Liigesehaigete laste ravivesivõimlemise toetuseks

Kaheksa aastat blogimist ja kõik, kes minust midagi teada tahavad ja ikka lugemas käivad, need teavad, et kõige paremad mõtted tulevad mul öösel. 

Ühel ööl, kui ma jälle und ei saanud, hakkas mul kummitama "Mõmmi aabitsast" rebasepoiss Reinu laul:

Ma pole mingi tordimees,

vaid olen ehtne spordimees!

Lendab pall, lendab pall,

kuigi tiibu pole tal...

Ja selle laulu saatel olid mu mõtted koguaeg Sebastiani peal. Olen oma lapse pärast viimased kuud rohkem muret tundnud, kui emasüda iial tunda tahaks. Kui me esimest korda reumatoloogi juures käisime ja Sebastianile põhjalik läbivaatus dr. Veeberi poolt tehti ja anamneesi lugedes ja vestlust kokku võttes ütles ta, et tõenäoliselt on Sebastianil juveniilne idiopaatiline artriit, siis ma noogutasin ja ütlesin tõenäoliselt midag ahah taolist ja järgmisel hommikul sõitsin Sebastianiga haiglasse uuringutele. Terve päeva tehti igasugu asju ja 06.november 2018 pandi Sebastianile artriidi diagnoos. Ma mõtlesin siis, kui arst hakkas pikalt ja laialt seletama ravi omapärast ja kestvusest ja haiguse kulgemisest ja erinevatest tüüpidest, mingisugusest sellisest tüübist, mida põevad ainult poisid ja kõige rohkem on ohutstatud lülisammas ja vaagnaliigesed, et mis see on nüüd siis on? Ma arvasin, et Sebastian saab mingi kuuri rohtu ja siis on kõik möödas - ta liigsed ei valuta enam, ei ole paistes, veresete läheb korda, keha ei ole enam kange, ta saab jalgpalli mängida ja tavalist elu elada. Umbes paari nädalaga on kõik korras ju..... On ju?........ 

Muidugi ei ole. Pole siiani isegi korralikku raviplaani paika saanud, sest Sebastiani maks ei võta baasravimit omaks. Nii kui kogust tõsta, lähevad maksanäitajad halvaks. Kui kogust vähendada, hakkavad liigesed liiga tegema. Küll on pahkluud paistes, küll kael kange, küll puus valus.... Verepilt on enamasti kehva, midagi on ikka valesti.... eelmine kord, kui arsti juures käisime, oli hakanud veresete tõusma. Täna läheme jälle arsti juurde, eks paistab, kuidas analüüsid on. See nädal on talle üks jalg liiga teinud. Ei olnudki nii, et võtab kaks nädalat antibiootikume ja kõik on korras. On olnud hoopis pikk hormoonravi periood, baasravi määramata ajaks, haigus on eluaegne tõusude ja mõõnadega. Mõjutab ka silmanägemist - Sebastian sai 28. märts oma esimesed prillid.

Ma ikka veel mõtlen, et kuidas see on võimalik? Meie ülitubli spordipoiss, hoitud ja armastatud, palju värskes õhus, tervislik toit, matkad, ujumised, jalgpallitrenn juba peaaegu kaheksa aastat ja siis niimoodi.... Miks?

Nii ma seal voodis mõtlesin mitmeid öid ja rebase-Reinu laulu veeretasin..... Kes seda ema südant teab....sel ju kõige raskem leppida teadmisega, et mitte kunagi ei saa enam kõik olema päris tavaline. Kuid kõik saab olla siiski suhteliselt ilus, kui saaks selle baasravi paika.... Aga ööd olid pikad ja pimedad ning siis tuli mulle silme ette rebasekutsikas. Selline peenikeste jalgadega ja punnis silmadega :) Vähe totakat nägu rebasepoiss, kes ümises seda tordimehe laulu. Mitmeid öid oli see rebasekutsikas mul mõttes ja mida rohkem ma mõtlesin, seda selgemaks mul sai, et mul on vaja midagi teha. Ühel hommikul ärkasin üles ja läksin Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi kogulehele ning uurisin, keda nad toetavad igakuiselt ja pikaajaliselt ning minu suureks rõõmuks nägin, et nad toetavad iga kuu umbes 500 euroga liigesehaigete laste ravivesivõimlemist. Tean, kuidas Sebastian armastab soojas vees olla ja sain aru kohe, et see on midagi, mida ma pean tegema. Isegi, kui mu oma laps sellest osa ei saa, sest me elame maal ja meie võimalused on piiratud, aga ma pean liigseiehaigeid lapsi toetama, sest ma tean täpselt, millises valus ja piinas on laps, kellel on põletikus ühe korraga õla-, küünar-, sõrmede-, puusade- ja põlveliigesed ja ma teadsin ka seda, kui väga palju paremaks teeb isegi lihtsalt soojas vees olemine lapse enesetunde. 

08. märtsil alustasin rebaste õmblemist, mis pidid minema müüki 25 eurot isend ja kogu tulu kavatsesin annetada liigesehaigete laste ravivesivõimlemise tarbeks. Mul ei olnud õrna aimugi, kas rebased üldse müügiks lähevad või mis sellest projektist välja tuleb, aga ma hakkasin töötama. Üsna palavikuliselt, une ja söögiaja arvelt. 02. aprill sai valmis kolmekümne teine rebasepoiss.... Olin töötanud vähem kui kuu ajaga 176 tundi, et õmmelda rebaseid, mille tellimusi muudkui tuli ja tuli ja tuli..... Algne plaan oli mul õmmelda 20 rebast ehk siis koguda 500 eurot, kuid nagu minu asjadega ikka on...siis need kipuvad käest ära minema. 20-st sai 32, kõigil ju riided ka veel selga vaja heegeldada. Ma ütleks, et need rebasekutsikad on suuresti alahinnatud summaga maha müüdud, sest tööd oli oi-oi kui palju! Ja kuna ma sain aru, et need on alahinnatud väärtusega maha müüdud, siis panin kõikide rebaste saatekulu ka annetuskarpi ehk siis saatsin enda kulul rebased uutesse kodudesse - ikka selleks, et liigesehaigetele lastele võimalikult palju raha koguda. 

Kokku kogusin uskumatud 965 eurot! Mõelge ise -  965 eurot oma väikeste kätega valmis meisterdatud rebasekutsikate eest! Ja kõik selle raha saavad liigesehaiged lapsed! Et neil omatigi natukene vähem valu oleks.....

Kõike seda aga ei oleks saanud juhtuda, kui ei oleks olnud Helen Zeiderit, kes ostis praktiliselt kogu vajamineva materjali. Mina ostsin ainult meetri valget fliisi, nööbid, niidid, sitsid, satsid, 3 lõngakera - ülejäänud on kõik Heleni ostetud. Mina ise ei oleks olnud majanduslikult võimeline kogu seda materjali ostma. Ehk siis meil oli hea tiim: ühel oli raha ja teisel mõte, oskused, tahet ...... Oh need haiged lapsed....kui saaks, aitaks kõiki, aga kuidagi ei ole võimalik. Samas usun, et iga väikseimgi panus on panus. Ma olen ka igakuiselt Lastefondi püsitoetaja väikese summaga, sest tõesõna siiralt usun, et väikestest asjadest saavad suured teod! Ja need on meie omad lapsed siin ümber.... Meie seas.... kes vajavad abi. Mul on nii hea meel, et leidus nii palju häid inimesi, kes olid valmis liigesehaigeid lapsi toetama! 

Aitäh kõikidele rebaseostjatele: Kätlin Kalmus, Karol Rebane, Marge Ojaäär, Ave Laas (2 rebast), Vahur Einberg, Katrin Belkina, Vida Kotkas, Maret Kollin, Liis Ehavere (2 rebast), Piret Leonetti (2 rebast), Ragne madison, Piia No, Kairi Rebane, Õnne Kütt, Siret Remmelg, helen Zeider (4 rebast), Maret Päll, Laura Reinsalu, Kristina Kapajeva, Rebecca Charlotte Rebane, Kätlin Kivisild, Aigi Kalvik, Tea (Axarus Meler), Roman Polyachenko, Külli Kruus, Milla Loorits ja Kristine Liiva. 

Arvo arvas, et mõnda aega võiks heategevusega pausi pidada, sest kogu selle töökoormuse ja murekoormuse all on kannatada saanud minu vaimne tervis ja nüüd peab tegelema hoopis Ennikese parandamise projektiga.... Aitäh teile, kes te ikka olemas olete... Teid ei ole palju - seda suurem mu tänu!  

Lastefondile soovin ikka edu ja jaksu! Nii palju on teha, aga koos suudame rohkem! 

Teie Ennike