Käisime Arvoga Pärnus söögi- ja kultuurielamusi saamas, sest polnud ammu käinud ja ma pean ju oma armast abikaasat nendest ehitusobjektidest, mis ta oma ellu "ahnitsenud" on, kuidagi välja saama. No ja kuna me naudime mõlemad head toitu ja teatris on meile ka alati meeldinud, siis jätsime seekord metsarajad kõrvale, panime ilusasti riidesse ja sõitsime Pärnusse.
Pärnus on jube palju söögikohti, mis kõik ahvatlevad ja ma nägin kurja vaeva, et ära otsustada, kuhu minna. Ükskord ammu-ammu tahtsime minna Mahedikku sööma, aga ma ei saanud sealt meilile, kus soovisin lauda broneerida, vastust ja siis me läksime kuskile mujale. Aga see Mahedik ikka natukene vaevas mind oma ökoga ja nii me seekord sinna läksimegi. Täitsa ehku peale, ilma lauda broneerimata.
Milline armas ja hubane miljöö! Kõik oli armas: lambid, küünlad, mööbel, värvid, lõhnad, maalid, lilled. Ainult laudadel olid liiga väikesed vahed ehk siis väikeses ruumis liiga palju laudu. Mulle natukene meenutas kogu see interjöör ja miljöö Supelsakste oma - ma ei tea, kumb oli ennem. Ega pole vahet ka, mõlemad on oma hubasusega ilusad ja mõnusad kohad.
Ära sõime terve hunniku asju :) Arvo alguses arvas, et ta ei võta eelrooga, sest ta sõi ennem kodust väljumist natukene eelmise päeva sööki, aga kuna mina tahtsin ikkagi ühte kindlat rooga proovida, siis ta tellis endale ka eelroa. Kusjuures ta igaksjuhuks küsis veel üle, et ega see liiga suur pole. Vastus oli, et eiei, sellest küll kõhtu täis ei saa. Mina tellisin endale "Meie maja borši Märjamaa veiseliha pirukaga" ja Arvot kõnetas "Lõhe hõrgus marinaadis, krõbedate kartulitega". Mina tahtsin seda Märjamaa veist saada, sest see on ju meie oma mõisniku veise küljest :) Mulle väga maitses nende lihata borš ja veiseliha pirukas. See oli ideaalselt maitsestatud supp koos sooja pirukaga. Arvo oli natukene pettunud, sest ta tahtis väikest eelrooga, aga tegelikult oli ikkagi taldrikutäis toitu. Ilmselegelt oli see ülehinnatud roog, sest lõhet oli vähe ja kartulit palju (kartulikilo on 0,30 senti?).
Ja siis see juhtus. Me muudkui ootasime ja ootasime, et keegi meie nõud ära koristaks ja kui need ära koristati, siis me ootasime veel rohkem... Pearooga ootasime. Aeg muudkui läks ja meil oli ju kella peale minek teatrisse ning meil oli väga hea meel, et mina, kui paaniline hilinemiskartuses elav inimene, varusin meie õhtusöögiks piisavalt palju aega, sest see aeg kulus nüüd marjaks ära. Tellisime Arvoga mõlemad "Hirve sisefilee pastinaagi püree ja Portveini-mustsõstrakastega", sest ei olnud kunagi hirveliha söönud. Kui me siis oma pikad ootamised ära ootasime ja söök toodi, olid lõhnad lihtsalt oivalised. Ja siis see juhtus... Liha. See oli liiga toores. Ma ei ole harjunud ja ei harju ka mitte kunagi sööma nii toorest liha. Ja mul on nii kahju, et ettekandja ei küsinud minu käest, kui ma tellimuse esitasin, millist liha küpsusastet ma soovin ja ma ise ju ei tulnud ka selle peale, et seda täpsustada. Nii juhtuski, et ma esimest korda, kui käime restoranis söömas, olin pettunud ja jätsin toitu järgi, sest ma lihtsalt ei suutnud seda toorest liha süüa.... Roog ise nägi kena välja, püree oli hästi maitsestatud ja kreemine, kaks tükki porgandit mõnusalt krõmpsud, aga roa nael oli minu jaoks rikutud.
Ja siis me ootasime jälle. Ootasime kohe pikalt, et keegi meie nõud ära viiks ja me saaks kohvi tellida. See ootamine oli meie kogemuse kohaselt ikka üsna esimene kord, kui pidi nii palju ootama. Lõpuks me oma kohvitellimuse siiski esitada saime.
Ja kooki ikka sõime ka :), sest kui patukas, siis ikka korralik. Koogivalik oli mitmekesine, oli nii toorjuustukooki, šokolaadikooki, riisijahuga kooki, banaani-hapukoorekooki, Brita kooki. Ja no kui me nägime Britat, siis loomulikult oli see meie valik koos piimakohviga. Kook oli lihtsalt oivaline! Magusus oli täpselt paigas ja need hapukad vaarikad on Brita kohustuslik osa. Kohvi oli ka väga hea, kange ja aromaatne.
See kook oli õhtusöögi lõpetuseks täpselt õige ja me lahkusime Mahedikust siiski positiivsete emotsioonidega. Õppisin sellest olukorrast, et ma pean alati täpsustama oma tellitava lihatüki küpsusastme, sest mina pole austraallane ja toorest liha süüa ei suuda.
Seadsime sammud Pärnu Kontserdimaja poole. Pärnu on ikka nii ilus linn, eriti vanalinn. Õhtu oli nii karge ja nii selge, tuulitu ja päikeseline. Jalutasime kilomeetrijagu sihtpunkti ja mul oli hea meel olla Arvoga koos :) Kahekesi.
"Mehed, meri, maa ja naised" Endal teatri etendus. Autor Martin Algus ja lavastaja Ingomar Vihmar. Osades Liis Karpov, Ireen Kennik, Fatme Helge Leevald, Kleer-Maibaum-Vihmar, Saara Nüganen, Märt Avandi, Sten Karpov, Ott Raidmets, Jaan Rekkor, Tambet Seling ja kontsertmeister Rain Rämmal klaveril.
Issand jumal! Ma ei ole nii jaburat etendust varem näinudki. See oli lihtsalt üks soga ja joga. Kui seda muusikalist osa ei oleks olnud, siis see oleks küll ikka üks täielik jamps olnud. Õnneks olid Endla teatri näitlejad pandud südamest laulma ja pean tunnistama, et laulda oskavad nad küll ülihästi. Minu kõige suurem hämming ja kiidulaul kuulub Märt Avandile. Vähe sellest, et ta on oivaline näitleja ja saatejuht, on ta ka suurepärane laulja. Aga no etendus ise... See koosnes paljudest väikestest osadest, mis omavahel üldse ei haakunud. Keegi tahtis asju müüa, keegi ei tõusnud voodist üles, keegi hakkas abielluma, keegi tahtis end üles puua, keegi jäi rasedaks, keegi ei tahtnud välja näha nagu tsirkusetola. Jah, natukene sai nalja ka, sest kui kohal on Jaan Rekkor ja Märt Avandi, siis see olekski veider, kui nalja ei saaks, aga etendus tervikuna jättis mind ikka üsna külmaks. Välja arvatud laulmise osa. Ja ma ei olnud ainuke, kellele ei meeldinud, sest väga paljud inimesed lahkusid peale vaheaega. Jube palju lärmi oli ka, asjatut jubedat lärmi, mis mind väga väsitab. Kui oli "Hõissa Pulmad!" episood, siis mul oli küll selline tunne, et astuks uksest välja. Aga siis hakkas Ireen Kennik laulma sellest, kuidas ta tõesti on nõnda lahke :) See kõlas ägedalt! Kui Jaan Rekkor laulis Pipi-laulu, siis ma mõtlesin küll, et mis kogu selle etenduse point küll on? Võibolla ma olen liiga väheharitud või liiga kultuurivõõras, aga sellist etendust mina nautida ei suuda, kus puudub loogika, seos, süsteem - ma ei tea - midagigi! Mis kõik need lood, mis esitati, üheks oleks liitnud.
Ja ma ei saa jätta ka virisemata kontserdimaja saali ja rõdu osas, sest ma ei saa aru, kuidas selline konstruktsioon on üldse lastud läbi minna. Meil olid piletid keskrõdu esimeses reas, kohad kaks ja kolm ning tegelikkus oligi selline, et nendelt kohtadelt ei olnud võimalik midagi näha. Piire oli ees ja kui piirdeseinad ei oleks olnud klaasist, ei olekski midagi näinud. Õnneks oli meie reast üleval pool read tühjad (eks inimesed teadsid, et seal on ebamugav etendust jälgida) ja me saime natukene paremale kohale nihkuda. Kes ometigi sellise vea ehituses laseb läbi minna? Mis mõte on rõdul, kust inimesed etendust/kontserti ei näe? Paremrõdu ja vasakrõdu olidki täiesti tühjad - raiskamine. Nüüd ma vähemasti tean, kuhu tulevikus kindlasti pileteid ei osta.
Selline Pärnus-käik siis seekord. Mul on muidugi hea meel, et saime Arvoga kahekesi käia ja saime nii söögi- kui ka kultuurielamusi, sest tegelikult oli ju tore. Lihtsalt olid mõned asjad, mis ei läinud nii hästi, kui me oleksime tahtnud. Õppimisekoht mulle. Aga teatriga on küll nii, et pean võimalikult kiiresti meile kuskile mujale piletid ostama ja väga head teatrielamust otsima minema, sest muidu äkki Arvo ei tahagi enam teatrisse minna.... Sellest oleks küll väga kahju....
Ma ei julge soovitada kumbagi - ei Mahedikku ega antud etendust. Mahedikus olid tegelikult söögid väga head, aga aega peab varuma korralikult - teenindus on ikka suhteliselt aeglane. Ja no see etendus.... Ma tõesti ei tea, kellele ma seda meie tutvusringkonnast soovitada võiks - võibolla Liivile ja Priidule? Ei teagi... On ikka väga palju paremaid etendusi olemas. Aga ma lõpetan ikkagi positiivses noodis - Endla teatri näitlejad, kes selles lavastuses kaasa teevad, oskavad suurepäraselt laulda - seda peaksite te küll oma kõrvaga kuulama minema :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar