Üks väikene laid Läänemeres

Oleme juba aastaid Arvoga vedanud igasuvist Hobulaiul käiku. Aegade algusest saadik oleme kogunud kokku kõik huvilised ja käinud laiu peal puhkamas. Mõnel aastal on meid vähem, mõnel rohkem, kuid enamasti peab ikkagi kaks paadisõitu tegema, sest rahvast on nii palju. See aasta oli meid vähem, kui varasematel aastatel, sest ma magasin selle õige hetke maha ja mul polnud väga enam valida, millise aja ma meile broneerin. Broneerisin selle, mida pakkuda oli. Mulle oli kõige olulisem, et see aeg sobiks ka Liivile, sest Liivi käib Hobulaiu juurde.... Mina ei tahaks sinna minna, kui teda ei oleks....

Igatahes pakkisime oma miljon asja ja koera kokku ning sõitsime saarele. Ma vist olen juba eelmistes postitustes maininud, et sellel saarel voolu pole ehk siis igasugused nutiseadmed töötavad just nii kaua, kuni neil akut on ja öösel saab paar tundi generaatoriga voolu, siis saab akusid laadida. Ma ei tea täpselt, aga ma vist Sebastiani käes küll telefoni kordagi ei näinud selle kahe ööpäeva jooksul, mil me saarel olime. Saarel olid igasugused muudatused toimunud. Näiteks ei pea enam suurte piimanõudega vett aida juurest sauna juurde tassima, sest sauna juures on nüüd paak ja sauna eesruumis kraan, kust saab vett lasta (külma). Samuti ei pea enam kööki vett kaevust tooma, vaid saab kirsivõsas kraanist vee ämbrisse lasta ja siis kööki tuua. Üles oli seatud ka välitelk, kus all olid lauad. Seal oli väga äge kõik koos salateid teha, sest meil on kombeks, et kõik teevad midagi. Need, kes söögitegemisse väga ei panusta, panustavad nõudepesusse jne. Hobulaiul saab nüüd discgolfi mängida - see ju uus ja väga populaarne spordiala, mis meist on kuidagi kauge kaarega mööda läinud. 

Sellel aastal istutatud tamm

Tavaliselt, kui me kõik oleme lõpuks saarele saanud, on meil lõunasöök ja peale seda vaatab igaüks ise, mis teeb. Mõni tahab pikutada, mõni mängida, mõni ujuda. Esimesel päeval oli vesi väga soe ja ujumas käidi väga palju. Ma käisin ka ühe korra, rohkem ei julgenud, sest... noh, see sama vana jama ikka kiusab. Meie ujuja koer käis ka palju kordi ujumas. Aga ta läheb ainult siis, kui keegi on ees ja kutsub teda. Üksi ta merre uitama ei läinud, oli ikkagi koguaeg seal, kus meie ise olime. Kas siis aida juures, sauna juurs või mere ääres. Ma pole kunagi näinud nii palju ogalikke rannas, kui seekord, aga õnneks meil olid korralikud koristusmaniakid kaasas, kes riisusid ranna puhtaks ja kõik said ilma torkehaavadeta merre minna :) Kõige rohkem vist käisid ujumas Sebastian ja Erlend. Aga Sebastian pidigi palju ujuma, sest ta mängis kõikide huvilistega koguaeg jalgpalli :)))) Õnneks huvilisi ikka jagub. Poisil olid jalad kojutuleku päevaks täitsa katkised seal käbihunnikus jalgpalli mängimisest. Tal on suht savi ka, kas ta võidab või kaotab, peaseegi, et mänguhuvilisi on. 

Rannariisuja

Hirmus tõmbenumber oli Mölky. Seda mängiti ikka söögi alla ja peale ning jätkati veel mandril Sipas ka. Alguses oli hirm küll, et kas Mira laseb kaigast loopida, aga Miral oli sellest mängust täiesti kamakaks ja nad said südamerahus üksteisele käru keerata. Ma sain aru, et mängu põhieesmärk oli Aivarile käru keerata, kuigi eesmärk peaks olema võimalikult kiiresti 50 punkti täis koguda. Aga no tegid, mis nad tegid seal kambakesi - enamuse mänge võitis ikkagi Aivar. Sellel ajal, kui kõik noored ja vanad Mölkyt mängisid, sõitis Bassu drooniga ümber saare ja Margus otsis oma metallidetektoriga kulda, mis tal jäi seekord jälle leidmata, aga lootus sureb viimasena - küllap ta järgmisel suvel jälle otsima läheb. 

Sebastian mängis Mölky ajal Priiduga kabet ka - üks ei seganud teist :)

Väike maadlusmatš ka

Kuidagi juhtus nii, et teisel päeval ühed läksid lõunamajaka juurde ja teised põhjmajaka juurde. Robini käes oli minu kaamera, seega ma pidin paar klõpsu tegema fotokaga, mis on ikka eriti hull variant. Robin ja Erlend kohtusid oma matkal Bassu ja Margusega ning meie käisime kambakesi põhjmajaka juures. Seal enam torni otsa ronida ei saa, aga see ei takistanud muidugi Aivarit, keda lukud ja riivid sunnivad seda enam käskudele - keeldudele vastu hakkamast - kohati nagu teismeline. Igatahes käis ta torni otsas ära, meie ülejäänud puhkasime niisama jalga. Robin tegi mõned ilusad klõpsud järgmise aasta jaoks, sest üks, mis on kindel - järgmine aasta tuleb kindlasti fotojaht. Väga paljud olid pettunud, et ma ka sel aastal seda ei korraldanud. Lubasin siis, et järgmine aasta kindlasti saab tehtud. Meie matk oli 3,6km pikk, aga ma arvan, et meie Mirakene jooksis küll kümme kilomeetrit vähemasti. See on lihtsalt ulme, mismoodi see koer võib liduda! Päriselt ka. Ta ei püsi hetkegi paigal, kui meie ka liikumises oleme. Kõik põõsad käis läbi, ime, et tal ainult üks puuk kogu selle aja jooksul oli. 

Köögitoimkond oli sel aastal lausa super! Tegijaid oli nii palju, et kõik valmis lausa ulmekiirusel. Kõik oleks tahtnud midagi teha, aga kõik ei mahtunud tegema :) Meil on üsna mitmekülgne menüü ka aastate jooksul välja kujunenud. Kõik saavad söönuks - ka taimetoitlased. Väga suur rõhk on erinevatel salatitel (alla kolme salati meil pole kunagi õhtusöögi kõrvale olnud), mis on Arvo poolt välja mõeldud. Ehk et  - maltsa me tassime ikka kilode kaupa saarele kaasa. Ja ka sel aastal pidi tõdema - seda oli ikka vähe! Ma ei tea, kas inimesed söövadki vähem liha/kala ja eelistavad värskeid salateid või milles asi. Nii kala kui liha jäi järgi, kuid ühtegi salatit küll järgi ei jäänud, viimne kui piisk kraabiti kausist kokku. Liivi tehtud "veganiplöga" (ausõna - see ei ole minu välja mõeldud nimetus, nad ise ristisid selle selliseks) jäi sel aastal järgi, aga nad sõid selle järgmise päeva lõuna ajal järgi jäänud lihaga ära. Lea eriti söögi tegemisel ei osalenud, kuid ta oli väga usin nõude pesija, mis laiul tähendab ju kaussi ja vett (ei mingit kraanikaussi ja survevett). Küpsetamise osa võtsid enda peale Bassu, Margus ja Aivar. Arvo siiberdas ka seal, kui salatid valmis said, kuid see ei olnud tema põhiülesanne. Kõik on nii püssiks ka aetud - kellele ei meeldi punane kala, see saab valget ja kellele ei meeldi praekartulid, saab keedukartulit ja kellele ei meeldi tomatiga salat, saab kurgisalatit. No igatahes nälga küll keegi ei jäänud. Ööhakul tehti veel magustoitu ka (Eton Messi) ja teise päeva õhtuks olin mina juba kodus valmis küpsetanud kaks kooki, mis said ka täiesti otsa. Üldiselt kõik asjad said otsa - järgi jäi suhkur, mida ei avatudki üldse. 

Toit tuleb köögi juurest sauna juurde kärutada (umbes 300 meetrit)

Nõude pesu

Ma alati imestan, kuidas Liivi jaksab kõige oma padajanniga sinna saarele tulla. Sel aastal olid tal peale pillide kaasas veel Tiibeti helikauss ja helilauad ning muidugi veel maalimiseks vajalikud asjad ka (mul on hea meel, et ma sain Liiviga koos maalida). Kõik, kes tahtsid, said helimassaaži. Mina proovisin mõlemad ära - nii helikausi kui helilaua ja mulle väga meeldis. Ma ei tea, kas sellest oleks pikemas perspektiivis kasu ja kui oleks, siis millist, aga igatahes oli see väga võimas tunne, kui need võnked kehas toimusid. Mis pillimängu puudutab, siis ossa poiss, kus esimesel õhtul tehti pillimängu ja laulu! Bassu ja Liivi mängisid mõlemad kitarri ja kõik laulsid. Ma tõesti ei tea, kas oli keegi, kes ei laulnud. Laul oli nii kõva, et Vormsi rahvas vaevalt magada sai :) Arvol oli laul kohe nii kõva, et ta pidi järgmine päev natukene toibuma ja siis hoopis matkama tulema, et veri jälle ringi hakkaks käima :) Meie Mira laulis ka ühe laulu täiest kõrist kaasa, aga siis ma panin ta uuesti teki alla peitu ja ta norskas edasi. 

Tegime Arvoga ühe mängu ka. Ostsime hunniku erinevaid jooke (alkohoolseid ja mittealkohoolseid) ja rõngad. Kõik said rõngaid visata, et siis pudel endale saada. Robin pani enda rummipudeli ka mängu :))) Mul muidugi hea meel, see tähendas seda, et ta võib potentsiaalselt oma pudelist ilma jääda ja peab kaine olema (rõõm emale). Tema rummipudeli sai Sebastian endale :) (ema rõõm vähenes) ehk et pudel jäi siiski koju. No ja vennad, nagu nad on, said kaubad tehtud ja Sebastian rummist lahti ja Robin rummi endale. Aga tegelikult läks mäng täiega peale ja kõik tahtsid hirmsasti pudeleid saada. Kõik pudelid mängiti välja, ainult valge viin jäi omanikuta ja rändas Marguse koju tagasi. 

Mirale oli see esimene saarel käik. Ma alguses natukene põdesin, et äkki läheb väga hulkuma või midagi, aga tegelikult oli ta ikka väga tubli koer! Paadisõitu ei kartnud, kuigi alguses ehmatas, kui mootor tööle pandi. Õue peal sai kohe aru, kus on enam - vähem piirid, kus ta olla võib ja saab. Ajas oma koeraasja ja oli igal võimalikul juhul kellelgi süles :) Õhtul, kui oli juba külm ja tuuline, siis ta oli minuga koos teki sees soojas. Aga kapten talle ei meeldinud. Nii kui kaptenit nägi, nii karjuma hakkas ja ei aidanud keelamine ega midagi. Mul on hea meel, et kõik on Mira omaks võtnud ja vastupidi. Huvitav, kui palju Mira nendel päevadel maha jooksis kilomeetreid? Ja no süüa sai ta ka ikka selliseid asju, millest kodus võib ainult und näha... Ma tegelikult koguaeg räägin, et ei anna koerale midagi, aga keegi ei kuula - kõik tahavad ikka midagi anda. Ja siis niimoodi igaüks natukene annab ja koeral ongi kõht koguaeg täis ning krõbinaid ainult nuusutatakse. Ma ei tea, kui Arvo esmaspäeval Soome läheb, mis see koer sööma hakkab? Ilmselt korraldab mulle näljastreigi :) 

Robin püüdis mõlemal õhtul ka südantlõhestavad päikeseloojangud kinni. Mul on alati hea meel, kui keegi peale minu ka kaamera kätte võtab. Arvo ikka vanasti tegi ka pilti, aga nüüd teeb paar klõpsu telefoniga, tavaliselt minust, sest ma muidu ei satukski ühelegi pildile. Robin tunneb Canonit päris hästi ja oskab putitada päris häid fotosid. Rõõm!

Selleks aastaks siis käidud.... Ilm oli normaalne, kui õhtune tuul välja arvata. Õnneks 30 kraadist kuuma polnud, meie Miral oleks ikka väga raske olnud. Ja inimestel muidugi ka, sest Hobulaiul Sa oledki ju koguaeg õues ja päikese käes. Kõik läks väga hästi! Mingeid arusaamatusi polnud, kõik tööd ja tegemised läksid lõbusasti ja koos tehtud. Mõni põdes küll natuke rohkem pohmakat, kui ta oleks tahtnud, kuid see on juba iga inimese enda vaba valik. Noored olid ägedad! Koguaeg mängisid ja ujusid ja nautisid saarel olekut täiega. 

Ma lähen igal aastal laiule sellise.... kõhkleva kõhutundega. Mõnikord ma tunnen, et ma ei taha või ei jaksa, aga igal aastal ma astun sinna laiule ja see kõhklus kaob ära. Jah, ma olen vaikne ja hoidun pigem omaette või siis vaatan olustikku läbi kaamreasilma, kuid tegelikult mulle ikkagi meeldib. On asju, mis mulle ei meeldi, aga see on minu probleem. Mitte kellegi teise. Ja ma saan selle tundega ise hakkama. Ma ei jaksa nendega hommikul viieni üleval olla, aga ka sellest pole mitte kõige vähematki. Eks igaüks ongi nii kaua, kuni jaksab. Mul on hea meel, et on käidud. Ja nüüdseks ka kõik asjad omal kohal tagasi ja pesud pestud. Võivad uued asjad peale tulla. Ja tulevad ka. 

Aitäh kõigle, kes Hobulaiul käisid ja oma panuse õnnestumisesse andsid! Järgmine aasta jälle. Püüan parema aja saada :) 

Teie Ennike