Me ei käinud kaugel. Siinsamas maavahe metsas ühe metsajärve ääres, kus vesi oli küllaldaselt soe, et Maret oleks saanud ujuda :) Mulle väga meeldib oma perega ringi käia, see on selline sõltumatu ja vastutusevaba käik. Suuremad tripid on kõik sellised, kus tuleb juba planeerida, mõelda, uurida, googeldada. Mitte muidugi nüüd ma ei mõelnud seda, et ma ei armastaks käia koos Liivi pere ja Aikuga (teised tavaliselt ei liitu meiega)matkamas. Vastupidi! Väga meeldib! Aga niimoodi väikeseid sutsakaid teha oma perega on ka väga vahva.
Metsaalune oli juba peaaegu lumest lage. Mõned ükiskud kohad olid lumavaiba all. Aga selles metsas lendas palju liblikaid, maamumme, lepatriinud, päikese käes peesitas rästik ja koguaeg pidi vaatama, et põdra kaka sisse ei astuks, sest pabulahunnikkuid oli iga nurga peal.
 |
| No shit... |
 |
| Männist jõudu ammutamas |
Poisid ronisid puude otsas ja lepatriinud tahtsid koju kaasa tulla. Jõime sooja teed ja ajasime juttu. Rääkisime ka metsaalusestest prügihunnikutest Ma ei tea, kuidas inimene tuleb selle peale, et joob oma joogi ära ja siis viskab pudeli põõsa alla.... et siis järgmine inimene tuleks ja selle ära koristaks. See inimene seekord oli Robin, kes kellegi pudeli ära koristas.
Meil on üks oma jalutusring kodu ligidal. Neli kilomeetrit. Natukene peab mööda maanteed käima, kuid enamus on metsarada või kruusatee. Sellele metsarajale on keegi inimene ütlematult suure koguse prügi maha paotanud iga natukese aja tagant. Robin pakkus välja, et võiksime sel kevadel selle 1,5km metsarada sodist korda teha. Võtame käru ja sorteerime rügi ära. Mis olmesse, see olmesse. Mis jäätmejaama, see jäätmejaama. Mida saab ära põletada, viime kodulõkkesse. Marek ja Maria olid ka kohe valmis appi tulema. Mida rohkem seda uhkem! Kui keegi veel kampa tahab lüüa, siis meie oleme valmis. See on meie jalutusring...nii kohutavalt kurb on vaadata seda inimese tekitatud laga, mida loodus ise ei suuda lagundada.
Pidasime ka natukene suveplaane, tahaksime teha midagi erilist. Midagi, mida pole kunagi varem teinud. Ikka siin Eestimaa pinnal, aga hopis midagi väga erilist. Ma loodan, et see õnnestub meil :)
Jalutuskäik polnud pikk, natukne üle kolme kilomeetri. Selgeks sai, et talvejoed võib puhtaks pesta ja kappi panna. Ja üks asi leidis veel kinnitust - looduses on alati parem, kui ükskõik, kus mujal (peale kodu muidugi).
Sinililled juba õitsevad, minge osa saama!'' Ja ärge unustage endale rinda sinililemärki panna, sest aprillikuus me anname au sõjaveteranidele :)
PS fotode autor seekord peaasjalikult Robin.
Teie Ennike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar