Elu esimene aiandus meie moodi

Ma mõtlesin küll, et ma ei jaga teiega ennam midagi, kui ikka on juba jagada ka, aga no ma ei suuda. Ma lihtsalt ei suuda seda enda sees hoida:D

Kui alustada algusest, siis kõik on seotud ikkagi suitsetamise maha jätmisega ja kokandusega. Ja päris sügavuti on kõik seotud Arvo ja Jamie Oliveriga. Need, kes on kursis, need teavad, et Jamie Oliver kasvatab (või õigemini aednik kasvatab, tema "räbustab") igasugused ürdid, salatid, juurikad, marjad jne kõik ise. Kuna Arvo on hetkel väga suurt ürdiusku (kindlasti on seal tugev seos ka sellega, et ta naine on hull salatihaige) ja Märjamaa  poodidest eriti midagi saada pole peale lehtsalati, siis umbes eelmise aasta sügisest oli Arvol peas valmis kindel plaan, kuidas ta sel aastal kasvatab endale igasugu stuffi. Niimoodi vabalt ja rivitult ja stressitult. 

 Väga põnev värk:D Ausõna. Igal hommikul, kui ma olen end voodist välja vedanud (vedanud on kõige õigem sõna, sest mul on tunne, et seda ööd ei saabugi vist enam mitte iialgi, kui saab terve öö magada), lähen esimese asjana elutoa akna juurde, sest mul on lihtsalt nii jube põnev:D Hetkel on meil eelkasvamas miski salat (Dubacek), basiilik, tomat ja metsmaasikad (Sebastiani tungiv soov). Ega me ei tea, kas sest asjast miskit välja ka tuleb, aga kui ei proovi, siis ei saagi ju teada. 

Alguses ma arvasin, et põnev on ainult minul, aga ma olen tähele pannud, et poistel on sama põnev, sest nad on ka hommikuti üsna asjalised elutoa akna juures. Te ei kujuta ette, kus ma ühel ilusal eelmise nädala kolmapäeva hommikul kiljuma hakkasin:D Jessas, üks taim oli nina välja pistnud. Ma ei teadnud suure ähmiga, mida tehagi ja helistasin Arvole. Noh, ikka selleks, et saaks rõõmustada. Arvo ütles, et ta polnud ammu nii elevil häält kuulnud. Ma natuke tundsin end tobedalt ka, sest no lõppeks on ju tegu ainult miski rohelise junniga, aga ... Robin arvas ka, et küllap ma ikka nats segane olen:D, aga ma ei lase end sellest häirida, sest ma polegi end kunagi päris normaalseks pidanud. Ja õnneks mu kiiksud ei kahjusta kedagi - ei mind ega teisi. No igatahes oli sel hommikul aknalaual selline pilt:

Onju armsakesed? Ja sa vaata vaid, armas mees, millised need täna on:

Sebastian ütles hommikul, et no näed, varsti saadki maltsa süüa. Ütleme ausalt, et mul on jube hea meel, et Arvol selline kiiks peale tuli, sest mul pole ammu nii põnev olnud. Ema just eile kaagutas mu kallal, et no mis värk on, kodus peab ikka lilli olema ja kodu on siis ilusam, kui ikka lilled on jne. Heh...Tühja need lilled. Teevad ainult Robinile allergiat ja ära süüa neid ka ei saa. Lillede koht on õues, vähemasti nii kaua, kuni Robin allergiline on. Mina aga naudin elutoa aknalaual vaatepilti, sest see lihtsalt on nii põnev. Ma ei saa aru, miks me seda juba varem pole teinud?!

Tänase päeva jooksul on tomat ka nina välja pistnud. 

Ükskord ma kindlasti näitan teile, mis sest asjast kõik on välja tulnud ning loomulikult ma pean vasrti näitama ka seda, mis Sebastiani projektist välja on tulnud, mida ta sügisel alustas. 

Ja põhiline on muidugi, et kõik peab toimuma stressitult. Mina mäletan lapsepõlvest sellist lõputut rohimist ja harvendamist ja sättimist. Arvo ütleb, et no stress. No elame näeme. Samas muidugi, mis tal viga rääkida - rohimise mure lasub ikkagi selle õlul, kes Eestis viibib:D Aga tühja ka, sest NII JUBE PÕNEV ON:)