Minu mehelt ikka tuleb mõned korrad aastas kutse teatrisse ja siis ma jagan kutset Liisuga ning nii me need piletid ära ostamegi. Oleme iga suvi mõnel suveetendusel käinud kuskil teistsuguses kohas, kui traditsiooniline teatrimaja. Sel aastal otsutasime minna Kernu mõisa küüni vaatama Damir Salimzianovi lavastatud etendust "Praegu pole aeg armastuseks". Kui pileteid ostsin, siis Sebastiani käest ei küsinud, kas ta tahab ka tulla ja ostsin talle ka pileti :) Noh, et poleks võimalust keelduda. Ta muidugi alati on valmis teatrisse minema ka, sellega meil mingeid erroreid ei ole.
Aga nagu ikka, siis ennem etendust me oleme käinud kuskil restoranis söömas ka. Seekord oli eriti lihtne, sest restoran asubki ju Kernu mõisas ja me ei pidanud otsima, kuhu sööma minna. Oleme Arvoga korra olnud ja söönud Kernu mõisas, kui tähistasime ühte oma paljudest aastapäevadest ning meil olid ainult positiivsed kogemused. Liisu on ka korra varem seal söömas käinud ja tal olid ka ainult positiivsed mälestused. Menüüd vaadataes ei saanud ka midagi valesti minna ja nii me broneerisimegi laua kella viieks Kernu mõisa restorani.
Kui kohale jõudsime, selgus, et terrassil pole ühtegi vaba lauda ja me pidime sees sööma. Sellest oli natukene kahju, sest ilm oli suurepärane ja oleks nii väga tahtnud õues olla, aga ega me pead norgu ei lasknud ja istusime avatud uste juurde suurde saali. On ikka ilus küll! Pidulik ja ilus, ikka nagu mõisale kohane.
Tellisime alutuseks kaks juustu-singivaagnat viie peale ja seda oli rohkem kui küll, et suurem nälg kustutada. Vaagnad olid rikkalikud ja Arvo rõõmuks kitsejuustu polnud :D Kõik leidsid midagi endale, isegi Sebastian, kuigi Sebastian ei üllata enam kedagi - temast on saanud suht kõigesööja, kui magus välja arvata.
Pearoogasid oodates rääkisime sellest, kuidas restoranis tegelikult kõhtu täis ei saa, sest praed on väikesed. Või noh, Raivo arvas, et restoranis kõhtu täis ei saa :D Selles on muidugi oma tõetera sees, et restorani praed on tunduvalt väiksemad kui pubides, aga mina isiklikult pole küll kuskil tundnud, et kõhtu täis ei saa. Ma arvan, et Liisu ka mitte. Ja siis tulid praed! Tsiisas! Ma ei ole mitte kunagi mitte üheski restoranis näinud nii suuri praade. Päriselt ka. Ära söödi parti, võikala ja talle karreed ja kõik need praed olid suured. Võibolla kõige väiksem praadisest oli minu võikala, aga teised olid küll üüratud. Mul oli väga hea meel, et me ei tellinud eelroogasid. Aga kõik oli suurepärane ja igati oma hinda väärt. Maitsesin Arvo karreed ka, sellel polnud üldse lamba maitset ja kuigi see oli well done, oli liha pehme ja mahlane. Liisu ja Sebastiani part oli pisut roosakam kui karree ja oli samuti pehme ja mahlane. Lisad lihade kõrval olid maitsvad, kuigi rohelist oleks võinud natukene rohkem olla. Ma ei tea, miks restoranid sellega koonerdavad, see pole ju kuigi kallis tooraine.
Peale selle üüratu prae söömist oli kõigil kõhud täis, aga oli veel ju dessert. Arvo tellis brüleekreemi, Sebastian ja Liisu besee passionivahuga ja Raivo toorjuustukoogi ja jäätisekokteili alkoholiga. Mina magustoitu ei söönud, sest mul on 30 päevane suhkrupaast, mis lõppeb alles 20.juuli. Arvasin, et ilmselt see on mulle päris raske, kui kõik söövad oma magustoite, aga ei olnudki midagi hullu. Arvo brüleekreemist oleks küll ampsu tahtnud, aga õnneks oli kõht ülitäis ja mingit kiusatust ei tekkinud. Arvo ütles, et tema magustoit oli väga hea ja Liisu kiitis enda oma selle pärast, et magus ja hapu oli mõnusasti tasakaalus. Raivo arvas, et jäätisekokteil oli liiga kange, aga Liisu nii ei arvanud. Igatahes kõik said oma magusaisu rahuldatud. Ma ei saa jätta ka mainimata seda, et Sebastian sõi desserti, see ei ole tavapärane, pigem ikka väga uudne, sest ta ei ole magusamees.
Kõik jäid oma söökidega väga rahule ja ilmselt me satume kunagi veel Kernu mõisa restorani sööma, sest nuriseda polnud küll mitte millegi üle. Teenindus oli ka viisakas ja hea, võibolla natuke liiga familiaarne, aga see on puhtalt minu isiklik arvamus. Igatahes meie julgeme küll seda restorani kõigile soovitada.
Ja siis oligi aeg R.A.A.A.M teatrietenduse käes, mis toimus küünis. Osades olid Kristo Viiding, Mari-Liis Lill, Harriet Toompere, Martin Kõiv, Ott Kartau ja Tõnn Lamp. Ja teate, kui see etendus pihta hakkas, siis esimesed 15 minutit ma mõtlesin, mis kuradi ilge jama see on :D Ja ma vaevasin oma pead, et kuidas ma need 2 tundi ja 45 minutit üle elan ja siis ma mõtlesin, et huvitav, millal etendus pihta hakkab... Aga see ilge jama seal alguses oligi juba etendus, mina, kui harimatu mats lihtsalt ei saanud sellest aru :D Selleks, et sellest etendusest midagi aru saada, pead Sa ikka natukene Kreeka mütoloogiast teadma, aga minu teadmised on selles vallas üsna nõrgad ja ma mõtlesin siiralt, et ma olen täitsa valel ajal vales kohas, aga siis hakkas ikkagi teema hargnema ja isegi minusugune harimatu mats sai aru, milles põhipoint oli. Etendus rääkis sellest, kuidas ettekuulutaja, kes kunagi pole eksinud, teatab väepealikule, et kui tema läheb täna sõtta, siis tuleb tema koju ja tema naise juurde teine mees. Väepealik ei saa kuidagi minemata jätta, kuigi ta teab, et teine mees on tulemas. Ta läheb koos oma orjaga ja jätab orjatari oma naist valvama, kuid ei usalda kedagi ja hiilib öösel sõjaväe juurest ära, riskides saada desertööriks ja teeskleb, et ta on Jumal Jupiter ning tahab veenduda, et tema naine jääb talle truuks. Kuidas asjad edenevad, mine vaata ise järgi.
Mina ütlen, et minu lemmiketendus see ei olnud ja mind väga naerma ei ajanud, kuigi rahvas naeris. Teine vaatus oli oluliselt parem kui esimene ja ma sain ikka oma teatrielamuse kätte. Mulle on alati öeldud, et mul ei ole huumorisoont, aga ma päris nõus sellega pole. Kuigi minu naerma ajamiseks peab ikka natukene rohkem vaeva nägema.
Oli väga tore õhtu armsate inimestega. Ilmaga ka jälle kuidagi nii vedas, kuigi kui ära hakkasime tulema, sada juba vihma, mis öösel läks ikka korralikuks tormiks. Ilmselt me see suvi enam mingit etendust vaatama ei lähe, kuid linnuke on kirjas (meil Arvoga oli tegelikult juuni alguses ka üks suveetendus). Ja meil on alati Liisuga (Raivoga ka) koos tore. Koos toredaid asju tehes ongi tore! Järgmiste tegemisteni!
Teie Ennike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar