Ajalooline Hobulaiul käik

Viimased 21 aastat oleme pakkinud oma asjad ja sõitnud Hobulaiule puhkama. Seekord siis minupoolse suguvõsaga koos mõnede "lisajõgedega". Kokku oli meid 19 täiskasvanut ja 6 last. Sadamasse jõudes selgus, et meil on uus kapten. Ma natuke põdesin, oleks tahtnud ikka Tarmot, kes on kogemustega, aga kuna ilm oli ilus ja tuulevaikne, siis püüdsin oma hirmust üle olla. Õnneks ma polnud ainuke, kes kartis - Kata on minuga samas paadis :) Kogu seltskond sai saarele kolme paadiga ehk kell pool kaks olid kõik kohal, omale toad leidnud ja esimene lõunagi valmis pandud. Sellel hooajal oli ära vahetatud aida uksed, keldri uksed ja saunaahi. See on ikka nii äge, et seda puhkekompleksi tehakse koguaeg paremaks. See annab lootust, et ehk vald ei plaani seda maha müüa ja me saame ikka ja jälle oma asjad ja inimesed kokku pakkida ja saarele kokku tulla. 

Mis me siis seal saarel tegime? Üllataval kombel ei mängitud mitte ühtegi mölkyt. Aga natuke mängiti jalgpalli ja võrkpalli. Jako on käinud nüüd ühe aasta võrkpallitrennis ja on selles osavam kui ülejäänud saarel viibinud inimesed. Sebastian ei ole minetanud oma jalgpallioskusi ja loputas Raineri üle. Aga sellest pole hullu midagi, oluline on mängurõõm, kuigi Raine ütles poole peal, et tal on kops täitsa koos :D 

Päris suur action oli jahusõda. Kõigepealt nad maalisid ennast guaššvärvidega ära. Alissa oli väga õnnelik, et ta sai oma mamma peale joonistada :D Osavõtjaid oli uskumatud 11 inimest. Kui kõik olid oma maalingud ära teinud, võeti positsioonid sisse ja algas jahu loopimine üksteise pihta. Jõhker, millised nad välja nägid! Ja kui nad veel meres pesema läksid, siis muutus see jahu nende kehal ja juustel taignaks. Kõige hullem oli see, et guaššvärv ei tulnud nende pealt maha :D Läks ainult laili, aga maha ei tulnud. Arvo lohutas kõiki, et õhtul saunas higistades ja duššigeeliga pestes kõik saavad puhtaks, aga nendel, kellel see värv näos oli, oli ikka nalja nabani. Õnneks keegi avastas, et meigieemaldajaga saab värvi eemaldada, niiet... päris värvilised nad ei pidanud õhtuni olema. See meres ühispesemine oli nagu mingi pärdikute saunapidu - kõik pesid kõiki :D Minus nii palju last ei ole, et midagi sellist kaasa teha ja no keegi pidi pilti naguniigi tegema. Aga kõik, kes osalesid - müts maha!

Meie noored olid seekord kohe eriti tublid. Osalesid aktiivselt toimkonnas ja ei virisenud, et miks mina? Kõik asjad tassisid nad aida juurest sauna juurde, Carmee pesi pudrupoti puhtaks ja mis kõige tähtsam - nad valmistasid teisel päeval küpsisetordi, mis juttude põhjal tuli väga hästi välja. Koogi tegemise toimkonnas muidugi ütlesid Sebastian ja Rainer, et neil on kõige vastutusrikkam töö - nad peavad seda koogitegu juhtima, aga jah - Carmee, Kristiina ja Katariina tegid koogi valmis. Äratulekupäeval kõik olid nii tublid, aitasid nõudepesuga ja asjade kuivatamisega ja õigesse kohta ära panemisega. Arvo kodu poole sõites kiitis noori, et nad nii tublisti toimkonnas kaasa lõid. Mina kiidan ka! Kohe näha, et kõik on kuidagi suureks saanud ja märkavad ise ka, kui midagi on vaja teha. Eriti meeldib, et keegi ei protesteerinud. Katariina käis teisel õhtul kolm korda sauna ja köögi vahet 15 minuti jooksul ja ei kostunud kordagi, et miks mina? Tublid noored!

Triin oli lastele teinud üllatuspakid (ülejäänud osalesid ka vähemal määral rahaliselt) ja käisime neid haldjapuu külge riputamas. Lastel oli rõõmu kui palju ja tegevust jagus mitmeteks tundideks. Alissa ja Lili tegid kõikidele järjehoidjaid ja Alissa punus kõikidele soovijatele käevõrusid. Poisid käisid oma samaanitrummidega ringi ja tegid kõva lärmi :D Väikese pundiga käisime ka põjamajaka juures. Väike Adeele oli meiega kaasas ja pohmas Arvo sai teda kukil kanda. Jalutuskäik oli väga mõnus, sest kõigil oli rohkem või vähem pohmakas ja sai vere liikuma. Toimus ka minu korraldatud fotojaht, mis tõi kaasa palju nalja ja naeru ja soosis igati meeskonnatööd, aga sellest ma teen eraldi postituse, kui taaselustatud fotod minuni jõuavad. Lihtsalt näitaks kõigile, kuidas see fotode taaselustamine meeskondadel välja tuli. Mõlemal õhtul mängis Bassu kitarri ja me laulsime erinevaid laule. Osad laulud tulevad meil väga hästi välja - need, mida oleme aastaid laulnud. Nii hea, et on pundis inimene, kes oskab pilli mängida. Meie mureks oli ainult telefonidest laulusõnad üles otsida. Margus oli meisterdanud tulede ja viledega varikatuse sauna juurde, juhuks, kui vihma hakkab sadama, et meil oleks kuiv tantsida. Ja tantsiti esimesel õhtul palju, poole viieni hommikul. Loomulikult käisime saunas ja soovijad said saunast merre joosta. Mitte vähem oluline ei ole köögitoimkond, kes valmistas mõlemaks õhtuks kolm salatit ja grillimeeskond, kes grillis ära kõik kalad, Marguse tehtud šašlõki, vorstid, aedviljad ja kukeseened, grilljuustu ja hunnikute viisi kartuleid. 

Ja no muidugi meie armas Mira... Ma olin juba ette murelik, kuidas ta seal selle vabadusega pimedana hakkama saab. Mis ma oskan öelda? Väga hästi sai hakkama. Jah, ta koperdas koguaeg inimeste ja asjade otsa, aga tal ei jäänud midagi tegemata. Ta käis ujumas ja mängis oma veemängu, ta käis meiega matkamas, ta vurtsis sauna ja aida vahet, ta mängis ja temaga mängiti, ta sai süles magada ja paremaid palakesi moka vahele, ta ootas kannatlikult, kui me Arvoga saunas käisime ja mis põhiline - ta ei läinud kuskile kolama, püsis ilusasti minu ja Arvo juures. Ma ei saa jätta mainimata ka seda, et kõik meie pundis olevad inimesed alustades Jakost ja lõpetades Marekiga tegelikult toetasid teda sajaga. Kes mängis, kes lohutas, kui me saunas olime, kes aitas jälle perenaist üles leida. Kõik olid väga toetavad ja tähelepanelikud. Ta pole vist eladeski nii palju paisid saanud, kui selle saare peal käiguga! Ja no muidugi Triin! Ülemõistuse, kuidas ta seda koera armastab... Minu mure, et Mira ei saa hakkama või et ta on liiga tüütu, oli täiesti alusetu, ta tõestas veekord, et tema nina on suurepärane ja ta ei jää mingis olukorras hätta. Maailmatuma äge kuts! Aga seda ma ütlen, et ta on omadega ikka nii läbi nüüd, kui olla annab. Ta ei tahtnud hommikul isegi süüa ja ma pidin ta pool kümme üles ajama, et küsida, kas me täna jalutama ei lähegi :D Ülejäänud aja on ta oma pesas norsanud...

Kõik oli äge! Inimesed olid ägedad, toidud olid ägedad, tegevused olid ägedad, merevesi oli ägedalt soe. Ja ometigi tegime sellel saarel käiguga ajalugu, mida pole selle viiekümne aasta jooksul, mil Märjamaa vallal on see puhkebaas seal olnud, mitte kunagi juhtunud. Me kutsusime noorele kaptenile politsei. Ausalt öeldes on tema kohta kapten isegi halb öelda, sest kapten on vastutav isik ja on alati olemas, kui mõni mure on. Meie kapten aga jõi end täis, läks seltskonnas olevale naisterahvale kallale, võttis kaks korda ära meilt voolu (meil oli oma bensiin kaasas nagu alati, et öösel viis-kuus tundi voolu saada läbi köögibloki juurs oleva geneka) ja kõndis käsi selja taga hoovi peal ringi (tõenäoliselt oli tal käes terariist). Öösel kell neli kutsusime talle politsei, sest me ei tundnud end turvaliselt. Inimesed kartsid oma laste pärast, naised ei julgenud üksi liikuda. Hommikul kell viis saabus politsei ja pool seitse sõitis noor kapten 0,2 promillise joobega saarelt minema. Päeval õnneks tuli vana kapten Tarmo ise saarele ja me ei pidanud selle teise kapteniga enam tegemist tegema. Saime turvatunde tagasi, aga ikkagi olime kõik üsna häiritud sellest vahejuhtumist. Vahet pole, mis jutt parasjagu käsil oli, ikka jõuti öiste seikluste juurde tagasi. Väga ebameeldiv olukord kõigi jaoks. Me oleme nii vanad saarel käijad, et kõik kaptenid on meid eluaeg teadnud ja meiega koos laulnud ja istunud varaste hommikutunideni, et väga halb on mõelda, et selline intsident üldse juhtus. Õppimise koht kõigile - nii noorele kaptenile kui meile kui klientidele. Õnneks midagi hullu ei juhtunud ja kriminaalasja ei algatata, aga osad naisterahvad on siiani hirmunud, et kapten võib kättemaksuks politsei kutsumise eest rünnata neid. Pool seltskonnast läheb kahe nädala pärast uuesti sinna saarele ja me väga loodame, et meil ei ole see kapten, vaid ikka Tarmo. 

Selline saarel käik. Lõpp hea, kõik hea! See on nii tore, et me niimoodi kõik kokku saame ja koos tegutseme. Seda juhtub just täpselt üks kord aastas Hobulaiul. Nii palju sai juttu aetud ja üksteise eluoludega ennast paremini kurssi viidud (nt Jane pere... Nii hea, et sain Janega lobiseda ja Mürakaga nalja visata). Ilmaga vedas ka hullupööra - ei mingit vihma ega tuult, enamuse osa ajast lauspäike ja soojakraade 22-25. Ma olen väga tänulik kõikidele, kes tulid (ka Liisu sõbranna Katrinile, kes tuli täiesti võõra seltskonnaga kolmeks päevaks üksikule saarele ja integreerus suurepäraselt), kes tegid ja olid. Alguses oli natuke hirmuäratav küll, et kuidas me need 25 inimest ühte jalga käima saame pandud, kuid kõik sujus nagu lepase reega. Igaüks teadis oma ülesannet ja igaüks panustas just nii palju, kui palju jaksas või aega oli. Kõik asjad said ühiselt kiiresti tehtud ja nii oligi aega laulda, tantsida, pilli mängida ja päevitada. 

Selle seltskonnaga järgmine aasta jälle! 

Teie Ennike