Wäega Wärgi 14. pärimuslaager

Igal aastal juba 14 aastat järjest hõikab Wäega Wärgi perenaine Eve välja uue laagri toimumise aja ja teema. Ei olnud ka see aasta selles mõttes kuidagi teistsugune. Vaatasin seda kuulutust ja ei tundnud end puudutatuna, sest mulle ei öelnud see ecoprint mitte midagi. Või no nii palju ütles, et see on taimetrükk, aga rohkem ei öelnud midagi. Jätsin laagrikoha kellelegi teisele. Iga natukese aja tagant nägin facebookes ülekutseid laagrist osa võtta, aga kerisin selle üsna kindla käega edasi. Kuni ühel õhtul, nähes jälle seda reklaami, mõtlesin küsida Eve käest, palju see laager maksab ja kas on veel vabu kohti. Eve, hea inimene, vastas kiiresti ja lisas mu laagriliste chati, kus ma sain tutvuda natuke lähemalt selle ecoprindiga. Ja siis vaatasin neid kuupäevi ja mõtlesin, et Arvo on ju kodus, kuidas ma niimoodi sellel ajal kodust ära lähen ning lahkusin chatist. Kaks päeva ennem laagrit teretas mind Ave messengeris ja rääkis nii ilusasti minuga laagrist ja seal olemise väest, et ma vaatasin seda kuulutust veelkord, kirjutasin Evele, kas veel on vabu kohti ja mõtlesin, et räägin Arvoga sellest laagrisse minemise mõttest. Arvo aga ei tulnud koju ennem kui mina juba magasin ja sinna see rääkimine jäigi. Hommikul tegin jutuks ja Arvo kuidagi nii toetas ja andis justkui kerge müksu, et ma ikka läheks laagrisse, kui vähegi tahan ning ma küsisin Eve käest arvet. Maksin ära ja pakkisin asjad kokku ning järgmisel hommikul viis Arvo mu Sulu küla majja pärimuslaagrisse. 

Kohale jõudes oli kohe tervituskohvi ja naiste kaasavõetud asjadest lõuna. Mina tegin kaasa kaerakaraski, aga väga palju oli magusaid asju. Peale tervituskohvi oli tervitusring, kus igaüks pidi ütlema, kes ta on ja miks ta siin on. Ma ei tahtnud rääkida, aga siiski ütlesin väga ühidalt, kuidas Ave rääkis nii ilusasti ja siin ma olengi teadmata midagi taimetrükist. 

Meie juhendaja Janika Solmann

Kohale oli tulnud 14 naist, kes kõik olid väga huvitatud ecoprindist. Tundsin end pisut pahasti, sest polnud teinud mitte mingisugust eeltööd ja mul ei olnud õrna aimugi, mida need kolm päeva me tegema hakkame. Aga ma olin avatud meelega ja Ave oli nii armsasti olemas, et ma ei lasknud pead norgu selle pärast, et mul ei olnud kodust ühtegi riideeset kaasa võetud ega ühtegi taime korjatud. Sellest polnud mitte kõige vähematki, sest esialgu me hakkasimegi tegema Janika antud kangatükke ja taimi oli Sulu külas rikkalikult, mida me Avega korjamas käisime. Mul natukene oli puudest kahju ka, sest me võtsime nii palju nende oksi, aga Ave iga kord vabandas puude ees ja ütles, et see on kunsti nimel. Ma ei kujuta ette, kui palju meil neid taimi kulus. Ikka üüratult. Õnneks loodus on rikkalik ja jagus kõigile ning jäi kasvama ka ikka midagi :) Paljud naised olid oma koduaiast taimed kaasa võtnud, mis siis ämbris oma järge ootasid. 

Alguses Janika rääkis, mida ja kuidas me tegema hakkame. Näitas sõna otseses mõttes ette, aga ma ei adunud siis ikka veel, kui keeruline kogu see protsess on. Me tegime kogu selle pika protsessi kõik ise läbi. Esialgu siis siidkangaga. Janika ütles ka, et selle töö kõige ilusam hetk on see, kui saad lõpuks oma töö ära triikida. Tagantjärgi võin öelda, et olen temaga ühel meelel. Kogu see krundi ettevalmistamine, kruntimine, pesemine, kriidipsu, pesemine ja pesemine ja pesemine, paigutamine, rullimine, kiletamine, paelatamine, aurutamine, ootamine, lahti harutamine, taimede eemaldamine oli pikk ja väsitav protsess. Me ei jõudnudki esimesel päeval rohkem teha, kui selle ühe siidikanga. Ja järgmisel päeval jõudsime teha kaks lina-puuvilla segust kangast, aga naised enda isiklike asjadeni ei jõudnudki. Ainult krunditud said oma asjad. Isegi kriidipesuni ei jõudnud. Kuna minul ühtegi enda asja polnud, siis ma ei tundnud survet ka, et pean kiiremini tegutsema, et nende enda asjadeni jõuda. Ma kulgesin vaikselt ja rahulikult, omas tempos ja nautisin protsessi.

Janikal oli meie jaoks erinavid kangaid ja tehnikaid varuks. Peale siidi saime kõik endale lina-puuvilla seguse kanga, kuhu tegime kahte erinevat moodi trükki. Üks tavaline, teine parkainega. Minul ei tulnud see parkainega esimese hooga väga hästi välja ja Janika arvas, et see oli liiga vähe aega kuuma auru käes. Ilus oli küll, aga kuidagi hele ja kahvatu võrreldes teistega. Aga see on nii imelik, kuidas taimed reageerivad erineval kangal hoopis erinevalt. Siidi peale jäi kõik kuidagi natukene nagu hajutatult, teise kanga peale jäid piirjooned hoopis selgemad, leherootsud kirkamad ja pigment hoops tugevam. Iga kord, kui pulga lahti rullisid, ei teadnud, mis Sind ees ootab. See oli selline mõnus ärevus, sest mitte kunagi ei tule ju kahte ühesugust tööd. Huvitav oli vaadata naiste reaktsioone ja juhendaja siirast heameelt. 

Kui kõik proovilapid olid tehtud, hakkasid naised kaasavõetud riideesemeid kujundama. Kuna minul ühtegi riideeset kaasas polnud, siis andis Janika mulle veel ühe riba kangast, et ma saaksin uuesti selle parkainega töö teha. Selle, mis eelmisel päeval natukene untsu läks. Mul on hea meel selle võimaluse üle, sest see tuli ideaalne. Ma usun kindlalt, et tehtud töödest kõige ilusam. Ma veel ei tea, mis ma nende kangajuppidega peale hakkan, aga küllap ma midagi ikka välja mõtlen. Loodetavasti need ei jää lihtsalt kapinurka seisma ja siis mõne aasta pärast prügikasti ei lenda. See oli nii äge, kuidas naised üksteisele kaasa elasid, sest ma räägin, iga kord, kui rullid pulga lahti, ei tea Sa absoluutselt, mis välja tuleb. See on natukene nagu sibulakoortega munade värvimine. Üllatus on iga kord, kui uue muna lahti võtad. Tööd olid kõik nii eriilmelised, isegi, kui oli kasutatud samu taimi.  

Minu kõige ilusam töö

Minu kangad, mis kolme päeva jooksul valmisid

Kolm päeva kogu seda suurt tööd ja terve hunnik kunsti. Minust taimetrükkarit ei saa, nii palju see mind ei kõnetanud, kuid tehtud tööd teevad ikkagi hinge soojaks ja mul on nii hea meel, et mul oli võimalus Janika juhendamisel ecoprinti proovida ja õppida. Nüüd ma vähemasti tean, kui sõna "ecoprint" ette tuleb, et mis värk see selline on. 

Laagrielu oli väsitav, kuid tore. See on nii armas, kuidas ühise huviga naised kokku saavad ja oma väge üksteisega jagavad. Kõik need jutud, lood, naerud ja ühised tegevused - need on hoopis teise väega kui kodus üksi nokitsedes. Naisenergia on üks vägev energia! Kui ma ütlesin Sebastianile, et naised on ikka ägedad, et nad niimoodi kokku saavad, siis ta ütles, et mehed saavad ka, näiteks Õllesummeril :D Naljanina.... 

Kuigi päevad olid intensiivselt taimetrükki täis, jäi ka aega niisama nokitseda. Kes kudus sokki, kes kampsunit, kes tegi ajaviite paela, kes käis jalutamas, kes kirjutas, kes mängis pilli, kes luges raamatut. 

Talvi ooverlokitas kõikide soovijate siidisallid ära

Eve mängis mõned lood, sest kontsert jäi natukene hiljaks

Teise päeva õhtul oli meil kultuuriõhtu, mille raames Kristiina Ehin ja Silver Sepp käisid meile kontserti andmas. Silver musitseeris ja laulis, Kristiina luges enda luuletusi ja ema verivärskest raamatust lugusid. See oli üks ütlemata ilus kontsert. Selline intiimne, vaba, nii rahvale suunatud ja nii vahetu. Rahvast oli üksjagu kokku tulnud, ühtegi vaba kohta küll ei olnud. Osad inimesed seisid isegi püsti. Mul kerkis selle kontsertiga erinevaid mõtteid üles. Üks oli see, et inimene peab ikka väga andekas olema, kui ta kummivoolikust ja roostes naeltest muusika välja võlub. Ja seda Silver teeb, hästi teeb. Teine mõte oli seotud Kristiina ja tema luulega. Tundsin end natukene harimatult, sest ma tõesti ei ole tema luulega kursis ja mind tabaski mõte, et laia silmaringiga inimene on kursis praeguse aja ühe Eesti tuntuima luuletaja loominguga. Võtsin plaani kasvõi üks Kristiina luulekogu läbi lugeda, et ma ei peaks tundma piinlikust, et ma ei tea tema loomingust mitte midagi.

Kristiina ja Silver olid veel tükk aega meiega koos Sulu küla majas ja soovijad said autokastis klaverit mängida ja lapsed seda soovisid. See oli üldse nii äge, nad olid lava teinud autokasti. Kristiina sinna küll ei roninud, aga Silver lauliski seal autokastis. 

Olid väga intensiivsed kolm päeva. Mina päris teistega sammu astuda ei jaksa ehk õhtul ikka läksin normaalsel ajal magama, et oleks hommikul jõudu jälle olla selle melu ja tegemiste sees. Avest oli mulle väga suur tugi ja abi, ilmselt ma poleks laagrisse läinud, kui Ave poleks olemas olnud. Püüdsin küll ka ise endale tegevust leida (põhiliselt kududes) ja sisendasin endale koguaeg, et kõik on äge, kõik on hästi, kõik on tulnud ilu looma ja ma usun, et ma sain ikka täitsa hästi hakkama. Mul olid omad raskused ja ma pidin palju endaga tööd tegema, aga ausalt öeldes seal selle töö sees olles kuidagi aeg lendas ja kuna koguaeg oli vaja midagi teha, siis polnud ka väga aega keskenduda ärevusele. 

Ma käisin nüüd teist korda Wäega Wärgi pärimuslaagris ja nagu esimene kordki tundsin, siis tundsin ka seekord, et olen õigel ajal õiges kohas.  Ma olen enda üle ikka väga uhke, et ma laagrisse läksin ja kunsti luua sain. Janika on väga hea juhendaja - ta on kannatlik ja järjepidev, põhjalik ja abivalmis. Ja tema teadmised on ikka väga suures ecoprindi vallas. Just selle koha pealt, et milline taim millise jälje jätab. Kõik muu keemia sinna otsa veel. Ma ei saa öelda, et mul oleks olnud kerge, aga ma saan öelda, et ma sain hakkama. 

Sellised tegemised on minu jaoks päris suur väljakutse, aga kui ise endale väljakutseid ei loo, siis ega teised ka luua ei saa. Ja ma siiralt hindan seda naisenergiat, mis 14 naist koos juhendajaga luua suudavad. Õllesummer kahvatub selle kõrval tugevalt. Nüüd ma taastun mõned päevad, olen vaikuses ja rahus, ilma üleliigse meluta. Hoian ennast ja puhkan. Aitäh kõikidele laagrilistele, eriti Avele ja Evele. Ja muidugi Janikale. Küll on hea, kui Su elus on inimesi, kes usuvad Sinusse ja vajadusel on toetavad. 

Teie Ennike