Wäega Wärk ja Muhu pätid

Märjamaal tegutsevad sellised asjalikud naised, kes kunagi asutasid sellise MTÜ nagu Wäega Wärk. Seal käivad koos naised (ma ei tea, võibolla mõni mees satub ka vahel sekka?), kellele meeldib käsitööd teha. Ja tehakse seal igsugu asju, kuigi põhirõhk on vist portselani maalimisel ja tikkimisel. Samas maalitakse ka kalosse ja valmistatakse vilditud sõlgesid. Ma ei olnud kunagi sellesse "padjaklubisse" sügavamalt süvenenud, sest tikkida ma ei oska, portselani maalida ma ei oska, viltida ma ka ei osanud - ehk siis - ei olnud minu teema. 

See aasta aga algas mulle teistmoodi. Ma otsustasin aasta alguses Mareti õhutusel, et võtan selle aasta eesmärgiks "elus esimest korda" ehk siis ma proovin sellel aastal uusi asju. Ma olen kuidagi vaikselt ja üksikult jäänud koduseinte vahele ja oma amigurumi otsa, kartes uusi ja hirmutavaid olukordi, inimesi, asju. 

Wäega Wärk hõiskas aasta alguses välja, et hakkame Muhu pätte tikkima! Tulge kõik: oskajad ja algajad, me aitame ja õpetame! Maret oli just haiglasse läinud.... Me olime varemalt tegelikult kokku leppinud, et lähme koos sinna Wäega Wärki uusi asju proovima, aga siis tundsin end natuke nõrgana ja ei teadnudki, mida täpsemalt teha, sest Maretit ju ei olnud. Aga isu pätte teha oli nii suur, et surusin kõik oma hirmu alla ja läksin kohale. Naised saavad kokku kohalikus kultuurimajas käsitöökambris ja vastvõtt oli jaatav ja tervistav. Mul oli ikka suur hirm naha vahel, sest kõik oli uus, hirmus ja põnev ning minu lilltikkimise kogemus ulatus teisemeikka, kui sai üks nõelapadi tikitud käsitöötunnis. Lihtsamalt öeldes - mul puudus igasugune tikkimiskogemus. 

Ma olin ainus huviline sel õhtul ja sain kogu vajamineva õpetuse üksühele õppes :) Eve oli kannatlik ja toetav, andis head nõu, aitas, kui hätta jäin joonistamisega, sest pättidega on ju see lugu, et teed ühele mustri ära, aga teisele pead kõik peegelpildis tegema ja see ajas natukene segadusse. Teismeea kogemusega võrreldes oli muutunud see, et mustrit ei tikita eelpistes valge niidiga kangale, vaid muster joonistatakse peenikese valge markeriga. Mõnes mõttes on see lihtsam, kuid peegelpildi tegemise mõttes jällegi raskem. Aga kangale ma oma pätid sain. 

Mul oli kaks soovi: 1) minu pättidel peavad olema maasikad ja 2) minu pättidel peab olema liblikas. Vanasti tehti lilltikandit madalpistega, kuid nüüd tehakse seda sidepistega, mis on kaks korda parem, kui lihtsalt madalpiste, sest katab palju paremini. Eks ma pelglik olin, ei julgenud eriti värvidega mängida, aga siis otsustasin joonistamisest lähtudes, et mitte kunagi ei ole rohi lihtsalt roheline, seega ei saa ka maasikas olla lihtsalt ühe punase lõngaga tikitud mari - sain aru, et ma pean loovam ja kunstilisem olema.... Aastaid tagasi tikiti mulineega, tänapäeval peenvillase lõngaga. Alustasin oma pättide tegemist ninaotsas olevatest karikakardest, sest see tundus kõige lihtsam ja viimaseks jätsin võõrasema, sest kogenenud inimesed ütlesid, et selle tegemine on kõige raskem, kuna pead täpselt teadma, millised kroonlehed on alumised, millised pealmised. Ja ristikheina tutte pidi hoopis teise pistega tikkima. Aga ma olin hoolas ja nobe ning mida rohkem ma tikkisin, seda rohkem see hakkas mulle meeldima. Mulle meeldis värve segada, lisada, uusi toone juurde panna, julgesin isegi pruuni kasutada lehtede tegemisel, mis alguses tundus võõristav ja kuidagi ....hilissügiseliselt kole.... Kuid tegelikult andis nii palju juurde ja muutis kõik palju looduslikumaks ja loomulikumaks. Käsitöökambris on lõngu sadu ja sadu, mida kasutada. Kerid aga muudkui endale mingi portsu koju kaasa ja tikid siis, kui tuju tuleb või aega on. 

Ma olin nii hirmus õnnelik oma tikitud pättide üle, et õnn ei tahtnud mu sisse ära mahtuda ja ma pidin veel ühed pätid tikkima. Annele loomulikult. Sünnipäevaks või muidu päevaks. Lihtsalt ilusaks päevaks. Nende pättide mustri peale kandmine oli veelgi raskem, sest see peegelpildis joonistamine ei tule mul ikka kuigi hästi välja, Eve pidi mind päris mitmes kohas abistama, aga joonistatud nad said ja lõngavaru sai ka täiendatud. Kõige raskem oli tikkida pojengi ja ega ma pole 100% kindel, et ta seal varbaotsas pojengi moodi välja näeb, aga ma ausõna andsin endast parima. Sama raske oli tikkida pojengi lehti, sest need olid suured, pindasid pidi hoolega katma, mulle väga ei meeldi suuri pisteid teha, sest need ei kata nii hästi. Nikerdamist oli üksjagu. Salaja teha ka ei saanud, sest pätimeister, kes Muhus tikitud pealsetest pätid valmis tallutab, tahtis teada jalanumbrit ja võimalusel joonist jalalabast. Anne polnud kade oma jalga paberile joonistama :) Mingil põhjusel teadsin algusest peale, et Anne pättidel peavad olema pojengid (ta on kunagi Peedul mulle öelnud, et need on tema lemmikud) ja murtud südamed - need sümboliseerivad meie koostööd. Ja kasvõi üksainukene meelespea õis..... Ma jäin Anne pättide tikkimisoskusega juba palju rohkem rahule, sest iga uus asi vajab harjutamist ja kuna ma olin enda pätid juba ära harjutanud, siis iga uue lille tegemisel on ju kogemus suurem ja oskused paremad. 

 

Peale tikkimist sõitsid tikitud pealsed Muhku meistri juurde. Kajuks ei saanud kuute naist kokku, et oleks saanud ise Muhku sõita ja oma pätid ära tallutada, aga ma jään lootma, et see kogemus ootab mind siin elus veel ees. Hea vähemasti, et on olemas inimene, kes tallutamistööd võileivaraha eest ära  teeb. Minu meelest on Eesti käsitöö täielikult alahinnatud. Mõelge ise - ühed pätid maksavad umbes 55-60 eurot! Kui suur töö see on..... Mitmeid tunde peenikest näputööd ja Sa saad selle eest 60 eurot. Mingid kummikingad oma auväärse nime Crocs pärast maksavad ka 50 eurot.... Ei tea, mitu nõelapistet seal käsitsi tehtud on....

Valmis pätid saabusid postiga käsitöökambrisse ja igaüks sai enda omad välja lunastada 27 euro eest. Ehk siis minu isiklikud kahed pätid läksid mulle maksma 54 eurot. Ma tavaliselt käsitööd rahasse ümber ei hinda, aga seekord kuidagi tundub nii alahinnatud see pättide tegemine, et terve mõistus tõrgub mõistmast, miks neid müüakse ainult 55 euro eest. Töötasu tegijale on siis ju kõigest 13 eurot.....  Ja siin sees on ka materjalikulu.... Naeruväärne. 

Valmis pätid on niiiiiiiiiiiiiii ilusad! Mulle tõesõna väga, väga meeldivad. Minu pätid on küll väga mugavad, ma loodan, et Anne sai ka täpselt oma jala järgi mugavad sussid. Ma nii püüdlikult tikkisin neid talle :) Kogu ülejäänud ei sõltunud enam minust. Kas ma teen pätte veel? Ma ei tea.... Võibolla teen. Eelmine nädal käisin käsitöökambris ja joonistasin raamatukaante tarbeks mustri kangale. Ma olen võtnud nõuks sel aastal Wäega Wärgi suvelaagrist osaliselt osa võtta, mis kestab kolm päeva, et teha endale tikitud kaantega raamat, kuhu sisse ma hakkan kirjutama lugusid elust enesest. Kas head või halba? Mul on tunne, et midagi siin elus peaks jääma ainult hea jaoks..... võibolla see on just nimelt see enda tikitud kaantega ja oma kätega kokku lapatud raamat? Võibolla just see....

Teie Ennike