Meie nägu jõulud

Igal perel on omad jõulud ja nendega kaasnevad traditsioonid. Meie oleme loonud enda näoga jõulud ja ma ei tea küll, mida saaks veel paremini teha, et kõigil oleks hea olla. Arvol on alati ennem jõule kohutavalt palju tööd, sest soomlastel on vist tunne, et homset päeva enam ei tulegi. Sellel aastal ei erinenud tema töökoormus eelnevatest aastatest, kuid oli siiski üks positivne asi: ta sai jõulupuhkusele juba 17. detsember. Nii varakult polegi seda varem juhtunud. Ma ootasin Arvo koju tulekut ja väikest puhkust nii väga. Tunnen end tunduvalt kindlamini, kui Arvo on kodus ja alati, kui ta tuleb pikemaks ajaks koju, siis mu hing hõiskab sees selle koosolemise aja eest. Isegi, kui me vahepeal natuke pahutseme... Ikkagi olen rõõmus, et Arvo on kodus. 

Meie jõulud algavad juba varakult. Ma teen alati detsembri alguses piparkoogitaigna ja inglise jõulukeeksi. Oh seda vaest mõmmit, kes pea iga päev käib küsimas, kas saaks keeksi küljest ühe tüki :), aga ma olin halastamatu ja mingisugust tükki Robin ei saanud. Ma ju tean, et kui ma annan talle sõrme, siis ta võtab terve käe. Eks vaaritada sai kolm päeva ennem jõululaupäeva veelgi, sest olid mingisugused kindlad asjad, mida pere saada soovis (pasteet, sibulamoos, kook, leib, veel hunnik piparkoogitaigent).

Arvo ja Sebastian tõid meile kuuse mõni päev ennem jõule. See on esimene kord meie kooselu ajal, kui ma ei käinud kuusejahil, sest tervis lihtsalt ei lubanud. Ja Robin oli tööl - seega käisidki Arvo ja Sebastian. Tõid ilusa, väikese, põdra poolt näritud kuuse. Kui nad seda ehtima hakkasid, siis nad pidid peaaegu maadlema hakkama (Sebastian küll ütles, et ootame Robini ära, viimane maadleb tema eest), sest mitte ükski aasta nad ei jõua kokkuleppele, millised ehted kuusele lähevad. Ma omas peas mõtlesin välja, et järgmine aasta ostame uued ehted :) Siis on rahu maa peal. Ehk. Kui nad koos saavad uued jõulumunad valida. Lõpuks lahenes asi kompromissiga: Sebastian sai oma punased ja valged ning Arvo oma edevad roosad ja tuttidega ehted. Ma targu sinna protsessi ei laskunud, sest neil oli endalgi asi nugade peale. Ma alustasin sellel ajal piparkookide tegemist. 

Meie jõuluettevalmistuste hulka kuulus ka isa kodu ära koristamine. Nühkisime Arvoga kõik nii puhtaks, et seal ei ole juba väga ammu nii puhas kõik olnud. See oli hädavajalik vanaisa kodus oleva kodurahu huvides. Ja no vaatame tõele näkku - tegu on vana mehega, kes praktiliselt ei näe - tal on täiesti kama kaks saiapurust põrandal.  Poisid tõid vanaisale metsast kuusepuu ka. Meie oma metsast. Arvo ja Sebastian ehtisid selle ära ja nii sai ka vanaisale jõul koju tulla. Mul on südamest hea meel, et meie pere on vanaisaga nii lähedane. Oleme arutanud, et me olemegi vanaisa kõige lähedasemad inimesed. Ta on meile väga, väga kallis :)

Päev ennem jõululaupäeva küpsetasime jälle piparkooke, kolmas kord sel hooajal. Mina kasutan piparkoogitaigna tegemiseks Nami-Nami retsepti, mis on minu meelest väga heade piparkookide retsept. Liiga heade, sest meie Sebastiani suu ainult käib terve küpsetamise aja :) Ma natukene piparkooke kaunistasin ära ka, kuigi tunnistan ausalt, et ma ei teinud seda väga suure entusiasmiga :) Õnneks tegin vähe glasuuri ja sain kõik kiiresti tehtud. Ma loodan, et selle aastanumbri sees ei pea enam piparkooke tegema, kuigi pead ei julge päris anda. Mis mulle aga väga meeldis, oli see, et kõik võtsid piparkookide tegemisest osa  - isegi Robin, kuigi ta ütles, et ta võib meid aidata sellega, et ta sööb neid ärjavalminud kooke :) 

Jõululaupäeva hommikul ärkasin 6.30 üles ja plaanisin minna Märjamaa alevi peale tuledesärades kuusepuid pildistama. Istusin natukeseks voodisoojalt tulnult arvutis, kui kuulsin, et Arvo ärkas üles. Tundsin natukene süümekaid, et olin tema und häirinud.... Õues oli väga pime ja ma hakkasin talvepükse jalga panema, et sinna pimedusse minna, kuigi mul tuli natukene hirm peale, sest õues oli nii pime... Minule suureks üllatuseks ütles Arvo, et joome natukene kohvi ja lähme koos. Mul oli nii hea meel! Ma ei osanud seda isegi mitte natukene loota, sest Arvo ei ole hommikul jalutaja inimene. Kell seitse läksime õue. Me jalutasime mööda Märjamaad ja ma tegin fotosid kõikidest kuuskedest, mis meie marsuudile jäid. Mõni foto tuli ilusam, mõni viletsam, sest puu oli kaugel. Mulle nii meeldib ööpimeduses ehitud puid, põõsaid ja kodusid vaadata. Ma seekord maju ei pildistanud, võtsin sihiks ainult kuused. 

Koju jõudes jõime päriselt hommikukohvi ja ootasime, kuniks poisid ärkavad. Mina panin saiataigna kerkima ja Arvo tegi tule kaminasse. Kui poisid oma tubadest välja voolasid, jagasime kingitusi. Kõik jäid oma kingitustega väga rahule. Poisid oleksid tahtnud kohe metsa põrutada oma uute asjadega :) Mulle väga meeldis, et poisid ei teadnud see aasta, mida neile kingitakse - minu meelest on siis palju põnevam kingitusi avada. Me ei teainud kummalegi mingeid kalleid kingitusi, kuid me olime väga valinud nende hetkehuvisid arvesse võttes nende kingitused. Mina olen sel aastal vist eriti tubli olnud - jõuluvana oli olnud väga helde käega :) Arvoga ei saa kohe üldse mingeid kokkuleppeid teha, sest ta ikka kipub minu kingitustega üle pingutama. Mis mulle väga südamesse läks, oli see, et mõlemad poisid olid ka teinud mulle kingituse. Ma ei osanud seda oodata ja mu rõõm oli suur, et nad mind meeles pidasid. 

Samal ajal, kui me kingitusi avasime, kees pliidi peal pudruriisist päkapikkude lemmikpuder mandliga. See on ka meie peres juba aastaid traditsioon ja alati on põnev, kes õnnemandli saab. Kui lauda istusime, siis Robin vahetas enda ja Sebastiani pudrukausid ära, sest väidetavalt oli Sebastiani kausis putru rohkem kui tema kausis. See aga oli vale tegu, sest Sebastian sai jälle õnnemandli. Minu meelest ainult Sebastian saabki seda alati. Minul pole veel kordagi õnnestunud saada. Pudru tegin Nami-Nami retsepti järgi ja sõime seda maasikatoormoosiga. Meie perele väga maisteb see pudruriisist tehtud puder, kõik sõid ja kiitsid. Robin ütles isegi, et see on parem kui kartulipuder :) Ja see juba tähendab midagi! 

Kihnu sai

Ülejäänud päev möödus erinevaid sööke valmistades. Sai tehtud igasuguseid asju. Kui mina kartulisalati valmis sain, siis ma ütlesin, et nüüd on kõik - minu panus on antud.  Võtsin valuvaigisti ja läksin lõunat magama. Meespere tegeles igasuguste toitudega. Mulle väga meeldib, et meespere tegeleb igasuguste lihatoitudega. Ja mulle meeldib see ka, et me oleme aastatega õppinud tegema nii palju süüa, mis jaksame ise ära süüa. Jah, meesinimesed pidid peale õhtusööki ägisema, kuid tegelikult läks kõik väga hästi ja söögid õnnestusid sada protsenti. 

Peale õhtusööki läksime Arvoga Märjamaa kirikusse. Kirik oli oi kui külm! Ja kõne oli ... Ma kohe ei teagi, mida kosta. Õpetaja rääkis sellest, kuidas inimkond on elanud üle hullemaid aegu, kui meil praegu on ja me ei tohiks alluda türanniale. Ma tõesti ei tea, kas see peaks olema jõulujutluse sõnum, kuid ma ei ole ka väga kodus sellega, mida ta muidu jumalateenistusel räägib. Meeldis väga, et ta kutsus inimesi, kes ei ole peale leeritamist armulaual käinud, seda julgelt tegema. Kurb oli, et kirikus oli vaid kümmekond inimest, nii vähe pole seal ükski aasta jõulude ajal olnud... Inimesed on nii ära hirmutatud, mina isiklikult arvan, et alusetult. Aga minu arvamus ei ole mingi püha. Mina ei karda ja kui ma alguses püüdsin kirikus maskiga olla, siis mingi hetk ma tõmbasin selle lõua alla. Mul sai nendest udustest prillidest kõrini. Kirikuõpetaja võiks ühel aastal teha üdini positiivse jõulukõne, sest seda jama on meie eludes koguaeg.... Aga seni ta pole veel positiivse kõneni jõudnud. Kaalun tõsiselt järgmine aasta mõnda teist kirikut külastada. Kahel põhjusel: et ehk saab positiivse kõne ja teiseks, et saada uusi elamusi.

Poole kaheksast läksime kõikide Luhtarudega (Arvo õed peredega ja vend) surnuaeda. Me käisime läbi kõik lähedased. Enamus oli muidugi Arvo sugulased, kuid me käisime Arvo ja Robiniga ka minu isa, vanavanemate ja memme haual. Surnuaed oli nii nii ilus! Oli tõeliselt palju küünlaid. Meie omadest osadel haudadel oli rohkem kui viis küünalt. See on nii armas, et inimesed oma lähedasi ikka meeles peavad ja nende kalmudele küünalid panevad. Minu suguvõsal sellist kommet ei ole, kuid Arvo sugulastega oleme küll igal aastal jõuluõhtul surnuaias käinud. 

Kui me olime surnuaias ära käinud, sõitsime kõik koos Sippa, kuhu Arvo, poisid, Aivar ja Keio olid möödunud päevadel ehitanud suure koja, kus me saime lõkke ümber istuda ja kooke süüa. Ma olin väga murelik enda tervise pärast, sest ma ei tohiks praegu mitte mingil juhul külma saada. Koda oli ehitatud valgetest koormakatetest, et oleks pühalikum, valgem ja helgem. Et oleks ilus vaadata. Olid paigaldatud erinevad jõulutuled, küünlad põlesid ja Robin hoidis lõkke koguaeg suurena, et kellelgi ei oleks külm. Mina tegin sidrunikoogi . Muidu oli täitsa hea kook, aga mul vist olid liiga suured sidrunid. Igatahes panen järgmine kord kahe sidruni asemel ühe, sest minu jaoks see oli ikka liiga hapu. Kuigi ma olen aru saanud, et vahet ei ole, mida ma küpsetan - kõik saab alati otsa. Tore oli olla seal kojas, soojas ja sõbralikkuses. Jõuluselt. 

Minu lemmikpoisid :) 

Ma tõesti ei tea, kas midagi oleks saanud teha veel paremini. Tõesti ei tea. Oli tore, ilus, pühalik, maitsev, sõbralik ja teistsugune. Mulle tõesti väga meeldis, vaatmata sellele, et ma olen ikka veel haige. 

Mul on hea meel, et mu pere oskab teha selleks kõik, et jõulud oleksid just sellise näoga, mis meile kõigile meeldib. Meie Robin on natukene Grinch, aga jõululaupäeva naudib ka tema. Ma olen siiralt tänulik, et mul on võimalus olla koos oma perega ja et see koosolemise aeg on nii siiras, headust täis ja armastusest täidetud. Ma tean jah, et mul pole vahet, mida ja kus me teeme - kui ma saan olla koos oma perega, siis rohkemat mul pole vajagi. 

Väga ilus jõululaupäev oli :) Tõesti! Ja nüüd, mu armsad sõbrad, algab päeva pikemaks minemine kukesammu haaval :) Kaunist jõuluaega teile kõigile!

Teie Ennike