Supelsaksad ja "Gaasivalgus"

Seda aastat on alles olnud kaks kuud ja ma olen juba kaks korda teatrisse saanud. Milline rõõm! Poisid kinkisid meile jõuludeks teatripiletid Endla teatrisse "Gaasivalgus" etendust vaatama. Robin lihtsalt teab, et mulle nii väga meeldib teatris ja isegi Sebastian oli nõus oma rahakotiraudu avama (see, muuseas, on ikka väga erakordne).

Otsustasime Arvoga, et läheme ennem etendust õhtust sööma oma Pärnu lemmikusse Supelsakstesse. Hea, et hommikul kohad broneerisime, sest muidu me tõenäoliselt ei olekski seal kohta saanud. Pean seda selle söögikoha ainsaks miinuseks, et see on alati puupüsti täis. Kui Põhjakal käies ikka leiab privaatsema nurgakese, siis Supelsakstes seda lootust pole, kuna seal on põrandapinda nii vähe, siis tundubki, et maja on puupüsti ja rohkemgi veel täis. 

Supelsakstes on väga hea kohvi. Parajalt kange ja koorene. Soovitan soojalt!

Otsustasime seekord märjamaalastena, kes kohalikust kabandusest kala ei saa, et sööme kala - tervelt küpsetatud kuldmerikoger wokitud juurviljadega. Ja nagu ikka - ei pidanud me pettuma. Kala oli väga mahlane ja vähemasti minu oma suht väheste luudega. Kui esimesel ampsul tundus, et soola on justkui palju, siis tegelikult põhiliha ei olnud üldse soolane. Wokitud juurviljad olid magus-hapukad ja kui natuke viriseda, siis need oleks võinud olla pisut soojemad. 

Magustoiduks sõime ühe tüki Napoleoni kooki kahepeale. See oli väga teistmoodi Napoleon, kui ma harjunud olen. Minu vaieldamatu lemmik Napoleon asub Põhjaka mõisas ja nii jäi see ka eilse seisuga. Mulle tundus, et Supelsakstes oli kook tehtud poest ostetud lehttaignast ja keedukreem oli liialt rammus ja oma konsistentsilt liialt paks. Kook ei olnud paha, sugugi mitte, kuid oli ilmselgelt liiga magus ja rammus. Pilti unustasin teha ja seetõttu saate näha ainult ampsatud Napoleoni :) Nagu pildiltki näha, on kreem tõesti paks, mis ei ole klassikalisele Napoleonile omane. 

Kõhud täis, läksime teatrisse. Ma olen väga vilets televiisori vaataja. Ei vaata ma neid Ameerika filme, Türgi seepe ega Eesti seriaale. Tänu poistele vaatan sel hooajal "Supermodelli" saadet ja poole silmaga "Kallis, Sa oled kosunud" saadet. Kui jääb nägemata (tegelikult küll kuulamata, sest ma teen tavaliselt sel ajal mingisugust käsitööd), siis nutma ei hakka. Seetõttu pean ausalt tunnistama, et ma ei ole väga kodus meie näitlejatega, kuid mõned lemmikud mul siiski on. Näiteks Ago Anderson ja seda sellest ajast saadik, kui ta oma rolli "Tuulepealses maas" mängis. 

"Gaasivalgus" lavastaja on Enn Keerd ja näitlejad Kadri Adamson, Sepo Seeman, Ireen Kennik, Lii Tedre, Ago Anderson, Kaido Päästel ja Ando Tammsaar. Näidendi tegevus toimus Londonis Jack ja Bella Manninghami kodus. Bella käitumine oli pealtnäha muutunud järjest ebastabiilsemaks ehk siis küsimärgi all oli tema vaimne tervis (tundsin ennast kohati samas roolis olevat). Talle tundus pidevalt, et gaasivalgus võbeleb, põrandalauad krigisevad ja kellegi sammud kõnnivad ta pea kohal. Abikaasa Jack ei olnud midagi sellist mitte kunagi näinud ega kuulnud. Seetõttu oli Bella kindel, et hakkab mõistust kaotama, nagu tema ema enne teda, sest vaimuhaigustel on kohutav komme olla pärilikud. Kas õudus eksisteeris ainult Bella enda kujutluses või peitis maja tõepoolest endas tumedaid saladusi? Detektiiv Roughi ootamatu saabumine tõi päevavalgele tõe, mis seadis kahtluse alla kogu Bella elu tõelisuse. Näidendi lõpplahendus keriti lahti läbi kasvava psühholoogilise pinevuse ning näitas, et kurjus võib olla meie keskel nii, et me ise seda ei märka. Eriti ilmseks sai aga see, et inimest on võimalik hulluks ajada. 

Väga hea etendus oli. Oli põnev, sai nalja. Kaks korda ma muidugi pidin niimoodi ehmatama ka, et hüppasin toolil peaaegu õhku, kuid minu puhul on see täiesti tavaline, kui inimesed teevad kõvemat häält (ma ei talu absoluutselt karjumist ei enda ega kellgi teise peale - lapsepõlvest?). Kõik näitlejad olid väga head ja mängisid oma rolli absoluutselt suurepäraselt välja. Muuseas - närvihaiget pole kindlasti mitte kerge mängida, kuid Kadri Adamson sai sellega kenasti hakkama, pahatihti jäi mulje, et tema roll ongi vaimuhaige olla, mis lõppkokkuvõttes siiski ju tõeks ei osutunud. Minus tekitas natuke kõhedust seintel olevad portreemaalid, mis õudsatel hetkedel ja hirmuäratava muusika saatel hakkasid silmi pilgutama ja kõõritama. See oli nii kõhe.... 

Aitäh meie poistele selle võimaluse eest! Nemad olid kodus, tegid ise endile süüa, mängisid lauamänge ja toajalkat. Küll on hea, kui lapsed on juba nii suured ja asjalikud, et on võimalik käia ka kahekesi mehega kodus väljas. Meil jäi see suhte alguses tegemata, nüüd saame aga tänu Robinile, kes on maailma parim suur vend, nautida kahekesiolemisi. 

Ja minge teatrisse või head sööki nautima. Kahekesi :)