Ilunikerduse töötuba Teeme TeistMoodi käsitöösalongis

Mõni asi kõnetab Sind kohe, kui Sa seda näed. Sa lihtsalt tead, et nüüd ja kohe on Sul tarvis seda asja saada, omada, teha, muretseda, rõõmustada jne. Ma olen see sügis heegledanud oioi kui palju mänguasju.... Enam ei teagi, kui palju - lugemine on täitsa sasssi läinud. Aga mul juba pikemat aega kripeldas kuklas, et mul ei ole ühele olulisele inimesele jõulukinki olnud aega teha. Mul on olnud küll mõned ideed, kuid ma lihtsalt ajaliselt ei ole jõudnud nende ideede teostamiseni, sest nii palju mänguasja tellimusi on koguaeg kuklas tiksunud. 

Aga oluline inimene ei saa jääda kingita ja kui ma nägin Teeme TeistMoodi käsitöösalongi tulevates töötubades nukumeisterdamise töötuba, siis sinna ma end kohe registreerisin ka. Ruth registreeris ka ja mul oli hea meel, et saame koos minna. Saatus aga tahtis teistmoodi ja pidin selle osaluse tühistama, sest seoses Sebastiani koolivahetusega oli vaja end harida hoopis Tallinna Vabas Waldorfkoolis lastevanematekoolis erinevatel waldorfpedagoogika teemadel. Hing jäi kripeldama.... Eriti kui nägin Ruthi ilunikerdust facebookes. 

 See ikka on nii, et kui see tulema peab, siis tuleb. Nägin uut nukumeisterdamise töötuba tulemas ja registreerisin end sinna :) Ja pidin osaluse tühistama, sest seoses venna suure juubeliga ei sobinud see kuupäev mu ajakavva. No nüüd kripeldas ikka juba täiesti suuresti! Nägin uut tulevast õpituba ja registreerisin ennast sinna ja mõtlesin, et sadagu või pussnuge taevast alla - sinna ma lihtsalt pean saama minna, sest mul lihtsalt on nii üliväga seda nukku vaja! 

Nukumeister Olga Vilmas saatis meilile erinevate nukkude näidised ja palus teada anda, millist nukku teha soovin. Ja nii kui ma teda nägin, siis ma teadsin, et just TEDA ma teha tahangi, sest just see nukk oligi nii MINULIK. 

Sõitsin täna hommikul linna. Nukku meisterdama. Ruth juba ootas linnas ees, ka nukku meisterdama. Tal jäi ühest väheks, oli vaja perekonna loomiseks poissnukk ka teha (tüdruknuku lõi eelmine kord). Ilm oli üsna sant, sadas mingisugust lörtsitaolist asja, ma olin omajagu "ära" - nii võib juhtuda, kui ma üksi sõidan, seepärast ma tegelikult väga väldin üksi pikemate sõitude tegemist, aga kahjuks oli Ruthil vaja juba neljapäeval linna minna ja ma pidin ikka ise kuidagimoodi hakkama saama. Linnas sees sõitsin oma Volvoga ühele teisele Volvole tagant sisse foori all. Arvo küsis, kas oli libe.... no ei olnud libe... olin "ära".... Mõtlesin siis, et siia mu nukutöötuba jääbki... Autost välja tulle selgus, et suurel Volvol (jeep) polnud õnneks kriimugi, minu omal oli numbrimärk pisut viga saanud.... Surusime vanema meesterahvaga kätt, ta soovitas mul ikka ettevaatlikum olla ja ma jõudsin kenasti käsitöösalongi. Seda nukku tegema. 

Ma ei teadnud, mis mind ees ootab. Või no ma arvasin, et mis seal ikka on. Lõikad jupid välja, topid täis, sätid riided selga, annad näo ja valmis ongi. Jajah... nagu ma poleks varem nukku teinud. Näiteks waldorfnukku. Juba oli meelest läinud, milline suur töö see ühe nuku valmistegemine ikkagi on. 

Saime kõik vajalikud jupid (pea, keha, käed ja jalad ning kotikese kõikide just Sinu nuku jaoks vajaminevate riiete ja aksessuaaridega) ja tööks vajalikud abimaterjalid: käärid, niidi, nööpnõelad, pika nõela, väiksed nõelad, toppimis pulga, grillvarda (lugesid täiesti õigesti)  ja täitematerjali (kerakiud). Ise sai juuksed ka valida. 

Kõige alustuseks tuli valmisõmmeldud detailid välja lõigata ja õiget pidi keerata. Pea ja keha keeramisega polnud hullu midagi, aga oo need käed ja jalad! Kangas oli väga tugev (ainult pea oli trikotaažist) ja seega väga raskesti käsitletav. Esimese käe keerasin iseenesetarkusest ja mõtlesin, et kui see nii raskelt käibki, siis ma istun ja keeran siin homse päeva lõunani neid ihuliikmeid, kuni on vaja Estoniasse minna. Aga nukumeistril oli nipp ja see nipp aitas asjad palju paremini, kiiremini ja kergemini õiget pidi saada. Kui kõik oli välja lõigatud ja ümber keeratud, tuli detaile hakata täitma. Mitte kunagi varem elus ei ole ma pidanud midagi nii tihkelt ja kõvasti täis toppima! Ma siiralt imestasin, et õmblused järgi ei andnud. Nukumeister Olga vaatas aga jälle üle ja ütles muudkui, et lisa veel täidist. Ma mõtlesin, et kuhu küll ma seda lisan, see juba niigi täis, aga mahtus veel. Nagu oleks kummist olnud. Kõige raskem oli käte ja jalgadega, sest sellel ajal, kui lisasid lõputäidist, pidid juba õmblusava kinni ka õmblema. Võin julgelt väita, et kogu see väljalõikamine, ümberkeeramine ja täistoppimine võttis kaks tundi kindlasti aega, kui mitte rohkem. 

Siis tuli valmis teha pea. Selleks pidi vahtplastpallile ümber õmblema vatiini ja selle siis peadetaili sisse panema. Avaus tuli ettenäidatud viisil kinni õmmleda, et nuku näole ei jääks kortse. Seal on kõik oma väiksed nipid ja trikid, ega ma neid peensusteni ei mäleta ja kes ikka väga ise sellist nukku tahab teha, peab nukumeistri üles otsima, aga meie saime oma nukkudele pead tehtud ja need grillvardaga kehaga ühendatud. See oli minu jaoks midagi enneolematut. Grillvarras tuli keha altotsast lükata tervenisti läbi (kui hästi ei läinud, pidi varrast keerutama ja suruma, kõik ragises ja krudises...) ja siis tuli kinnitada pea sinna varda otsa. Pea ja keha tulid veel omavahel kinni ka õmmelda. Ehk siis põhimõtteliselt topeltkinnitus. 

Jalad. Kõigepealt tuli pika nõela ja kahekordse niidiga tekitada nukule puusad (tekkisid jalgade jaoks vajaminevad augud) ja siis jalad õigesse kohta õmmelda. Õmmeldigi niimoodi, et nõel läks ühe jala küljest läbi, läbi terve keha ja siis teise jala. Niimoodi kolm-neli õmblust. Sellisel moel kinnitatud jalad on jube ägedad, sest nukk saab täiesti vabalt ka istuda - tema ihuliikmed on liigutatavad. Samas seisab nukk täiesti kindlalt ja korralikult püsti. 

Sukkpüksid ja kingad juba jalas, kuigi nukku ennast pole veel ollagi

Naabrid

Kui jalad olid kinnitatud, tuli jalga õmmelda sukkpüksid (Ruthi poisil teksapüksid). Mõtlesin tükk aega, kas ma õmblen need sukkpüksid kinni või ei õmble ja jäin seekord nukumeistri õpetust järgima, sest mul on ju see õudne perfektsionisti kiiks - kõik peab olema õigesti ja täiuslikult tehtud! 

Keha alaosaga ühel pool, tuli selga õmmelda kleit. Natukene on kahju, et nukul ei saa riideid ära võtta (ainult jalanõusid saab), aga nuku üldmulje kaalub selle kahju üle. Võibolla tõesti oleks lapsel, kes nukuga mängib, soov nukku aegajalt paljaks võtta, aga no siis tuleb lihtsalt teine nukk mängimiseks valida. Kleidi õmblemisel olid ka nipid ja trikid, kuidas kõik kergema vaevaga ja kiiremini valmis saab teha. Samas kuidas üldmulje ikkagi väga ilus ka jääb. Mu süda oli juba siis sulanud, kui ma jalgadega ühele poole sain. Ja mida kaugemale ma jõudsin, seda härdamaks läks meel :)

Hakkab looma, eksole?

Nüüd tuli pakist välja võtta meeter juukseid. Just nimelt, terve meeter juukseid ja need pea külge kinni õmmelda. Juuste valik oli tohutu: heledad, tumedad, punased, lokkis, sirged, pikad, lühikesed, keskmise pikkusega jne. Mina teadsin koguaeg, et minu nukk tuleb heledate pikkade juustega, sest nii lihtsalt pidi olema. Olga aitas esimese ringi juukseid nööpnõeltega paika sättida, ülejäänud ringid sain juba ise hakkama. Kui juuksed olid peas, tuli müts pähe tõmmata ja see mõne pistega kinni õmmelda (nuku pealagi ei ole atraktiivne, seetõttu on minu nukul müts kinni õmmeldud - kellel nukk lihtsalt kapi peal seisab/istub, võib jätta mütsi ka õmblemata). Kui mängimiseks mõeldud nukk, siis peab kahjuks mütsi kinni õmblema.  Nukk oli juba täitsa enda nägu.... Tekstiilivärviga sai ta mulle meelepärasele kohale silmad, kuumaliimiga liimiti lill salli külge ja valmis ta oligi! 

 

Minu IMEILUS nukk! mida ma käisin kaks korda mõtetes tegemas ja kolmas kord päriselt kohale jõudsin :) Ruth ütles, et tema poiss on ikkagi kuidagi plika näoga, aga minu meelest on poiss mis poiss - tal tegelikult poisil pikad hallid juuksed ka seljataga punupatsis, aga sellest ma unustasin pilti teha. Minu nukutüdruk sai üleni õrn ja üleni .... MINULIK. Olen kahtleval seisukohal, kas peaksin talle tikkima väikese suu? Aga üldiselt on nii, et kui see suu tunne  peale tuleb, siis ma saan ise õigel hetkel aru, kas see on vajalik. Mul on aega natukene selle asjaga mõelda, seedida ja kohandada. 

Ma jäin ise väga, väga rahule! Olga on väga abivalmis juhendaja ja kuigi ta tegi kõrvallauas koguaeg oma tööd, jagus teda kõigile appi. Heegeldamisele vahelduseks oli väga hea õmblustööd nikerdada, kuigi ega minust ikka õiget õmblejat ei saa.... Liiga keeruline tundub see kõik olevat. Mul õnneks oli naabriks Ruth, kes ka ikka hea nõuga abiks oli, sest ta ju polnud enam päris algaja - tal üks nukk seisis juba kodus öökapil. 

Auto on katki..... Ikka korralikult ja kokkuvõttes tuli väga kallis nukk :) Mina üksi liikluses...ei ole hea kooslus. Aga ikkagi on mul hirmus hea meel, et ma oma õigesti tuntud nuku valmis sain! Ma loodan, et inimene, kellele nuku tehes mõtlesin, mõistab, miks. Miks just selline kingitus....

Kingisaaja oli loomulikult Anne :)

Teie Ennike