Ma olen geeeeeniuš - nii vist ütles Sid Jääajas. Ma ei ole jääajas, ma olen täielikult kevade lainel.
Isegi siis, kui aknast välja vaadates langeb taevast alla mingisuguseid lumetaolisi asjandusi. Kevadelainel oleku pärast läksime täna Seebuga Tiina Lillepoodi ja tõime sealt kotitäie istutusmulda.
 |
| Laps tõi kevade koju ka :) |
See pole mingi eriline vägitegu, eksole? Muidugi pole. Vägitegu on see, et sel kevadel külvas meie tomatid, basiilikud, paprikad ja kurgid hoopis Sebastian, sest tal on tööõpetuses üks hinne puudu. Ta pidi kõik asjad ise tegema: alguses panema topsidesse mulla, siis oma väikeste sõrmedega igasse potti vajalikul hulgal seemneid, siis katma seemned õrna mullakihiga ja lõpuks kastma äsja mulda pistetud seemneid õrna duššiga.
Lausa suurepärane võimalus TÖÖÕPETUSES hinnet saada ja seda niimoodi, et laps on ise üdini õnnelik. Ei häirinud teda mullased käed ega põrandale tekkinud mullakord. Ta oli kogu hingega asja juures ja mina ainult juhendasin teda. Kogu töö tegi ikkagi tema ise ära. Kui ta oli lõpetanud, siis ma ütlesin talle, et tead poiss, Sa tegid praegu tööõpetust ja ma hindan Sinu tööd hindega "5". Tal oli siiralt hea meel, et nii lihtsalt võib hindeid saada. Kuigi jah, lihtsat ju polnud seal midagi. Oma tunni jagu mässasime ja hiljem koristasime.
Igal kevadel, kui me oleme midagi külvanud, olen ma nagu väikene tüdruk, kes igal hommikul vaatab potikestesse ja mu siiras õnnetunne väikeseid lehekesi nähes on nii suur, et paistab kilomeetrite kaugusele läbi telefoni ära. Sellel aastal on neid ootajaid kaks - mina ja Sebastian. Ikkagi tema tehtud töö :) Koos minuga....
Ja nii kergelt saabki tööõpetust anda oma lapsele. Miks mitte ka koolis?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar