"Muresid kattev tekk"

Me ei kohtu Annega suvel rohkem kui korra. Minu jaoks on see ilmatumalt pikk ja piinarikas aeg ning ma olen viimased suved leidnud end mõttelt, et ma tahaksin, et tuleks juba sügis, kuigi ausõna - ma ei ole sügise inimene. Kui on ilus, soe, värviline ja kuiv, siis minu poolest võib sügis olla, aga muidu on see üks lõputu hall ja pime agoonia, mis igal hommikul mind tervitab ja igal õhtul magama saadab. 

Möödunud aasta suvehakul andis Anne mulle "suveks koduse töö". Kõlab naljakalt, eksole ja eks ta natukene naljakas ongi. Igatahes pakkus ta mulle välja, et ma võiksin teha midagi suurt, näiteks lapiteki. Miks just selle? Ta mõtles, et iga lapp, mille ma teen, on plaaster minu haiget saanud haavale. Esimese hooga ma mõtlesin, et see ei ole kuigi hea mõte, kuna siis ma ju heegeldades mõtlen halbadele asjadele, millele tuleks plaaster peale panna. Teisest nurgast vaadatuna jälle mõtlesin, et ma neid halbu mõtteid mõlgutan ju naguniigi siia ja sinna ning võibolla ongi hea, kui halvale mõttele plaaster peale panna. Sõrme plaasterdad ju ka ära, kui aastas umbes 50 korda endale sõrme lõikad (nagu minuga juhtub koguaeg). 

Ma teadsin kohe algusest peale, et see tekk peab olema nii suur, kui suur on mu pleed, mida ma igapäevaselt kasutan päevaune tegemisel. Ehk siis mingisugust nitakat ma ei hakka üldse tegemagi. Mis ma sellega pärast teen? Minu jaoks pidi sellise töö väljund olema kasulik, otstarbekas ja mõttekas ja just minule sobilik. 

Võtsin aluseks Drops lehel oleva õpetuse, aga kuna see on põhimõtteliselt hiina keeles kirja pandud, mitte normaalses heegeldamise märkides kirjutatud, siis ma nägin ikka kurja vaeva, et see esimene lapp valmis saada. Ma ei saa absoluutselt aru, miks Drops Desing kasutab heegeldamisel silmuseid kirjeldavaid sõnu, kui heegeldamiseks on kokku lepitud ülemaailmselt tingmärgid? Täiesti arusaamatu. Ega ma päris kindel pole, kas ma selle lapi ikka täitsa õigesti valmis sain, aga kuna valmisprodukst nägi visuaalselt hea välja, siis jätkasin nii, kuidas aru sain. 

Esimene lapp sai valmis 20. juuni 2018

Heegeldasin 88 lappi. Ausõna, ega ma iga lapi juures ei mõelnud mõnele halvale asjale oma lapsepõlvest, teismeeast, noore täiskasvanu east, emarollis olevatest muredest, abikaasa rollis olevatest muredest. Ma lihtsalt heegeldasin. Muudkui lugesin oma silmuseid ja heegeldasin. Igal pool oli käsitöökorv kaasas ja näpud muukui käisid. Mõnikord ma mõtlen, et mulle meeldib heegeldada või kududa samu asju, see on nagu kordus, rutiin, pähe jäänud, käe sees. Mõnikord see on tüütu. Tegin kuute erinevat moodi neid lappe, pannes värve erinevalt erinevatele ridadele. 

Minu jaoks on heegeldamine ja kudumine terapeutiline. Kui ma tunnen, et ma hakan ära kaduma kuhugi oma maailma, kus ma kedagi ei tunnista, siis kõige paremini aitab tagasi tulla millegi loendamine. Ükspuha mille. Kasvõi kalendri pealt numbrite lugemine. Selles mõttes oli lapiteki motiivide  tegemine väga terapeutiline, sest isegi mingisugustel ärevatel momentidel, rohkem rahvast olukordades jne sain ma kaduda oma turvalisse heegeldamise maailma ja mind ei häirinud enam see, mis minu ümber toimus. 

Kui kõik 88 motiivi olid valmis, panin need paberkotti ja alustasin heategevusprojektiga Tähtvere Avatud Naistekeskusesse sattunud lähisuhtevägivalla ohvriks langenud laste abistamiseks. Kogu minu energia ja vaba aeg, uneaeg ja liikumiseaeg läks sinna projekti, aga kuskil kuklas kummitas ikka, et Ennike, Su tekk. Siis mõtlesin, et tekiga on praegu aega, see võib seal paberkotis laagerduda, kuni ma olen laste heaks midagi ära teinud. Projekt sai valmis, rahuolutunne oli suur ja mul oli ausõna ka selline tunne, et olen millegi ilusaga hakkama saanud. 

Võtsin kotist motiivid välja ja hakkasin neid kokku heegeldama. Mul ei olnud mitte mingisugust süsteemi, et milliste värvikombinatsioonidega motiivid millistega ühendan. Võtsin kotist umbes lappe ja just nii umbes neid kokku heegeldasingi. Kõige tüütum töö, sest oi, kui palju lõngaotsi oli vaja ära peita! Kohutavalt tüütu! Kui olin viimase motiivi teki külge heegeldanud, teki ära mõõtnud (suurus on 130x172), sain aru, et see on midagi tõesti ilusat ja suurt ja mis mitte sugugi vähem oluline ei ole - see on mulle endale. Tekk oli eest ja tagant sama ilus, töö oli väga puhas ja korralik - minu kunagine käsitööõpetaja Palmeos oleks minu üle kindlasti uhke olnud.... 

Pealmine ja alumine pool

Ma teadsin algusest peale, et minu eriti suurel plaastril peab olema kangast õmmeldud tagus. Selleks, et tekk oleks soe, pehme, ihu vastu hea ja harjumuspärane ehk tavaline puuvillane kangas. Ja mingil põhjusel oli mul tunne, et see peab olema tähekestega. Tellisin kanga ära ja panin selle nööpnõeltega heegldatud teki külge. Ja siis lappasin teki kokku, panin laua peale hunnikusse ja hakkasin tegelema liigesehaigete laste ravivesivõimlemise heategevusprojektiga. Milline töö! Kui ma praegu, st täna mõtlen, millise auruga ma töötasin, siis ma ausõna imestan, et ma kokku ei ole kukkunud. Mul kadus uni, mul kadus isu, mul kadus tuju, mul kadus vaimne tasakaal, mul kadus liikumissoov... Igal võimalikul juhul õmblesin rebaseid või heegeldasin neile riideid. Ma tahtsin nii väga 1000 eurot kokku saada, aga 35 eurot jäi puudu.... Kuklas kripeldas ikka see tekk, see minu ülisuur plaaster plaastri mõõdikut arvestades. Heategevusprojekt sai läbi. Tikkisin oma tulevase heade asjade raamatule kaaned (raamatu tooriku teen valmis Wäega Wärgi suvelaagris). Nikerdasin ühte aprillikuu karudest teha ....ja siis võtsin hoopis oma teki, sest kõik, kes lähemal on ja minuga viimasel ajal suheldnud on, on aru saanud, et ma olen praegu ikka päris katki.... Õigem oleks öelda, et need, kes tahavad, need näevad. Mul oli seda plaastrit hädasti vaja. Teppisin käsitsi kanga teki külge, õmblesin ääred masinaga kinni ja valmis ta saigi. Minu "Muresid kattev tekk". 16. aprill 2019.

Teppimise ootel

Tekk on ilus ja parajalt suur. Just nii suur, et kui ma sinna sisse olen pugenud, siis see on selge märk sellest, et ma ei taha kedagi näha ega midagi kuulda. Kuna teki tegemine viibis erinevate heategevusprojektide raames (sinna aja sisse jäid ju veel kaheksajalad enneaegsetele ja loomulikult "Jõulud haiglas" projekt), siis tundub, nagu teki tegemine oleks võtnud maailmatuma aja. Eks ta oma aja võttiski, aga mul oli seda aega vaja. Arvo muudkui ütleb mulle, et ma olen täiesti armutu käsitööline, koguaeg teen midagi, aga ma ei oksagi muudmoodi olla. Mis ma siis teen? Istun diivaniotsale ja.... istun? 

Ükski asi minu sõrmede vahelt ei tule juhuslikult. Kõigel on mõte. Mõni mõte on sügavam, mõni natuke vähem sügavam. Kuid midagi ei ole juhuslikku. Kuklas kummitab juba järgmine heategevusprojekt, aga annan endale aru, et praegu on kõige tähtsam "Ennikese korda tegemise projekt". Ja eks ma pean endale ka aru andma, et ma ei saa kõiki lapsi, kes abi vajavad, aidata....sest mind on üks, ma lihtsalt ei jõua. 

Oli Annel see teki tegemise mõte nüüd hea mõte? Kes teab... palju süngeid mõtteid jõudsin ära mõelda ja enda peas olevasse kirjutuslaua sahtlisse panna. Palju mõtteid läks suve jooksul Anne poole teele joonistustena, sest kui mure oli motiivi sisse saanud, oli vaja see ka paberile panna. Lõppkokkuvõttes võin öelda, et  ei ole head ilma halvata ega vastupidi. Arvo ütleb ühtepuhku, et pange see mineviku sahtel kinni ja keskendume tulevikule. Arukas mõttekäik, eksole. Samas on ta ise vastuoluline oma käitumiselt ja sõnadelt. Minule on see tekk oluline. Olen sinna pannud palju aega, energiat, mõtteid, oskusi (ma ei ole õmlbeja....). Anne peaks hakkama mõtlema, millise kodutöö ta mulle selleks suveks jätab :) sest tõesti, tõesti - suvi ei ole enam kaugel. Siin tekib taas minul seesmine konflikt: ootan suve, see on soe, kohustuste vabam, helgem ja selgem, aga seda kõike varjutab see, et ma ei näe Annet..... Keeruline minuga ikka...ma tean ise ka.

Täna aga võin öeda, et tõdesin taaskord - psüühilised häired käivad käsikäes sellega, kas inimesed on Sinu elus või mitte..... Keegi, kes koguaeg oli, on jäljetult kadunud.... Ja see teeb mu katkise pea veel katkisemaks.... Seetõttu tuletan endale siinkohal meelde - ära kiindu inimestesse! 

Olen kõrvuni kiindunud oma uude, ilusasse, sooja ja päris minu jaoks tehtud tekki :) Aitäh idee eest, Anne :)

Teie Ennike