Tallinna Vaba Waldorfkooli lastevanemate kool vol 4

Laupäeva hommik möödus taas Tallinna Vabas Waldorfkoolis lastevanemate koolis. Seekordseks teemaks oli põhitunni ülesehitus. 

Waldorfis on nii, et põhiaineid õpitakse epohhidena. Näiteks on Sebastianil olnud siiani geograafia epohh, mis kestis kolm nädalat ja eesti keele epohh, mis kestis neli nädalat. Nüüd on tal käsil matemaatika epohh, mis kestab veel kolm nädalat (üks nädal on läbitud) ja siis hakkab ajaloo epohh, mis kestab jõuludeni. See tähendab siis seda, et tal on igal koolipäeval põhitund (parasjagu käsil olev epohh ongi põhitund), mis kestab 90 minutit. Peale põhitunni on muidugi veel ainetunnid, mis kestavad 45 minutit akadeemiline tund. 

Alguses, kui see kõik meie ellu tuli, siis Sebastian oli väga tõrges ja segaduses, sest talle tundus kogu see tunni ülesehitus vale ja ta ei saanud aru, miks on vaja pöörduda Jumala poole, kes õppimiseks ja töök jõudu annaks. Olgu öeldud, et me ei ole kristlased ja waldorf ei sunni ka kedagi kristlaseks. Ometigi on hommikusalmis Jumal mainitud ja Sebastian oli sellega üsnagi pahuksis. Enam mitte, sest Liivi on talle seletanud enda seisukohta jumalikust vaatest ja see sobib Sebastinaile hästi. 

Päev algab sellega, et Liivi teratab Sebastiani kättpidi (keeruline Seebule, sest ta ikka ei taha seda kehalist kontakti tunda) ja siis nad räägivad sellest, mis eelmisel päeval ja sama päeva hommikul on olnud ja juhtunud, arutavad teemadel, mis võiksid huvi pakkuda. Näiteks kui eelmisel päeval oli liigamäng, siis Sebastian saab sellest rääkida. Sellisel vestlemisel ei ole mingisugust ajapiirangut, sest mõnikord võib juhtuda, et juhtunud on nii suur asi, et seda ei saa 5 minutiga ära rääkida, siis peabki rääkima nii kaua, kuni asi on kokku võetud. 

Peale vestlust süütab õpetaja küünla ja loetakse hommikusalmid. Liivil ja Sebastianil on neid kaks. Toon ühe näite siinkohal ära:

Ma vaatan maailma,

kus päike kiirgab,

kus tähed sätendavad,

kus kivid lebavad

ja taimed elades kasvavad

ja loomad tundes elavad.

Kus inimene hingestatult 

vaimule eluaseme annab. 

Ma vaatan hinge,

kes elab minu sees

ja Jumala-Vaim,

ta voogab

päikese ja hingevalguses - 

maailmaruumis - väljas,

hingesügavustes -sees.

Su poole Jumala-Vaim

ma paludes pöörduda tahan,

et jõud ja õnnistus

õppimiseks ja tööks

 mu hinges kasvaks. 

Peale salmide lugemist saab Sebastian küünla ära puhuda. 

Edasi tulevad erinevad harjutused iseenda kehaga ja pallidega (pallid on Sebastiani lemmikud). Pallid me heegeldasime ise Liiviga ja on täidetud erinevate kuivainetega. See ei ole niisama lihtsalt, et saaks palli mängida. Need rütmilised harjutused häälestavad lapse vajalikule õppetööle, korrastavad tema mõtted, aitavad rahuneda. Igasugused risti harjutused arendavad ajutööd. Samas olen tähele pannud, et Liivi laseb Sebastinil ka looma endast välja lasta ehk siis, kui kõik rütmilised harjutused on tehtud, siis nad loobivad üksteise suunas nii kiiresti kui saavad palle ja teine peab püüdma neid hirmsaid pomme, mis vuhinal Su poole tulevad :) Mulle see osa ei meeldi, sest Sebastian on mind kaks korda näkku tabanud ja mu prillid võivad kannatada saada ehk siis, kui on minu anda koolipäev, siis seda looma väljalaskmist ei toimu - ma lihtsalt kardan neid Sebastiani poolt tulevaid palle. 

Rahunemiseks teevad nad eurütmiaharjutusi (näiteks IAO). See on enda kummargil olekust tikksirgeks minemine, iga lüli ükshaaval sirgeks ajades rahulikult ja sügavalt hingates. Harkseisu hüpe, keha sirge, käed pisut tahapoole. Viimasena jalad kokku ja kätest nii suur pall teha, kui vähegi võimalik. Jällegi - Sebastianile ei meeldi, aga ta teeb kaasa. A hüpe meeldib - see on Ronaldolik. 

Siis korratakse eelmisel päeval õpitut, vaadatakse üle, palju meelde on jäänud, kas on küsimusi tekkinud, kui oli, kontrollitakse kodutöö. Edasi minnakse uue teemaga, mis kindlasti on suuresti seotud eelmisel päeval õpituga. Loetakse, jutustatakse, kirjutatakse, joonistatakse, googeldatakse, vaadatakse erinevatest raamatutest käesoleva teema kohta, mängitakse teemakohaseid lauamänge jne. Sebastian ja Liivi teevad kõiki neid asju suuresti kahasse, st kui on vaja kirjutada, siis Liivi aitab ehk siis kirjutavad kahasse. Samamoodi on joonistamisega. Ei ole nii, et Liivi muudkui jutustab ja Sebastian muudkui kirjutab nii et sõrmed krampis. Mõnikord kirjutavad nii, et üks ühe lause, teine järgmise jne. Kuna waldorfis ei ole muid vihikuid, õpikuid ega töövihikuid, vaid on ainult A4 valged vihikud, siis on vihikute täitmine väga olulisel kohal. See info, mis sinna jõuab on väga oluline ja need illustratsioonid, mis sinna  jõuavad, täpselt sama olulised. Kuna kirjutamine ja joonistamine on Sebastianile rasked, siis on väga tänuväärne, et Liivi teda abistab ja nad koos asju kirja panevad. 

Tavaliselt nad põhitunnis igasugusele kirjutamisele, joonistamisele, lugemisele, arutlemisele jne vahepeal mängivad ka törtsu flööti. Flöödimäng oli Sebastianile alguses äärmiselt raske, kuid täna võib öelda, et olukord on natukene paranenud ja kui nüüd veel natukene hagu anda, siis on varsti esimene lugu flöödil selgeks õpitud. Eilsel koolitusel rääkis juhendaja, et flöödimäng on väga oluline hingamise korrastamiseks ja see tundub loogiline. Kuigi Sebastianile flöödimäng ei meeldi, on ta ikkagi peale selle mängimist kuidagi rahulikum ja tasakaalukam - võibolla on see lihtsalt väsimus suurest pingutusest - kes sedagi teab. 

Üsna tihti võib juhtuda, et Liivi näeb, kuidas Sebastian on väsinud ja siis nad hoopis laulavad paar laulu - ikka selleks, et mõtteid korrastada, ajul lasta natukene puhata ja tegevused vahelduksid ja ei oleks lihtsalt tuim uue info omandamine. Laulmine Sebastianile meeldib (kui on õiged laulud - igasugu laule ta ei salli) ja ta on õppinud juba päris kenasti koos laulma ehk siis samas rütmis, milles teisedki lauljad. Alguses oli laulmine talle keeruline, sest ta kiirustas liialt ja läks omasoodu edasi, aga aaad ja pikk kogemus Liiviga laulmisega on teda kõvasti edasi arendanud. 

Kui on vaja, annab õpetaja kodutöö. Seda ei juhtu kuigi tihti, kuid mõnikord siiski. Tavaliselt on see tegelikult harjutusetunni tarvis, et meil seal tunnis miskit ikka teha oleks. Tund lõppeb täpselt õigel ajal, sest see on oluline Sebastianile. Koolis, koos klassiga, toimub põhitunni lõpus ka tee joomine ja millegi kergema söömine, aga kodus nad ei ole seda harrastanud. Kodus istub Sebastian kohe, kui tund lõppeb oma tahvli taha ja teeb ühe FIFA mängu, sest jalgpall on ju ikkagi väga oluline osa - olgu see siis ise palli  mängides, televiisorist vaadates või tahvlist FIFAt tehes. 

Selliselt on umbes põhitund waldorfis üles ehitatud. Eks igas klassis on omad asjad ka ja näiteks esimeses klassis jutustab õpetaja põhitunni lõpus lastele muinasjutu, sest I klass on muinasjutuaeg. V klassis ei ole tunni lõpus muinasjuttu, aga näiteks võtame me läbi eepost, mis on sama oluline kui muinasjutud. On üsna tavaline, et istun III korrusel Liivi klassi ukse taga ja heegeldan ning pea igast klassist hakkab umbes enam-vähem samal kellaajal kostuma laulu ja flöödimängu. See ongi waldorfkoolis midagi hoopis teistmoodi - õppeprotsess on väga mitmetahuline ja tegevused vahelduvad, samas on kõik tegevused üksteisega ja tunniteemaga seotud - mitte midagi ei ole juhuslikku ega ebavajalikku. 

Tore on! Ja huvitav on! Ikka ja jälle imestan, mida kõike Liivi ette võtab. Näiteks ühes geograafia tunnis nad uurisid erinevate suurte veekogude soolasust mõõtes vajaliku koguse soola kindla veekoguse kohta ja siis maitsesid, milliseks see vesi muutus.... Kui Läänemeri on ikka puhta mage veekogu, siis Surnumeri on ikka nii soolane, et keelel oli lausa jäle, kui seda maitsesime. Matemaatikas kaneelirullide tegemine... Eesti keeles Kalevipoja kokkuvõtete illustreerimine jne... Igav ei ole kunagi :) Kui koolipäev läbi saab, on laps täitsa läbi omadega :D Heas mõttes. Kuna ma annan ka nädalas käsitööle ja harjutustundidele lisaks ühe põhitunni, siis ma alguses kartsin, et mis me need 90 minutit kõik teeme, aga aeg läheb nii kiiresti, et ei saa arugi, kui tund ongi juba läbi.

Lastevanemate kooli tunni lõpus joonistasime vahakriitidega ka. Saime kõik kolm värvi: kollane, punane ja sinine ja pidime joonistama aasa ja taeva ning sinna läbi vihmasaju kasvanud puu. Minu ja Arvo tööd tulid jällegi väga erinevad, sest minu töö on väga jõuline, Arvo oma selline õrn. Mulle meeldib vahakriitidega "mängida", ma otsin sügavamat rohelist ja pruunimat pruuni.

Arvo puu

Minu puu

Mõtlesime täna Arvoga, et küll oli hea, et Sebastiani esimene õpetaja lapseootele jäi! Võibolla muidu ei oleks Sebastian waldorfi sattunudki.... Sinna, kus põhitund on nii vaheldusrikas ja samas nii palju uusi teadmisi andev. Edasi, muudkui edasi! 

Teie Ennike