Tavaliselt on Arvo see, kes tuleb mõttele ja viib teostuseni, aga Allu arvas, et oleks väga hea mõte Jalase rappa minna, sest tema ostis endale uue kandekoti, kus Amandat kanda ja et see kandekott on vaja ära testida. Ja no vaadakem tõele näkku - täna oli ikka fantastiline ilm looduses viibimiseks! Soojakraade küll väga palju ei olnud, aga päike paistis ja taevas oli täiesti pilvitu. Nii juhtuski, et Liisu tuli mulle järgi ja nii me ainult tüdrukutega Jalasele läksimegi.
Allu polnud oma kandekotiga veel väga tutvust teinud, tal võttis natuke aega, et oma nööp sinna kotti turvaliselt saada, aga kui nööp oli kotis, siis asusime teele. Metsa all oli ikka väga porine. Eks seal on palju käidud ja märg on olnud ning mu heledad tossud nägid koju jõudes välja sellised, nagu ma oleksin käinud kartuleid võtmas :) Aga see on kukepiss. Jalutasime suht aeglases tempos raba poole. Adeele oleks kindlasti Arvo kukile luninud, kui Arvo oleks ka olnud, sest kui me olime jõudnud põllu äärde, siis ta ütles mulle, et me oleme juba nii pikalt käinud (1km) ja mitu meetrit veel on :D Ma siis ütlesin talle, et me pole rappa veel jõudnudki, aga väga palju pole. Ma targu ei hakanud talle ütlema, et sama palju peame veel kõndima, et rabajärve äärde jõuda.
Rabamaastik oli võrdlemisi pruuni ja rohelise kirju. Muid värve enam näha polnud, sest kanarbik oli juba õitsenud ja väikesed kased olid raagus. Aga laudtee libe ei olnud, oli kuiv. Ma natuke kartsin selle pärast, sest see meie Adeele..temaga koguaeg juhtub. Kujutasin oma vaimusilmas ette, kuidas ta kukub seal libeda ja märja laudtee peal, aga õnneks oli kuiv. Tegin tüdrukutest ühe seljataguse foto ka, sest Alissa ei luba end pildistada ja ma austan tema soovi. Rajal oli päris palju inimesi ja koeri. Küll tulid juba ära ja küll läksid sama teed, mis meie. Mõtlesin, et ei tea, kas saamegi üldse piknikut pidada. Esimese plate juures oli üks perekond, aga lahkus sealt, kui meie kohale jõudsime. Võtsime seal siis kohad sisse. Sõime kaasavõetud asju, aga väga kaua peatuda ei saanud, sest õudne tuul oli. Rajal nagu polnud, aga seal järve ääres oli.
Peale pisikest piknikut asusime tagasiteele. Inimesi muudkui tuli vastu, eks ilus päikeseline ilm kutsus inimesi loodusesse. Adeele kõndis vapralt kõige ees, aga lõpuks vist väsis ära ja läks oma emme kõrvale. Amanda oli nii tubli! Lihtsalt rääkis seal kõhukotis terve tee, ei kigisenud ega midagi.. Kui keegi temaga rääkis, siis naeratas laia suuga, nii, et väikesed kikud paistsid. Kokku kõndisime 3,87km ja mina sain oma päevased sammud täis, mida mul praegu ühe väljakutse raames vaja on.
See oligi meie väike matk Jalase matkarajal. Nii tore, et Allule selline mõte tuli. Natuke imelik oli, et ühtegi poissi meiega seekord kaasas polnud, aga me oleme tublid maatüdrukud ja saame vahel ka poisteta hakkama. Ja no mul lausa pidupäev - sain ilma Mirata matkata :D sest ma ei väsi kordamast - ta on ilmvõimati matkakaaslane. Ja vahel on nii hea ilma selle sabata kuskil käia. Kusjuures, mina ei tea, kas ta on paksuks läinud või vanaks jäänud, aga ta kuidagi üldse viimasel ajal ei taha minuga jalutada. Natuke teeb see mind murelikuks, kuigi ma olen 100% kindel, et seal matkarajal ta oleks paaritõugetega mind edasi tirinud.
Aitäh Allu, et Sul on seda pealehakkamist ja tegutsemistahet oma kolma lapse kõrvalt. Ja nagu tellitud - fantasiline ilm! Usun, et ega Sul väga kerge ei olnud, aga Sa oled sitke tüdruk! Ja nagu öeldud kunagi - igapks peab oma risti kandma :D Oli tore! Kahju ainult, et ei näinud, kuidas need poisid seal teisel platvormil rabajärve läksid. Nende hoovõtt oli nii suur, et me jõudsime juba oma kõhud täis süüa ja minema minna, kui kostusid ainult huiked. Järgmine kord lähme Mukri rappa, siis tüdrukutel ka põnevam, saavad torni minna. Väga mõnus väike sügisene matk oli :)
Teie Ennike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar