Villahaldjad

Üks minu armas heategevusprojektide toetaja Eda viis Türil läbi õpituba villhaldja tegemisest. Kui ma nägin, et Nobiinas see toimub, siis ma saatsin kohe Ruthile kutse, et lähme ka? Aga ma ei vaadanud üldse, et see pole Rapla Nobiinas, vaid toimub hoopis Türil. Olin täiesti veendunud, et Türile me küll haldjate pärast ei lähe, aga Ruthil polnudki Türi vastu midagi. Kuidagimoodi sobitus see tema töögraafikuga ka ja nii me koos Türile läksimegi. 

Ma olen kunagi ühe haldja teinud, kuid mingil imelikul seesmisel põhjusel see haldjas ei meeldinud mulle. Ta oli kuidagi suur ja .....suur. Just. Minu silmis on haldjad väikesed, õrnad, lendlevad olevused. Ja mul oli ka probleem tookord selles, et haldjal ei olnud silmi. Täna see mind ei häiri. 

Haldja tegemine algas pea viltimisest. Vajalik kogus villa oli kõigile juba ära kaalutud ja siis oli see nüri töö sellest villast pall teha. Mina teadsin algusest peale, et minu haldjas ei tule pontsakas, suur, rohmakas jne. Toksisin seda pead kohe hoolega, et see võimalikult kõva ja väike tuleks. Ruth minu paremal käel toksis sama hoolega ja etteruttavalt võin öelda, et meie haldjad tulidki kõige väiksemad ja õrnemad (minu oma oli ikka eriti väikseke). 

Valge villapall kaeti nahatooni heiega ja nii moodustus keha alge. Edasi tuli valmis teha käed ja jalad (mulle VÄGA meeldis see, et haldjatele olid lõpuks ometigi juurde tekkinud jalad). Karvatraadi ümber läks nahavärvi heie, käe ja jalaotstes kasutati erilist tehnikat, et need ilusad jääksid. Kõige pealt keerutati traadi otsa villa ja siis murti käe/jala osa tagasi ja kinnitati villaga - nii ei jää traati üldse paistma ja käte/jalgade otsad on esteetiliselt ilusad. 

Nüüd oli aeg teha haldjale alusseelik. Selleks kasutasin mina helelillat heiet ja et vältida haldja paksuks minemist, panin seda sinna väga ettevaatliku koguse.  Ühtlasi oli see hetk, kus kinnitusid ka käed ja jalad. Ma koguaeg tõmbasin heiet vähemaks, sest mul oli paaniline hirm, et ta läheb paksuks :) 

Oli aeg valida, mis värvi tuleb haldja kleit. Mina teadsin koguaeg, et helesinine, sest inimene, kellele ma haldjat tegin, on minu jaoks helesinine. Anne muidugi. Kui kleit oli selga nõelaga silutud, panime haldjale juuksed. Jällegi tahtsin mina, et neid oleks pigem vähem kui rohkem, sest haldjas peab väike olema. Ja see, et ta pidi blond olema, oli iseenesest mõistetav. Minu jaoks oli juuste kinnitamine kuidagi nagu keeruline, sest see kuklaosa sealt ei tahtnud alguses kuidagi välja tulla. Kuskile maale toksisime nõelaga lahu pähe, aga kukal oli ju tühi. Seal ei aidanud muu, kui pidi lihtsalt seda heiet siluma nõelaga, kuni ka kukal oli ilusasti juustega kaetud ja kõik üleliigne välja silitatud. Tiivad tehti kahest heieosast, keskelt kokku seotult ja toksiti kehal õigesse kohta. 

Ruthi merineitsi

Minu pisike ja kleenuke haldjas :) ristiga...

Ei midagi keerulist :) Ma mõtlesin tükk aega, kas panen tamiili ka läbi, aga siis otsustasin, et panen. Mõtlesin, et sellisel juhul on Annel endal võimalik otsustada, kas ta tahab selle kuhugile riputada või paneb ta haldja mängunurka. Minul polnud vahet.... Mina sain ennast edasi anda....

Mõtlen siin parasjagu, et kas toksin veel mõned haldjad, et meelde jääks iga samm või... Kas mul üldse on rohkem haldjaid vaja? Teate, kui Sebastian oli väike, siis oli tema üks lemmiklaule Jaan Tätte haldjalaul. Tal oli see peas ja ta laulis seda koguaeg. 

Mu väikene haldjas su lend oli ilus,

mu ümber, mu kohal, mu paremas minus.

Miks kaotasid aru, miks rebisid tiivad?

Nüüd kohmakad jalad, sind porisse viivad.

Miks tahtsid sa näha, mis hämar, mis kole.

Meil haldjaid on vähe, neid varsti ei ole.

Miks tahtsid sa tunda, mis madal, mis väike?

Kui tõuk, sa nüüd uuristad pimedaid käike.

Haldjate naeru nüüd harva veel kajab.

Miks rebite tiivad? Teid väga on vaja.

Tunda end korrakski kellegi süles,

kes viib sind kõrgele, kõrgele üles.

Nüüd kogesid kõike, mis asi on maa,

kuid haldjaks sa tagasi enam ei saa.

Kui unustad korrakski, et sul on tiivad,

siis uuesti lendu, ei tõuse sa iial.

Küsiksin sinult, kas tasus see vaeva, 

et valisid maa ja jätsid taeva.

Küsiksin, oli see väärt, mis sind valdas,

kuid enam ei tea sa, et olid kord haldjas.

Kas tõesti on pimedas rutata parem,

kui lennata latvade kohal kui varem?

Kas tõesti on parem, kui himusid orjad,

kui hommikul kastepiiskasid korjad?

Mu väikene haldjas su lend oli ilus,

mu ümber, mu kohal, mu paremas minus.

Haldjate naeru nii harva veel kajab.

Miks rebite tiivad? Teid väga on vaja.

Kõigil meil on oma haldjas......

Teie Ennike