Mukris jalutamas

Robin kutsus meid Sebastianiga kuhugile rappa ja Sebastian siis otsis ja vaatas ja leppisime kokku, et lähme Mukrisse. See pole väga pikk rada, aga seal saab kindlasti ujuda. Asusime ühel õhtul teele, mingi kelle kuue ajal. Aga mina ei tea, mis tsetsekärbes seda Robinit sellel õhtul hammustas. Kõigepealt ajas teda närvi, et ma panin GPS-i järgi. Ma olengi küll varem Mukris käinud, aga ma küll ei mäletanud, kust kohast täpselt minema peab. Ma ei teinud tema porinast väljagi ja panin ikkagi gepsu järgi. Ja õigesti tegingi, sest tegelikult ei mäletanud poisid ka, kuidas täpselt sinna sõita tuli. 

Autost välja tulles tabas meid järgmine ebameeldiv üllatus - kogu metsa äär oli parme täis. Neid oli nii palju, et oleks tahtnud autosse tagasi põgeneda. Vehkisime natukene aega kätega ja asusime teele, lootuses, et äkki lagendikul ei ole olukord nii hull. 

Poiste põhieesmärk oli rabajärve saada. Mina kahjuks ikka veel looduslikus veekogus käia ei saa, sest tervis pole korras ja ma ei tohi mitte kuidagi moodi mitte üldse külma saada. Kuigi praegusest rabajärvest annab ikka külma saada... Aga parem karta kui kahetseda. Kui poisid veel väikesed olid, siis ei olnud olemas külma vett, kuid ajas on muutunud vee soojuse tunnetamine. Mida väiksem laps, seda soojem vesi. Sebastian sai kiirmini vette, Robin pidi ikka ennast kõvasti ületama. Rabajärv on selline...natuke kõhedust tekitav. Must. Midagi ei näe. On põhjatu tumedus. Ega nad eriti kaugele ei ujunudki, sest ka neile tundub rabavesi sünge ja endasse haarav. Viskasin Mira ka korra vette ja aitasin platvormile tagasi. Väike jahutus kulus koerale ära. 

Mukri vaatetornis käisime ka oma koeraga koos. Keegi oli torni jalamile jätnud oma prügikoti... Ma mõtlen, et toidu metsa jaksas kanda, aga pakendit enam metsast välja kanda ei jaksanud.... Robin pani võõra prügikoti enda seljakotti ja tõi koju konteinerisse. Tornist on alati raba nii ilus vaadata. Kogu see maastik ja need veesilmad, väikesed männid ja laudteed - see on nii ilus ja kuidagi silma paitav. Kõige ilusam on rabas muidugi sügisel, kuid meie oleme Mukris käinud ka ilusal talvepäeval, mil vaatepilt oli samuti omamoodi ilus. Mira ronis ka vapralt torni tippu ja hiljem alla tagasi. Mis üldse Mirat puudutab, siis alguses ta kõndis päris rahulikult rihma otsas, siis ta hakkas sikutama, aga lõpuks andis kuumusele järgi ja kõndis päris korraliku koera moodi rihma otsas. Ometigi olin ma sellest 4,7km-st ikka päris väisinud, kuigi alevis ma võin temaga 10 km ka kõndida ja kõik on vägagi ok. 

Kakada ei tohi!

Käisime raja lõpuni ja siis pöörasime otsa ümber ja läksime kodu poole tagasi. Sebastian hüppas veel korra järve jahutuse mõttes ja siis sõitsimegi koju tagasi. 

Kohtasime kahte seltskonda samal õhtul rabas matkamas. Inimene ikka tahab loodusesse... Kuigi õues on põrgukuumus ja see on teinud parmud eriti tigedaks ja tihedaks. Nende vastu nagu ei aita ka miski. Või vähemasti me ei ole leidnud seda asja, mis neid natukenegi eemale peletaks. 

Koduteel oli Robin jälle rohkem enda moodi. Ma ei teagi, mis teda sel päeval natukene tõrdaks tegi. Koju jõudes sõime Lemmikust ostetud salateid, mida me pidime Mukris sööma, aga kahvlid jäid maha :D Tahaks rappa ööbima minna. Torni. Nagu me eelmine suvi Mallega käisime. Tahaks oma meestega seda sama teha. 

Arvol on nüüd väike puhkus, ta on 17 päeva kodus. Loodan, et need tulevad ilusad ja huvitavad päevad!

Teie Ennike