Laulasmaa matkarada

Arvo istus diivanil ja oli üsna vaikne. Äkki ütles, et homme on suurepärane päev matkamiseks või mis teie arvate? Meie Sebastianiga arvasime sama. Ja siis veel Liisu arvas sama ja Margus arvas sama ja Getter arvas sama. Bassu peaaegu arvas ka sama, aga siis ikka ütles, et ei mängi välja. Igatahes oli kindel, et matkama me läheme, aga küsimsu oli, et kuhu? Kas Liivanõmme matkarajale või Laulasmaa mereäärsele matkarajale. Mina avaldasin arvamust, et võiks Laulasmaale minna ja nii me otsustasimegi, et sinna me läheme. 

Mina läksin magama, kuid õhku jäi küsimus, mis me söödavat kaasa võtame? Hommikul, kui ärkasin, küsisi Arvo, kas "ketomuffineid" saaks teha? No ei saanud - polnud ei pähklivõid ega mandlijahu ega marju. Arvo arvas siis, et ta käib ruttu poes ära ja siis ikka saab või? No saab ikka, miks ei saa. Nii juhtuski, et ma hommikul kell üheksa küpsetasin muffineid. Panen nende muffinite retsepti siia, sest igakord ma pean seda otsima kuskilt interneti avarustest. 

2 keskmist banaani

2 muna

70g pähklivõid

60g mandlijahu

1 tl küpsetuspulbrit

kaneeli

100g marju

Valmistamine

Eelkuumuta ahi 180 kraadini.
Blenderda banaan, munad ja pähklivõi ühtlaseks massiks.
Seejärel lisa segule mandlijahu, küpsetuspulber, kaneel ja sega kõik kokku.
Vala taigen muffinivormidesse ja puista igale muffinile peale veidi marju.
Küpseta mu 180 kraadi juures 20-25 minutit, muffinid on valmis kui hambaorgi külge enam taigent ei jää.

Need muffinid maitsevad kõigile väga ja ma ikka teen neid vahest, kui Arvo soovi avaldab. 

Kell 10 sõitsime kodu juurest välja seadsime autonina Laulasmaa poole. Liisu ja Getter tulid meie autosse ning Sebastian kolis Marguse autosse. Ilm oli pilvine ja tuuline, öösel oli lund sadanud, kuid me lootsime, et mere ääres väga lund pole ja nii oligi. Rada oli ilusasti lumevaba, aga tuul oli päris tugev ja külm. Hoidsime alguses Mirat rihma otsas, aga see oli nii kohutav ettevõtmine, et Arvo lasi ta jooksma sinna mändide vahele. Õnneks ta kuskile kaugemale ei läinud, käis koguaeg meid üle nuusutamas ja püsis võrdelmisi läheduses (Mira kohta). Ma alguses natukene ikka olin pinges, et ta vabalt jookseb, aga siis kuidagi panin selle pinge maha ja mõtlesin, et Arvo vastutab. Mira oli muidugi üliõnnelik ja esimese viie minuti jooksul käis juba meres luikesid taga ajamas....

Laulasmaa matkarada on väga ilus rada. See kulgeb hõredas männimetsas mööda rannajoont. Ainuke miinus ongi tuul, mis olenemate aastaajast on siiski üsna lõikav. Kõndiseme mööda rada 3,5km ja siis hakkasime tagasi tulema. Tegime pikniku, aga väga kaua ei saanud koha peal seista - külm hakkas. Eriti külmetasid sõrmed...

Vahepeal oli rajale tulnud päris palju inimesi oma koertega ja me arvasime, et on mõistlikum Mira rihma otsa panna, kuid Arvo suutis temaga vist viis minutit võidelda ja andis alla, sest see koer lihtsalt ei suuda sellistel matkadel normaalne olla. Ta tirib nii kõvasti, et isegi traksidega jääb hing kinni. Igatahes Arvo lasi ta vabaks ja õnneks meile rohkem ühtegi koera vastu ei tulnud. Olen päris palju mõelnud sellele, et ajast, mil me endale Mira saime, ma väga ei naudi matkamist, sest ma olen mures oma lahtiselt jooksva koera pärast. Otsustasin, et enam nii ei ole. Juhtub naguniigi see, mis juhtuma peab või ei juhtu midagi. Mina ei saa seda muuta. Nii et - kavatsen edaspidi poole väiksema pingega matkaradadele minna. 

Oli mõnus pealelõuna, koju jõudsime kolme paiku. Heas seltskonnas on alati tore olla ja aastaaeg ei ole takistuseks. 

Õhtul tegime Liisu juures sauna ja Arvo küpsetas Lapi lõhet, mis maitses kõigle väga. Isegi Getter tuli Liisu juurde ja juttu jaguks kauemaks. 

Margus tõi mu üheteist ajal koju, Arvo ja Sebastian jõudsid kahe paiku. Mul on nii hea meel, et Arvo ikka viitsib organiseerida ja käia ning et Sebastian ikka viitsib ka peaaegu alati kaasas olla. Minu meelest oli väga tore päev ja vaatamata sellele, et õues on talv, saab ikkagi nautida erinevaid tegevusi väljas. 

Aitäh Liisu, Getter ja Margus haakumast! Järgmiste kordadeni!

Teie Ennike