Viljandis päeva veetmas

Ma arvan, et kellelgi pole märkamatuks jäänud, et sel aastal on erakordselt kuum ja ilus suvi. Lausa nii ilus, et ei saa päikestki võtta :) , sest on oht üle kuumeneda. Oleme väga palju aega olnud maal Arvo isa juures, mis sisuliselt tähendab seda, et me oleme  terved päevad õues (isegi magasime ühe öö õues), kuna kogu elu käib saunaterrassi peal või siis mõnda tööd nüpeldades (nt niitmine, plaatide puhastamine, puude saagimine, ladumine, prügi sorteerimine ja jäätmejaama viimine jne....vanas talukompleksis leiab alati midagi, mida on vaja teha). Isegi mina olen pidanud alla vanduma ja käin maal ainult bikiinidega ringi, sest lihtsalt nii kuum on (ma üldiselt oma keha ikka ei paljasta väga naljalt). Väga palju oleme käinud jões ujumas, isegi mitu korda päevas. Ennast ja Mirat jahutamas. Kõik söögid on valminud õues ja peale sauna on istutud tunde sauna ees diivanil ja räägitud väga paljudel erinevatel ja huvitavatel teemadel. Aga kes mäletab, siis vandersellid laulsid, et kui elad oma õue all, ei tea, mis toimub kaugemal.... ja nii arvas Arvo, et võiksime teha ühe Viljandi päeva. Mõtlesime küll, et kas ehk pole liiga kuum ja ma natukene muretsesin Mira pärast, et äkki tema jaoks on ikka tõesti liiga kuum, aga igatahes Viljandisse me läksime ja Mira oli ikka koos meiega, sest kus Sa oma pereliikme ikka jätad... Ikka koos ju teeme asju :)

Jõudsime Viljandisse umbes kaheteist ajal ja parkisime oma auto ära. Esimene asi, mis meie teele jäi, oli kindral Johan Laidoneri ratsamonument. Meie poisid on sellistest asjadest väga huvitatud ja kogu see Eesti Vabariigi iseseisvumine, I ja II maailmasõda ja taasiseseisvumine on neile väga südamelähedane ja pakub huvi. Ma arvan, et sarja "Tuulepeale maa" on nad mõlemad mingi 10 korda otsast lõpuni vaadanud, kui mitte rohkem. 

Edasi jalutasime Viljandi ordulinnuse varemeid vaatama. See linnus on üks Eestis esimesena rajatud kivilinnus. Praegu korraldatakse varemetes kontserte ja teatrietendusi. 19. sajandi lõpus kaevati linnus suures osas lahti ja on üks äärmiselt põnev ja ilus vaatepilt. Poistele pakkus huvi ka Eesti kaart, kuhu olid peale kantud tolleaegsed muinaslinnad. Meie sisenesime linnusesse mööda rippsilda. Mira kardab sildade ületamist. Iga kord, kui sild on (mis liigb), siis ta roomab sellest üle. Aga sild on uhke, pole midagi öelda. Linnuse varemed veel uhkemad. Mulle väga meeldib, kuidas need on rekontsrueeritud ja pilkupüüdvaks tehtud. Punane ja valge kivi loovad kauneid vaatepilte. Poisid käisid vist küll kõik viimsedki urkad läbi vaatamata kuumusele, kuid mõnus oli saada jahutust puude varjus pingil istudes. Linnusest avanes kaunis vaade Viljandi järvele. 

Edasi jalutasime läbi lossipargi vanalinna suunas. Viljandis on arhitektuuriliselt väga ilus vanalinn. Eriti ilus oli vaade vanast veetornist, kus näha olid ainult punased katused. Lossipargis oli iga natukese maa tagant pingid, kus sai istuda, puhata ja ilma nautida. Park asub ürgoru nõlval ja on oma nime saanud ordulossi varemete järgi. Kui linn 19. saj. teisel poolel kasvas, tekkis vajadus puhkeala järele. 1863.a. saadi mõisalt õigus lossimägesid kasutada. Esimeste korrastustöödega alustati aastal 1893. 1925.a. valmis Varese sild, mis ühendas pargi linnaga. Pargis me istusime natukene aega ja jootsime koera, kes oli täiesti läbi omadega. Sillal üritasin oma meespere pildi peale saada, aga no Robin kiusab mind sajaga - teeb veidraid ja veel veidramaid nägusid :) Ma küll hurjutan teda, aga no ta kohe ei saa. Nagu Bassu suust kukkunud - mida veidram nägu, seda rohkem nalja nabani.

Jalutasime läbi vanalinna vana veetorni juurde. Väljast ei tundunud see sugugi nii kõrge, kui hiljem treppidest kõndides. Torni kõrgus on 30 m, selle alumine osa on punastest tellistest silinder ja ülemine osa puidust kaheksakandiline, väikeste akendega tahukas. Viljandi oli üks esimesi Eesti linnu, mis sai veevärgi ja kanalisatsiooni. Torni tippu viis keerdtrepp, mille Mira ka kenasti läbis. Üles jõudes higi lihtsalt voolas mööda nägu alla, nagu oleks rasket trenni teinud, kuigi tegelikult oli asi lihtsalt kuumuses. Esimesele korrusele pandi parasjagu kellegi näitust üles - minge vaatama, tundus põnev. Vaade torni tipust oli lihtsalt lummav! Kõik need punased katused ja raekoja plats kellatorniga. Väga ilus tõesti!

Täiesti läbi Mira jahtumas kiriku ees vilus

Peale veetorni külastust läksime Jaani kirkut vaatama. Ennem kirikusse sisenemist istusime vilus pingil ja otsustasime ära, et läheme Fellinisse sööma. Kirikusse Robin ei tulnud, ütles, et pole tema teema. Ilus kirik oli. Uhkete lühtritega ja küünalde ja akvaariumiga. Esimest korda nägin, et kirikus on lastenurk mänguasjadega. Seal sai süüdata küünla ja sellega koos palvetada kellegi eest. Mõtlesin tükk aega seal seistes, kas süütan, kuid...jäi süütamata. Osaliselt seetõttu, et ma ju tegelikult ei käi kirikus ja ei palveta Jumala poole.... Siis tundus kuidagi vale niimoodi juhuslikult palutud palve. Keegi tädi mängis orelit ka ja üldse oli kõik kuidagi pühalik ja ilus. 

Kirikus oli hea jahe, isegi Mira jahtus natukene maha. Edasi oli plaan sööma minna ja jalutasime Fellini juurde, kus selgus, et väliterrassil pole ühtegi vaba lauda. Mõtlesime siis, et sööme masinajäätist, aga seal oli silt "Vabandame, jäätist praegu ei saa". Robin arvas, et võiks varuplaanina minna maadlusklubisse, mis oli üle tee :) Aga õnneks vabanes üks neljane laud ja me saime siiski maadluse asemel söögile mõelda. Tellisime erinevaid toite. Mina sõin ahvenakotletti igasugu värske kraamiga, Robin sõi sama prae. Arvo sõi veiselihaga pastat ja jäätist. Kõige üllatuslikumad valikud tegi Sebastian, kes sõi borši ja krõbedat kartulipannkooki suitsukalaga. Mina sõin panna cottat ka ja Robin võttis kaks vaniljejäätise palli marjadega. Söögid olid ülihead! Tõesti! Aitäh kõigile, kes soovitasid seda söögikohta. Lihtsuses peitub võlu. Nt Ammendes söömiseks pead ikka tõsine gurmaan olema, aga Fellinis saab lihtsate asjadega suurepärase toiduelamuse. Robin arvas, et ahvenakotlette oleks võinud kaks olla, aga Sebastian tuletas talle meelde, et tegu on ikkagi restorani, mitte pubiga :) Sebastian üllatas mind. Ta sõi isegi seda kalamarja, mis tema suitsukala juures oli, ainult see nõrutatud hapukoor jäi temast puutumata. Robin maitses kartulipannkooki hapukoorega ja kiitis küll väga heaks. Ma maitsesin ainult hapukoort ja ei meeldinud. Aga kokkuvõttes võib öelda, et iga kell läheks tagasi. Teenindus oli ka väga meeldiv ja kiire. Nii kiire, kui praegusel hooajal olla saab. Igati õigustatult soovitatud restoran. 

Peale sööki läksime Viljandi järve supelranda, kuhu koerad polnud oodatud. Seega ujusime Arvoga vahetustega. Tema ennem ja mina pärast. Selle pärast pole sellest fotosid ka. Kui Arvo Miraga oli, siis ta pani Mira paadi sillalt vette, et teda jahutada. Ma peaks mainima, et väga jahutav polnud. Me oleme harjunud jões käima, seal on ikka oluliselt külmem vesi. Aga kõik said järves käidud ja siis otsustasime koju sõita, sest ausõna - jube kuum oli. 

Tee peale jäi Olustevere mõis ja mõisapark. Mõtlesime siis, et jalutame seal pargis ka natukene, kui juba see meie teele jäi. Me sõitsime seekord üldse hoopis waze järgi ehk siis mööda tundmatuid lisateid. Avastasime Eestimaa külasid nimelt. 

Mõis oli uhke! Igast küljest. Mõisa juurde käivad abihooned olid ka ilusad ja neid oli palju. Tiigid olid sogased ja nendes elutses palju parte. Kõndisime 1,5km mööda pargiteid ja siis otsustasime, et ausõna, nüüd läheme koju, sest Mira hakkas ka nii hirmsasti tirima ja muutus natukene häirivaks. Küllap ta oli ka täitsa läbi omadega.  

Koduteel hüppasime Järvakandi Coopist läbi ja sõime jäätist ka :) Boss jagas enda oma Miraga :) Koju jõudes olid kõik täitsa väsinud. Robin magas kohe kolm tundi. 

Viljandi on ilus ja puhas linn. Vähemasti see väikene osa, mida meie nägime. Kui kuumust poleks nii palju olnud, oleksime kindlasti rohkemat näinud, aga kuna õues oli 31 kraadi sooja, siis see seadis paratamatult omad piirangud. Lambad jäid nägemata... see on kindel, mis kindel. Aga äkki Muhus näeb? Kui me peaksime sinna jõudma... Oli tore päev perega koos, aga meil ongi tore, kui me oleme koos. Sipas sauna terrassil ja Viljandis ordulinnuses. Aitäh minu inimesed selle ilusa päeva eest!

Teie Ennike