Mul oli ükspäev sünnipäev :)

Ma ei pea enda sünnipäeva mingisuguseks eriliseks sündmuseks. See on sündmise päev ja see, kas inimene seda tähistab igal aastal või mitte, võiks ja peaks olema vabatahtlikkuse alusel otsustatav. Sugulased ei anna pahatihti võimalust otsustada, st sünnipere. Sellel aastal tegi mu mees midagi, mida ma poleks iialgi temast uskunud. Ta saatis osadele inimestele sms-i, et seoses minu halva tervisliku seisundiga me ei oota külalisi. Tegelikult ei oodanud ka, sest ma väsin väga ära, kui on palju inimesi ja see muudab mind rahutuks, kuid mitte sellest ma ei tahtnud kirjutada. 

Olemas on sotsiaalmeedia, virtuaalne keskkond. Sain läbi erinevate kanalite 91 õnnesoovi. Neist üle pooled kindlasti otse südamest ja tõesti heade mõtetega mu poole teele saadetud. Üks armsamaid virtuaaltervitusi oli selline:

Ei ole rõõmusid, mida ei saaks jagada kellegagi,
küll on aga muresid, mida kellelegi rääkida ei saa.
Rõõmu suurust mõistab igaüks,
mure suurust harva keegi.
See näitab, et rõõmuks on inimene alati ette valmistatud,
mureks mitte kunagi.
Me ei taha, et meid läbi nähtaks,
aga soovime nii väga,
et meid mõistetaks
(Jaan Kruusvall)

 Palju, palju õnne, kallis Ennike ja ilusat karget sünnipäevahommikut! :) (Bäbilt)

Väga paljud õnnitlejad soovisid mulle tervist. See tähendab, et inimesed siiski märkavad ka siis, kui Sul ei ole jalaluu katki. Kuigi, ma tunnistan ausalt, et olen korduvalt pisarates öelnud, et ma nii sooviks, et mul oleks katki jalaluu, sest see oleks nähtav ja mõistetav ja oleks juba terve...

Ma sain 33 kaunist õit... oma perelt, kes on ülim. Ma tõesti ei tunne ühtegi meest, kes oleks valmis oma naise jaoks andma nii palju ja ma ei räägi siin 33-st lilleõiest... 

Mul käisid mõned külalised. Need inimesed, kes suhtlevad minuga igapäevaselt ja on teadlikud minu olukorrast. Ma muidugi vabandan südamest, ma ei mäleta suurt midagi, isegi seda ei teadnud, kes tõi selle ilusa lillekorvi, kuid mu tugimälu ehk Arvo teab ikka - see oli Liisu :)

Liisu kinkis mulle stressipalli ka, ilusa sinise ja vilkuva :) See oli nüüd selline naljaosa. Ja ema tegi mulle luuletuse, täitsa ise, hommikul aknalaua ääres istudes. Nii armas temast :)

Ja siis tegi üks inimene midagi, mida ma ei oleks iialgi uskunud või lootnud või oodanud. Ta tegi mulle koogi. Minu majas elav naabrinaine, kes ei ole isegi mu tädi või vanaema või õde või ema või ... Ilma palumata, lihtsalt selle pärast, et ta tahtis seda teha. Ma hommikul just kurvastasin, et ma olen nii väsinud ja nõrk ja otsas, et ma ei jaksanud endale kookigi teha, kuid Arvo ütles, et õnneks on olemas poed. Ja siis tuli tema, vana inimene, minu jaoks mõeldud koogiga ja käskis mul mitu tükki ära süüa, et ma natukene kosuks :)

Aitäh kõgile õnnitlejatele ja tervise soovijatele, kõigile, kes te ka seal FB seinal vaevusite rohkem kirja panema, kui õnne!!! Iga südamlik soov tuletas mulle meelde, et mul on nii palju tuttvaid ja sõpru, kes minust tõesti lugu pevad ja hoolivad. 

Vot sellest ma tahtsin rääkida - koogist ja hoolimisest ja Gena sünnipäevalaulust:)