Suure ringiga Võsule

Alustada vist tuleks sellest, et Liisul on puhkus :D Ja kui Sul ikka on suve jooksul ainult kaks nädalat puhkust, siis Sa võtad sellest kõik, mis võtta annab. Teiseks pole mitte väheolulisem see, et Arvo on täielik suvefänn ja kui Sa ikka oled suvefänn, siis ilmselgelt Sul ei saa olla ühtegi nädalavahetust lihtsalt niisama, st koguaeg peab midagi toimuma.  Ja kui "mõisnik" ehk Raivo ikkagi leiab suve jooksul kaks vaba päeva, siis on ilmselge, et me istume autodesse ja sõidame... Päris täpselt ei teagi - kuhu? Saime reede õhtul Liisu juures kokku, et arutada, kuhu me siis ikkagi läheme? Jantsiga oli kokku lepitud, et me saame ööbida Võsul ja "mõisnik" tahtis Taagepera lossi näha. Kui Sa pole just päris geograafiline idioot, nagu mina olen, siis Sa saad aru küll, et need kaks asja asuvad ikka väga erinevas kaares, aga! See meid ju ei heidutanud ega peibutanud, lihtsalt tuli mõelda, et kuhu peale nende kahe asja veel minna, sest polnud mingisugust mõtet sõita maha sadu kilomeetreid niimoodi, et mitte kuskile ei lähe ja mitte midagi ei näe. Reedene saunaõhtu kuigi palju häid mõtteid ei toonud ja laupäeva hommikul istusime kolme autosse ja asusime lihtsalt teele. Meie auto siis kõige ees ja Arvo otsustamas, kus me peatume ja mis me teeme. 

Esimene väike peatus, mis me tegime, oli Allikukivi koopad. Ma ei tea, kas me oleme laisad või oligi see üks väikene avaus need koopad, aga mingit elamust me küll ei saanud. Mina isiklikult arvan, et me oleksime pidanud edasi kõndima, et päris koobasteni jõuda, sest mul on tunne, et me nägime ära ainult allika. Aga keegi edasi kõndida ei tahtnud ja nii meie saagiks jäigi üks väikene koobas. Internetis googeldades näeb ikka hoopis midagi muud, seega ma pean ikkagi nentima fakti, et me olime laisad. 

Edasi pidime minema Karksi ordulinnuse varemetesse, kuhu oli üle tunni ajane sõit. Margus oli meie autos ja Arvo ütles talle, et ta googeldaks ja vaataks, milliseid avatud talusid jääks meie teele (see nädalavahetus olid avatud talude päevad). Margus siis googeldas ja leidis sellise vahva koha nagu Allikukivi veinimõis, mis jäi sobivasti meie teele. Sõitsime mõisani ja nägime, et see avatakse kell 12, aga meie kellad näitasid alles kümmet. Arvo läks küsima, kas me vaatamata sellele saaksime mõisa külastada ja seal olid nii lahked inimesed, et nad ütlesid meile kohe, et muidugi saate! Kuna nad alles panid asju välja ja tegid ettevalmistusi, siis mõtlesime, et saame lihtsalt ümber mõisa kõndida, aga ei! Peretütar kutsus meid lahkesti veine degusteerima. Väljas oli viis veini: rabarberi-kasemahlavein, ebaküdoonia-õunavein, mustsõstravein, arooniavein ja maasikavein. Meie saime neid kõiki maitsta ja üleüldine arvamus oli, et maasikavein oli kõige parem. Aga see oli ka tõesti väga hea! 

Edasi viis lahke peremees meid veinikeldrisse, mis oli täielikult remonditud ja taastatud, vastas kõikidele euronõuetele. Seal siis toimus veinide laagerdumine tammevaatides või suurtes tsisternides. Saime teada, kui kaua võtab aega ühe veini valmimine, kui mitme inimesega nad seda tööd teevad, kuidas vaate puhastatakse ja milliseid veine võib samasse vaati panna. Saime teada ka seda, mida tehakse veinivalmistamise jääkidest ja see ei ole midagi muud, kui 38%line samakas. Peale keldrikülastust juhatas peremees meid poekese juurde, kust meie kamp ostis kaasa neli pudelit veini (maasika,- vaarika,- mustsõstra- ja veel ühe maasika) ja ühe samaka. 

Vahepeal oli kell saanud nii palju, et otsustati ordulinnuse varemetesse mitte minna ja võtta suund kohe Taagepera lossi ehk selle tripi kõige tähtsamasse punkti. Ja siis me jõudsime Taagepera lossi juurde, kuhu sissepääsuks oli 100 meetirne järjekord ja kõik kohad lärmakaid välismaalasi täis. Taagepera lossi aias avanevad väravad võluriiki: ajaloolisest peaväravast sisse minnes saab alguse ainulaadne muinasjutupark “Alice Imedemaal”. Maailmakuulsast lasteloost inspiratsiooni saanud, 70 000 ruutmeetril laiuvas pargis ootavad külastajaid massiivsed lillejõed, ja -kosed, värviline võlumets, temaatilised skulptuurid, hiigelsuured installatsioonid ja palju muud vaatamisväärset. Lossi muljetavaldava 42meetrise torni kõik viis korrust on saanud kunstnik Helina Toateri pintsli abil muinasjutulise tähenduse: iga korrus avab killukese müstilisest võlumaailmast (info nende kodulehelt). 

Jah, kõik oli väga ilus ja suursugune ja tõeline vaatamisväärsus, aga seal oli nii palju rahvast, et kogu see ilu jäi varju. Praktiliselt ühtegi ilupilti teha ei saanud, sest igal pool olid võõrad inimesed, keda ma oma pildile ei tahtnud. Lossi torni minemine oli tõeline katsumus, sest koguaeg pidi ootama oma järjekorda, et üles liikuda või alla liikuda. Torni tipus õhku polnud ja lärmakad välismaalased ei suutnud oma lapsi taltsutada. 

Ma imestan muidugi seda tohutut õitemerd. Ma ei kujuta ette, kui palju ampleid seal oli! Sadu, kui mitte rohkem. Kes küll nokib neid ja kastab koguaeg? See oli nii nii ilus! Mul on üks ampel, ei saa selle hooldamisegagi hakkama :D, aga mina muidugi ei lähe arvesse ka, sest ma olen kõige viletsam lillekasvataja, keda te oma elus kohanud olete. Lastele väga meeldisid need hiigelsuured teod ja lilleline lennuk ja erinevat värvi puud. Alissale meeldis muidugi kõige rohkem lillade õitega puu, sest ta on tõeline lilla fänn. Triin ütles, et need puud on tehtud Hiinast tellitud kunstlilledega. Mina ei tea, kuidas või millega need tehtud olid, aga ägedad olid küll. Kõige rohkem meeldisid mulle ikkagi need amplitest tunnelid, sest need olid ülivõimsad. 

Kui võluaed sai külastatud, oli kell seal maal, et midagi oli vaja süüa. Otsustasime Tõrvasse sööma minna, mis oli ilmselge viga, sest seal toimusid just parasjagu Tõrva loitsupäevad ja see muidu väljasurnud linn oli puupüsti rahvast täis. Söögikohad olid kas kinni või ülerahvastatud ja meil ei jäänud muud üle, kui võtta suund Viljandi peale ja minna sinna sööma. Etteruttavalt võin öelda, et kell üks hakkasime söögikohta otsima ja süüa saime veerand viis. See söögikoha leidmine on paras väljakutse, sest maitsed lähevad nii lahku. Ühed tahavad restorani, teised pubitoite. Ühed oleks tahtnud Fellinisse minna ja teised Legendi. Valisime siis lõpuks kuldse kesktee ja läksime Aida kohvikusse, mis oli täielik vopaa. Triin ja Marek ütlesid kohale jõudes kohe, et neil ei ole seal midagi süüa ja läksid Legendi. Ülejäänud jäid kohvikusse, mis tegelikult oli räme viga. Oleksime võinud ikkagi Fellinisse minna. Mitte midagi ei olnud, kõik oli otsas: ribid otsas, osso buco otsas, koha sai otsa, kui meie Arvoga olime ära tellinud. Võtsime seda, mida parasjagu võtta oli, aga ega peale pardi midagi nagu võtta polnudki. Ja part oli üle küpsetatud, vintske ja kuiv. Osad sõid magustoite ka ja selle kohviku kõige atraktiivsem roog oligi Aileni fondant. Ütleme nii, et kõhud saime täis, aga elamus oli suht meh. Niimoodi väljas käies tahaks ikka saada erilisi toiduelamusi, aga see jäi sellel tripil küll saamata. 

Sellel ajal, kui me söögikohta otsisime ja teel Viljandi poole olime, hakkas vihma sadama. Mitte lihtsalt natukene, vaid lage vesi tuli taevast alla, mis ei peatunud ka siis, kui me söönuks saime. Mõtlesime siis seal Viljandi linnas kell viis, et mis me edasi teeme. Plaan oli minna Tore Talu maisilabürinti, aga vihma sadas nii kõvasti sinnapoole liikudes, et pidime tegema bensukas peatuse ja mõtlema oma plaanid ümber. Otsustasime minna otse Võsule, sest Jants ütles, et seal on hea ilm. Võtsime siis suuna Võsule ja mina isiklikult olin natukene nukker, et rohkem midagi näha ei saanudki. Kell veerand üheksa olime Võsul (ennem peatumist käisime Tapal Coopis ka). Arvo ja Margus hakkasid kohe grillima, naised mekutasid vaarikaveini :) See Võsu suvila on meie Jantsi tütre jagu ja me ikka vahel harva käime seal suvitamas. Nüüd ei olnud ikka mitu aastat üldse käinud. Sellel suvilal on tagaosas mõnus terrass, kus me õhtu mööda saatsime erinevaid Allikukivi veinimõisa veine ja Marguse ostetud samakat jõime (mina jõid veerand topsi vaarikaveini, sellest mulle piisas). Öö hakul Arvo oleks väga tahtnud minna merre ujuma, aga kõik olid liiga laisad, et see paarikilomeetrine retk ette võtta ja välku hakkas ka lööma. Nii me otsustasime veerand kaks, et on aeg magama minna. Meie Arvoga magasime Volvos, Chris ja Marek telgis ning kõik ülejäänud mahutasid end suvilasse ära. 

Hommikul kell kaheksa hakkasid kõik vähehaaval üles tõusma ja kes ei tahtnud veel tõusta, see tõusis ikkagi, sest Arvo võttis kodust kaasa meie lärmaka kohvimasina ja kohvi joodi vist küll kolm liitrit ära :D Kui kõik olid oma kohviisud rahuldanud ja hommikusöögiks võileibu söönud, läksime kand ja varvas mere äärde, kus vapramad otsutasid ujuma minna. Kaks vaprat oli, kes selle tuule ja pilvetaguse päikesega merre end kastsid: Arvo ja Marek. Ülejäänud piirdusid jalgupidi meres olemisega. Merevesi tegelikult külm ei olnud, aga ilm oli vilets. Hästi tuuline oli ja päikest ka polnud. Kuidagi absoluutselt ka ei kujutanud ette, et võtad end bikiinide väele... Arvo muidugi ei lasknud end ilmast üldse morjendada, aga selles pole midagi imelikku - ta võtab külma dušši koguaeg, nii et - 20ne kraadine merevesi pole talle mingi eriline challenge. Ma arvan, et ujujaid oleks rohkem olnud, kui poleks nii tugevat tuult olnud. 

Trippisime suvila juurde tagasi. Männimetsa alune oli mustikaid täis. Ja siis oligi aeg suvila ära koristada ja teele asuda. Otsustasime Jantsi juurest läbi minna, kui me juba seal kandis olime. Tee peale jäi Viitna järv, kuhu Ailen, Liisu ja Arvo end sisse kastsid. Liisu ütles, et see vesi oli külmem kui merevesi. Mina ujumas ei käinud, olin hommikust saadiks kõhuvalu käes vaevelnud ja mu tegelik ainuke soov oli, et saaks koju... Aga veel koju ei saanud, veel pidime minema Jantsi juurde. 

Jantsi juures said kõik huvilised süüa võileibu ja marju. Marju oli õel tõesti palju! Hiljem mõtlesin, et oleks pidanud tegema õdede foto - seda ei juhtu just kuigi sageli, et me niimoodi kõik kokku saame. Igatahes kõik said kohvi juua ja võileibu süüa ja siis me hakkasimegi kodu poole sõitma. Koju jõudsime koos benuskapeatusega veerand kuus. 

Millised päevad! Ma olin nii väsinud, et läksin pool kümme magama. Ennem voodisse minekut ei teinud ka suurt muud midagi, kui aelesin diivanil. Kokku sõitsime 620km, päris palju. Aga näiteks Lõuna-Eesti tripiga võrreldes ikkagi nägime vähe ja käisime vähe. Sellest on natukene kahju, aga Arvo ütleb, et seal perseaugus (vabandust väljenduse pärast) ei olegi midagi vaadata. Noh, plaanid olid suuremad, kahjuks ilm vedas alt ja mingil määral ka osavõtmatus. Eks põhirõhk oligi sellel tohutul turismimagnetil Taageperas. 

Aga jälle on käidud ja nähtud. Tähelepanelik lugeja paneb tähele, et Sebastianit ja Mirat pole piltidel. Ei ole jah, nad olid kodus. Sebastian jäi haigeks ja ma jätsin talle Mira ka, et saaksin ise rahus väljasõitu  nautida. See oli ka ainuõige otsus, sest mina küll ei tea, kuidas see pime koer seal Võsul hakkama oleks saanud. Tänud Sebastianile koera kantseldamise eest! Lõppkokkuvõttes lõpetaks ikkagi positiivse noodiga: kui midagi ei tee, siis midagi ei juhtu ka! Meil juhtub, sest on tegijaid. Ja koos on alati hea - ükskõik, kus see siis olema saab :) Aitäh kõigile asjaosalistele ja järgmiste tegemisteni, mis hakkavad juhtuma juba reedel :)

Teie Ennike