Meie Anne

Mõne inimese puhul on tunne, et ta on Sinu elus olnud terve elu. Ja mõne inimesega on tunne, et tunned teda terve elu, aga ta ei ole ega saa kunagi omaks. Anne on meie elus olnud ei rohkem ega vähem kui kolm aastat. Kolm aastat on kahtepidine aeg. Osalt on see aeg lühike, läheb linnutiivul, kaob käest, kevadest saab sügis, 33st saab 36. Osalt aga on see nii - nii pikk aeg. Pikk aeg haiguseks, pikk aeg mureks, pikk aeg hirmuks, pikk aeg ootuseks. 

Anne ja ootus käivad käsikäes. Ma tean, et peaksin temast lahti laskma, vähemasti üritama seda teha, kuid ma ei saa. Minu ajaarvamine käib kahte rada pidi. Ühel rajal ootan neljapäeva ja teisel rajal ootan Annet. Mõnikord ma olen ootamisest väga väsinud, sest teadagi on ootaja aeg pikk ja oodatud hetk kiire kaduma, seega tekib küsimus, milleks end vaevata? Milleks elada ootuses, kui see kaob nii kiiresti ja algab jälle ootamine. Võibolla oleks kergem, kui ei ootaks. Ei ühel ega teisel rajal... 

Anne tuli meie ellu väga kummalisi radu pidi, sest Rapla maakonnas elades ei mõtle Sa, et hakkad käima 190km kaugusel psühhoteraapias. Psühholoogi, psühhiaatri leiab Raplast, Tallinnast, Pärnust, ükskõik kust ligemalt, aga meie käime Tartus. Juba kolm aastat - on see kolm nüüd pikk või lühike aeg.... Anne on teistsugune, ta nagu ei olekski arst. Või no on küll arst, aga ta on igatahes teistsugune arst. Ta on nii soe ja kannatlik, nii hell ja hooliv, ta ei kiirusta Sind tagant, ei pahanda ega lase emotsionaalsusel oma professionaalsust mõjutada. Mitte et ta poleks emotsionaalne.... On küll, aga ta jääb ikkagi seal juures heaks. Mõnikord ma olen trotsi täis ja mõtlen, et ma ei räägi üldse kellegagi mitte midagi, Annega ka ei räägi...kellegagi ei räägi! Mitte ühtegi sõna! Aga ta paneb mu ikka rääkima (või kirjutama), tahan ma seda või mitte. Ta oskab. 

Annel on sünnipäev, nagu meil kõigil korra aastas. Me Seebuga tegime talle kaardi, koos ja lihtsal viisil. Joonistades. Ja seekord ei olegi mina põhiline pliiatsihoidja (nagu tavaliselt meie peres välja kukub), vaid Sebastian tegi väga suure hoole ja pühendumusega Annele sinililled. Omamoodi tänuks ka temalt. Seebu ütleb ikka, et Anne on väga vajalik inimene ja Seebu juba teab, mida ta räägib. Alati. Sest mingit jama tema ajama ei hakka. Tema räägib ainult õigeid asju :)

Ma tegin Annele väikese kingi ka. Ma ei tea, kas ta seda kunagi endale kaela paneb, kuigi see on nii temalik, aga see polegi kõige tähtsam. Anne on nagu haldjas, helesinine ja soe. Tundega. Tema riietus on soe, tema puudutused on soojad, tema hääl on soe. Nii helesinine. Minu ja Seebu lemmikvärvi :) Seekord sai tunne võitu... 

Kolm aastat on pikk aeg paranemisprotsessis. Oma tõusude ja mõõnadega. Kolm sammu edasi, kaks tagasi. Ma tegelikult ei teagi, mis peaks olema minu tervenemisprotsessi lõppeesmärk. Võibolla on see juba käes? kes teab.... Kõik ootavad, et ma muutuks endiseks, aga ma ei muutu enam kunagi selleks, kes olin kolm aastat tagasi. Mitte kunagi. Ma püüan minna edasi, koos oma painajatega ja saada hirmuvabamaks. Koos Annega. Ikka veel. Selliselt mõeldes on kolm aastat pikk aeg.... Annele kindlasti ka. Ja Arvole. Ja poistele. Võibolla kellelegi veel... Aga me läheme edasi. Isegi, kui mõnikord on tunne, et ma ausalt enam ei jaksa.

Mul on hea meel, et just Anne meie ellu tuli, mitte mõni teine psühhiaater. Mul on kogemusi erinevatega, kuid mitte ükski ei küündi ligilähedalegi Annele. Mul on hea meel, et mu armas Arvo ei pea paljuks vähemasti korra kuus Tartusse sõita. Ja mul on hea meel, et Anne mu ikka igakord rääkima saab. Isegi, kui ma olen olnud umbes 101% veendunud, et ma ei räägi kellelegi midagi!

Mõnikord ma natukene kardan, et Anne kaob ära. Minu elust. Ta on muidugi umbes 10 korda öelnud, et seda ei juhtu, aga mu varasemad kogemused lihtsalt ei lase hirmul minna. Mis sest, et Anne on teistsugune.

On soe. Ja helesinine :)