Sebastianil oli eile sünnipäev ja ta sai juba 9 aastat suureks - aeg lendab uskumatult kiiresti. Sebastian sünd on toonud mu ellu väga palju uut ja huvitavat, erilist mõistmist ja empaatiat. Oleme kõik koos ümber kasvanud ja traditsioone muutnud, oleme veel rohkem oma väikeseks pereks kasvanud ja veel rohkem eemaldunud suurest suguvõsast.
Kui Sebastian sündis, algas kevad. Meie jaoks eriline kevad, sest meist sai neljaliikmeline perekond. Saime endale taaskord erilise lapse, kelle kasvatamisel ja armastamisel pidi palju pisaraid valama ja palju magamata öid veetma. Olime Robiniga selle tee juba läbi käinud, ei olnud midagi uut siin päikese all, kuid üks oli kindel - meie oma halbade geenidega rohkem lapsi muretseda ei või. Kuigi täna ma võin küll öelda, et magediabeet ei ole maailma lõpp ja selle haigusega saab absoluutselt täiesti tavalist ja täisväärtuslikku elu elada.
Ja nüüd on ta juba üheksane. Armas (seda ei tohi talle muidugi öelda :)), otsusekindel, otsekohene ja pühendunud täiskasvanuliku mõtlemisega poisiklutt. Ta on teistsugune, kui enamus 9aastaseid, kuid see ei tähenda ilmtingimata, et see teistsugune oleks kuidagi halb. Ei ole.
Sebastian hiilgab oma teadmistega jalgpallivallas, ta on armastatud ja hinnatud väravavaht Raplamaa Jalgpallikoolis 2006/07 vanusegrupis. Ta on eeskujulik ja pühendunud õppija oma õpetajale, kes ütles mulle ükskord, et talle Sebastian nii väga meeldib. Ta on maailma parim laps oma vanematele, sest tema peale ei pea kunagi pahaseks saama - ta lihtsalt ei tee midagi sellist, mis võiks kedagi pahandada. Välja arvatud muidugi toajalgpalliga ära lõhutud lambid ja vaasid :) Ta on vahva väikevend oma suurele vennale. Ta on hooliv peremees kassidele. Ta on tõeline sõber neile, kes tahavad temaga sõbrad olla ja kes on viitsinud selleks vaeva näha. Ta on... eriline.
Ja erilistel inimestel on erilised sünnipäevad. Need algavad varahommikul suure õhupallihunnikuga, mis kõik kilgates kahvliga katki torgatakse. Niimoodi, et terve pere iga paugu peale hüppab :)
Kõik tema söögisoovid said täidetud. Part, siga ja kaneelirullid :)
Ta sai mängida VÄGA PALJU jalgpalli oma venna, Mardi, Erlendi ja onu Aivariga.
Ja pimenedes sai ta veel natuke pauku teha ja näha :)
Mul on nii hea meel, et Sebastian on tulnud just meie juurde kasvama ja arenema. Ma ei oleks võinud endale paremat last soovidagi, isegi, kui oleme tema pärast pidanud oma elus väga palju muutma ja ära jätma, kuid ma usun, et need asjad on olnud meile vajalikud. Vajalikud selleks, et mõista oma väikese pere olulisust ja ikka selleks, et kasvada paremaks inimeseks koos Sebastianiga. Ma näiteks usun siiralt, et Robinist saab ükskord tõeliselt hea isa oma lastele, sest ta on õppinud juba maast ja madalast, kuidas hakkama saada autismiga lapsega ja tema oskus mõista, on nii hämmastav, et ma usun siiralt, et ta teeb paljudele täiskasvanutele ka silmad ette. Päris kindlasti. Robin ütles just, et tänu Seebule oleme me mõistnud, et erinevus rikastab.
Miski siin elus pole juhuslik ega kindel. Kuid üks on kindel küll - Sebastian on nüüd 9aastane. Hip-hip-hurrrrraaaaaaaa!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar