La Dolce Vita versus Põhjaka mõis

Meie Anne juures käimise lahutamatu osa on ka Põhjakal söömas käimine, kuna see on minu absoluutselt lemmikrestoran. Põhjakal on aga aegade algusest saadik olnud nii, et veebruaris on nad puhkusel ning seeetõttu pidime veebriaris, kui käisime Anne juures, käima hoopis mujal söömas. Mõtlesime külastada veelkord itaaliarestorani La Dolce Vitat, kuna me proovisime eelmine kord seal ära küll pitsad, mis ei vaimustanud meist kumbagi, aga me mõtlesime ka pastale võimalsue anda. 

Arvo tellis "Rigatoni panna e prosciutto" (sink, koor, vürtsid, parmesan) ja mina valisin täidetud pasta "Cannelloni alla carne" (pastatorud liha, bešamellikastme, tomatikastme ja parmesaniga". Arvo valik oli väga lihtne ja turvaline ning ta jäi oma söögiga rahule. Kuna mina ei olnud varem täidetud pastat söönud, siis ma tahtsin selle väga ära proovida. Kui söögid lauda toodi, siis minu esmamulje oma roast oli pehmelt öeldes... suur hämming... see nägi nii kole välja, et mul natukene kadus isu. Iseenesest mul ei ole midagi selle vastu, kui mulle serveeritakse toitu pannilt, aga seda peaks ikkagi kuidagi kenamini tegema. Oleks piisanud kasvõi mingisugusest rohelisest roa peal. Kokkuvõtvalt öeldes jäi mul silmadega söömine ära, aga vaadakem tõele näkku - kõige tähtsam on ikkagi maitse. Ja see roog maitses nagu tomat. Ma ei suutnud seal eristada ühtegi muud maitset peale saepurutaolise liha ja tomati. Need kaks pastatoru, mis seal tomatikastme sees uppusid, ei tulnud üldse esile. Kui ma ei oleks teadnud, et söön pastat, siis ma ei oleks aru saanudki, et tegu on pastaga. Ehk siis... ei saanud ka maitsemeeltega elamust. Tegu ei olnud halva roaga, aga ülemõistuse hea see ka polnud. 

Ei ole ju apetiitne?

Arvo tellis desserdiks "Panna cotta con cioccolato fondente" (šokolaadi-koorepuding kuuma tumeda šokolaadiga) ja mina sõin taaskord "Fagottino alla banana" (traditsiooniline itaalia pirukas šokolaadi, maskarpoone juustu ja banaaniga). Mul oli natukene hirm, kui Arvo panna cotta valis, sest ma tegin just sellele eelneval pühapäeval elus esimest korda panna cottat ja siis ma kartsin, et ta võrdleib neid omavahel ja minu oma ei kannata mingisugust kriitikatki. Aga minu meelitamiseks ta ikkagi ütles, et minu oma oli parem :))))) Minule see itaalia pirukas meeldib, natukene liiga suur on, aga muidu väga hea! Tõelise maiasmoka nauding. See kuum pirukas, mis on veidi soolase järelmaitsega ja külm täidis, mis on magus ja siidine, on koos nii head. Ja kuna ma luban endale midagi magusat väga harva, siis mul ei ole ka erilisi süümekaid, kui ma jaksan sellise piraka piruka pintslisse pista :)

Kuid vaatamata pirakale pirukale oli meil ikkagi väga hea meel, et veebruar sai läbi ja Põhjaka rahvas avas jälle uksed.  Põhjakale on kuidagi nii hea ja turvaline minna. Oleme seal ju nüüd viis aastat peaaegu iga kuu käinud. Enamasti istume samas lauas ka :) Nende menüü muutub päris tihti, kuid mingisugsued põhiasjad on menüüs juba kaua olnud. Näiteks pasteet ja Napoleoni kook. Nagu igal aastal peale puhkust, tulid nad ka nüüd välja uue menüüga. Väga palju roogasid on muidugi samad, need käivad justkui Põhjaka juurde (näiteks pasteet, Napoleoni kook, Pavlova kook, silgud), aga pearoad olid kõik uued seekord.

Eelroaks valisime kumbki "Põhjaka pasteet, sibulamoosi, kurgi ja juuretisega saiaga", sest see lihtsalt on nii hea, et ei raatsigi midagi muud valida. Mulle väga meeldib selle saia õhulisus ja krõbe koorik ja pasteet on ka väga maitseküllane. Koos sibulamoosi ja nende endi tehtud majoneesiga on see üks võrratu amps (võibolla eelroa kohta pisut suur, aga see on juba norimise värk).

Leivaviilud on ka neil väga mehised :) 

Pearoaga oli seekord natukene keerulisem, sest menüüs ei ole hetkel ühtegi lihtsalt liha (hautatud või fileed või steiki või ribi või midagi sellist), mis minu meelest on hetkel Põhjaka miinuseks. Mina valisin üsna lollikindla söögi "Põdrakotlett kartulipüree ja marineeritud peediga", Arvo seevastu tegi midagi täiesti loogikavastast - ta tellis "Praetud pardimaks kartuli-pannileiva ja mustikakastmega". Loogikaviga on selles, et ta väidetavalt ei söö maksa kuidagi muudmoodi, kui pasteedina. Või noh, ta sööb kõike, aga maks nimelt ei ole tema lemmiktoiduainete nimekirjas. Ma keelitasin teda ikka korralikult järele mõtlema, aga ta jäi endale kindlaks. Minu praad oli väga kodune, ma arvan, et enam kodusem üks roog olla ei saagi, kuigi jah...meie kodus ei saa kartulipüreed mitte just kuigi tihti seoses sellega, et Sebastian seda ei söö. Ainuke üllatus oli marineeritud peet, sest see oli toorest peedist tehtud, mis oligi väga hea! Ja ma ei tea, kas asi on minus, aga jällegi mulle tundus, et seda kõike oli natukene liiga palju. Aga see palju oli maitsev ja ma sööksin seda rooga teinekordki.  Arvo sõi vapralt oma maksa, aga pidi ikkagi pärast ütlema, et seal olid mingid "asjad", mis käisid suus ringi :) Igatahes peaks Põhjaka ikkagi kaaluma varianti panna menüüsse mõni selline roog, kus on puhas liha (kotlett on kotlett ja maks ei kvalifitseeru üldse lihaks), sest vaadakem tõele näkku - iga tavaline koduperenaine saab ka kotleti ja kartulipüreega igapäevaselt  hakkama, aga näiteks pikalt hautatud veisepõsk oleks väga mõnus restoranis süüa.

Ja et ei oleks midagi uut siin ilma peal, siis magustoiduks võtsin mina ikka "Napoleoni kooki" ja Arvo "Pavlovat astelpajukreemiga".  Nii kaua, kui kaua me oleme Põhjakal käinud, nii on see alati olnud (mõne väga üksiku erandiga). Ma ei ole ikka veel kuskil mujal nii head Napoleoni kooki saanud, kui Põhjakal on ja kui keegi tahab mind ära osta, siis Napoleoni kook on see esimene asi, mille peale mõelda tuleks :)))) Loomulikult ei tohiks see olla Rimis müüdav, vaid ikka ise tehtud või mõnel pagaril lastud teha (näiteks Koogisahvril:)))) ).

Tore, et kunagi Anne meile seda söögikohta soovitas, sest sealt on saanud alguse meie kirg hea söögi vastu ja me oleme Arvoga (nüüd juba päris palju ka koos Sebastianiga) käinud üsna palju erinevates restoranides söömas. Valdavalt on meil olnud positiivsed kogemused ja ega siin lahatud La Dolce Vitas ju ka meist kumbki nälga ei jäänud või toit ei maitsenud - lihtsalt oleme paremat saanud. Aga selge on see, et kui peaksin valima Põhjaka mõisa ja La Dolce Vita vahel, siis valin iga kell Põhjaka mõisa, sest seal on kõige kodusem, hubasem, turvalisem ja maitsvam :), sest nagu Manu ütleb: "Vähem on parem", siis Põhjaka on küll seda joont hoidnud. Ma saan aru, mida ma söön ja see on ka üks väga oluline asi. Need peened nimed ja keeleväänamised ei ole minu jaoks :) Veel vähem Arvo jaoks. Nii et, kui on isu puhta ja lihtsa söögi järgi, seadke autoninad Põhjaka mõisa poole ja kui tahad saada pirakat pirukat, siis pead Tartusse minema :)