Jõulueelne aeg Sebastianiga Tallinna Lastehaiglas

Käisime Sebastianiga tavapärases kontrollis reumatoloogi juures. Kuna meil juba eelmine kord oli jutuks, et Sebastian joob kahtlaselt palju, siis kahe visiidi vahel ma mõõtsin ära, kui palju Sebastian vett joob. Kolm päeva mõõtsime ja tulemuseks oli 9 liitrit ööpäevas. Dr. Veeber arvas, et seda on ikkagi kahtlaselt palju ja ta lasi veeniverest võtta ka kõik magediabeedi näitajad. Selgus, et Sebastianil on kaaliumi tase ohtlikult madal ja meid pandi haiglasse. Lisaks olid väga halvad ka maksanäitajad, mistõttu dr. Veeber võttis praegu Sebastianil pealt ära artriidi baasravimi kaheks nädalaks. Siis korratakse analüüsi ja tuleb teha plaan, kuidas edasi. 

Sebastian oli täiesti traumeeritud sellest, et ta pidi haiglasse minema. Ta hiljem ütles mulle, et kui ta dušši all oli, siis tuli ikka natukene pill ka peale, aga see ei ole midagi ebaloomulikku, sest kes ikka tahaks sellisel ilusal jõulueelsel ajal haiglasse minna? 

Me olime vaevalt kohale jõudnud ja palatisse saanud, kui tulid esimesed päkapikud "Minu unistuste päeva" raames. Kolm päeva olime haiglas ja laps sai viis kingipakki. "Minu unistuste päev", Lastehaigla poolt, "Jõulud haiglas" projekti raames (Naerata Ometi MTÜ, mille vabatahtlik ma isegi olen), Viking Line kapten isiklikult koos maskotiga käis kingipakki üle andmas ja motoklubi "Road Devil" eriti isane jõulumees pigistas soojalt haigete laste kätt. 

Koos päkapikk Lauraga, kes on minu imeline silmahaldjas :) 

Sebastianil on haiglas väga keeruline olla, sest ta ju ei söö midagi. Õigemini ta sööb igasuguseid asju, mis talle maitsevad ja mida ma talle iga päev hoole ja armastusega valmistan, aga ta ei ole kohe mitte kuidagi võimeline sööma haiglatoitu. Ühe päeva menüü oli järgmine: 

Hommikusöök: hirsihelbepuder (veega keedetud, ilma ühegi maitseaineta), kaks viilu lastevorsti, viil leiba, võiküpsis seemnetega ja tee; lisaks oli võipakike ja kaks suhrupakki. See oli kohutav! See puder…ma olen väga suur pudrusõber ja ma ootasin hommikusööki väga ja milline pettumus! Keetke hirss veega ära ja siis sööge – jube hea. Sebastian sõi ära viilu vorsti ja leiva. Võileival oli salatileht ka (kiitused selle eest), aga Sebastian rohelist ei söö. Ilma, et ma oleksin toitumisnõustaja või muud moodi spetsialist, siis ütleksin, et hommikusöök oli põhimõtteliselt süsisvesikud. Ja mitte need head süsivesikud, mida me saame juurviladest ja rohelisest kraamist. Ja ausõna, ma ei ole toiduga pirtsutaja, aga seda putru ei suutnud isegi mina süüa…. Rääkimata Sebastianist. 

Lõunasöök: kartuli-kõrvitsapüree, värskelihakaste, juurvilja - toorsalat, leivaviil, puuviljakissell, sidrunivesi. Sebastian sõi ära lihatükid kastme seest ja leivaviilu, ülejäänut isegi ei maitsenud. Taaskord liiga palju süsivesikuid. Kastmel oli väga tugev jahu maitse ja püree oli hästi teraline. Aga see kissell! Miks nad seda ikka veel teevad? Miks ei oleks võinud selle asemel lastele värskeid puuvilju pakkuda? Oleks kordades tervislikum (ja ka odavam). Kui PRIA saab pakkuda värskeid juur – ja puuvilju lasteaedadele ja koolidele, siis miks see ei võiks laieneda haigetele lastele? Viis kuivatatud puuvilja kisselli sees – aeg on seisma jäänud….

Õhtusöök: praekartulid singiga, mingisugune munamääre leivaviilu ja salatilehega, väga magus tee, mandariin. Sinki pidi muidugi taga otsima ja akrtulid lausa nõretasid rasvast. Määrde sisu ma tuvastada ei suutnud, aga maitses munaselt. Jälle on süsivesikud ülekaalus. Sebastian ei söönud õhtusöögist midagi. Iseenesest sellel kartulipläusti maitsel polnud väga vigagi, pisut soolasevõitu oli, aga jah…. Sinki polnud ollagi ja rasva lisatud ilmselgelt liiga palju. 

Õhtuoode: liivataignaküpsis suhkruga. Ei oska isegi kommenteerida. Maitsesin ühest otsast – või ja suhkrumaitse olid nii tugevad, et need küpsised lendasid kahjuks prügikasti. Ja jällegi süsivesikud! Täiesti arumaeimõista!

Ei saa pugeda selle taha, et haiglatel raha vähe ja ressursid olematud ja tuleb hakkama saada sellega, mis on. Haige inimene vajab ju eriti täisväärtuslikku ja mitmekülgset toitu – miks siis lastehaigla seda ei paku? Ma ei saa öelda, et kõik söögid olid söömiskõlbmatud, seda mitte. Aga kõik söögid olid liiga rohkete süsivesikutega. Sebastiani arvates olidki need muidugi söömiskõlbamatud söögid, aga ma peaks ütlema, et ega palatikaaslane Nikita palju rohkemat ka seal ei söönud. Õnneks tuli Arvo kolmapäeval Eestisse ja käis iga päev meie juures ning tõi Sebastianile süüa. 

Milles seisnes ravi? Sebastian hakkas saama veeni kaudu tilgana kaaliumit. Üks kaalimupudel tilkus üheksa tundi. Näit tõusis 3,4 peale, mis oli küll alla normi, kuid siiski parem, kui algne näit (2,1). Tilk jäeti ära, anti kaks korda päevas kaaliumipreparaati. Näit langes uuesti alla kolme. Pandi tilk tagasi. Peale hakkasid tulema jõulupühad ja meil oli arstiga (meile hästi tuntud dr. Einberg), et kui hommikul on näit üle kolme, saame pühadeks koju ja 26. detsember, kui dr. Einberg on ise valvearst, läheme uuesti analüüsi andma. Valvearst tuli laupäeva pealelõunal hea uudisega, et näit on 3,6 ja me saame kodusele ravile, sest nii oli dr. Einberg haigusloosse kirjutanud. 

Palju pisaraid... Ei, Sebastian ei karda veenivere võtmist ega muudmoodi torkimist või näppimist - nende asjadega saab ta kenasti hakkama, aga .... Sebastian tahab ju OMA koju. Ja see on see koht, kus pisaraid tagasi hoida ei oska ega suuda. Ma küll püüdsin saba püsti hoida ja teda igati julgustada ja lõbustada (lugesin talle hästi palju raamatut, mis meil parasjagu pooleli on, mängisin temaga Jja Nikitaga lauamängu, ajasin koguaeg juttu, rääkisime igasugustets olnud asjadest ja sellest, mis me jõulude ajal teeme, mängisin talle ka haiglas päkapikku....) Tegin kõiki neid asju, mida iga ema teeks oma lapse heaks, kelle ainuke soov on, et ta tahab koju.... Sebastianil on väga rasked ajad olnud tervisega viimased neli viis kuud.... Me oleme tema pärast väga murelikud ja ei tea enam päris hästi - kuidas edasi? Artriit ja selle ravi on täiesti segi ajanud sebastiani magediabeedi, lisaks on baasravim Trexan halvaks ajanud maksanäitajad, aga ilma Trexanita ka ei saa, sest keha jääb kohe kangeks... Arstid on nõutud, meie veel rohkem..... 

Üks haiglapäev üle 10aastase lapse juures olemiseks maksab 40 eurot. Siinkohal on mul hea meel, et mul on Sebastianile vormistatud puue, seega oli ööpäeva maksumus 2,50 eurot. Kui see nii poleks olnud, oleks õnneks Naerta Ometi MTÜ meile abikäe ulatanud. 

Kaks päeva ennem jõule saime koju.... Nii palju oli teha: igasugused söögiasjad, kuuseehted valmis meisterdada, kingitused pakkida, kuusk tuua jne.... Aga meil on nii vahva pere, et kui me kõik koos asja kallale asume, siis saavad kõik asjad tehtud ka :) 

Sebastian sai jõuluks koju ja see oli kõige tähtsam! Homme hommikul läheme analüüse andma - palun nüüd kõigil head mõtted teele saata! 

Teie Ennike