Närukaelade Närukael ehk käsitöö emaga

 Ma arvan, et iga inimese elus on asju, mida ta kohe üldse teha ei taha, aga millegi või kellegi sunnil me oleme ikkagi sunnitud neid asju tegema. Sebastianil on üks selline asi käsitöö. Ta ausõna teeks mida iganes, kui ainult ei peaks emaga käsitööd tegema. Mul on olnud väga raske talle selgeks teha, mille jaoks see vajalik on, aga me oleme õppeaasta jooksul ikka üht koma teist valmis saanud, kuid  midagi ei ole tulnud kergelt. Ja kui ta oma fööti nimetab Närukalekaks, siis käsitöö tund on Näerukaelade Närukael. 

Võin tegelikult öelda, et Ivica Mägi koolitusel käies ja sellest lapse tugivõrgustikust rääkides, sain ma teada, et autistliku lapse ema ei tohiks olla muudes rollides kui ema. Ta ei tohiks olla õpetaja, tugiisik, nõustaja. Olen sellele väga palju mõelnud, sest ma tõesti ei taha olla Sebastiani õpetaja. Võibolla see vastmeelsus oleks väiksem, kui Sebastianile meeldiks teha seda, mida me teeme, aga tema jaoks on see nii vastumeelne, et mul on vahel hirm, et see laps hakkab mind vihkama, sest ma pean tegema temaga kõiki neid asju, mida ta teha ei taha (käsitööd, võimlemine). Aga elul on omad seadmised ja ma astun ikka ühest nurgast teise, teisest kolmandasse ja kolmandast neljandasse....kuniks järel on ainult juurikas, sest ükspuha millises nurgas ma parasjagu olen, on ikkagi negatiivsed asjad ja ma tunnen end nii emana, õpetajana, tugiisikuna kui ka nõustajana täiesti läbikukkununa. Ma ei saa üheski nurgas särada, sest kolm nurka tekitavad trotsi ja aega ainult emana olla, on armetult vähe.

Keegi ei öelnud mulle, kui Sebastian Waldorfkooli läks, et mina hakkan talle tunde andma. Põhitundi korra nädalas, kaks harjutustundi, üks ainetund, kaks käsitöötundi. Olin alguses üsna aktiivne ja hakkamist täis, aga jõud sai otsa. Nagu minu puhul ikka. Ma lihtsalt väsin ära..... Mul on selline tunne, et ma ei jaksa mitte midagi teha. Ja kõik, mis ma teen, on justkui tühi töö ja vaimu närimine, sest mind ei saa kõrvutada Liiviga, kes on juba 10 aastat waldorfpeadgoogikat viljelenud ja mul ei ole isegi algseid teadmisi, kuidas kõige paremini lapseni jõuda. Lapseni, kes vihkab näiteks Närukaelade Närukaela. 

Heegeldasime. Trikoopaelaga ja nr 8 heegelnõelaga. Ei, kõige alustuseks heegeldasime näpuga. Sebastian ei saanud alguses tuhkagi aru, aga kui juba nipi kätte sai, siis näpuga heegeldamine tuli välja küll ja ühe jupikese ketti heegeldas ta valmis. See on nüüd seotult tooli külge Lassele mänguasjaks. See aga tähendab seda, et tegu ei olnud mõttetu - Lasse sai endale mänguasja.  

Õppeprotsessi järgmine eesmärk oli õpetada teda heegelnõelaga ketti heegeldma, seda ta selgeks ei saanudki. Minu närvid said ennem otsa. Edasi tuli õppida ringselt või nelinurkselt heegeldama. Heegelnõelaga muidugi. No ei saanud see laps selle konksuga asjaga sõbraks. Ta ei saanud lihtsalt abosluutselt ka aru, mida ta tegema pidi ja nii ma pidin iga kinnisilmuse etapi juures talle ütlema, kust ta võtab lõnga, kust ta selle läbi toob ja kui pikalt välja tõmbab. Iga silmusega! Liivi arvas optimistlikult, et me võiksime kassile padja heegeldada. Umbes pajalapi suuruse tüki juures ütlesin, et kui tahate patja, peate ise jätkama, sest mina enam rohkem ei taha midagi teha ja kuulda heegeldamisest Sebastianiga. Pajalapiks see üllitis jäigi. Läbi ilge närvitsemise ja pahurdamise. 

Ma siis palusin Liivit, et ta ei annaks meile järgmiseks tööks heegeldamist ega kudumist. Vahelduse mõttes võiks midagi käega katsutavat, asjalikku ja kergesti valmivat teha. Kuna Sebastianil tuleb õmblemine palju paremini välja, kui heegeldamine, siis saime järgmiseks tööks helkurite õmblemise. 

Võtsime sahtlist kaks südamekujulist piparkoogivormi (just nimelt piparkoogi ja just nimelt südamekujulised, sest neid oli kahte erinevat suurust). Joonistasime väiksema piparkoogikujuga paberi peale šabloonid ja siis kandsime šablooni abil need helkurkangale. Suurema piparkoogivormiga joonistasime vildi peale kuju ja lõikasime välja. Liimisime triikrauaga (helkurkanga kilepool ülevalpool) ja kalkapaberiga helkursüdamed viltsüdamete külge. Värvi lisamiseks ja esteetilise ilu pärast pidime eelpistes südame kujud üle ka tikkima. Siis õmblesime ülepistega ühe südamepoole teise südamepoolega kokku, lisasime saadud vormi sisse natukene heiet ja lõpetasime töö. Aga et asjad oleksid võimalikult keerulised, siis pidime helkurile paela punuma. Sebastian saab tõenäoliselt täiskasvanuna poegade emaks, sest patsi punumisest ei tea ta küll mitte midagi. Valmisproduktid tulid muidugi ilusad ja armsad ja andsid mulle ühe idee selle aasta sügiseks, aga eks paistab, mis elu toob. Igatahes oli helkurite tegemine kordades kergem kui heegelpaela heegeldamine. 

Järgmine töö liigitub sinna alla, et "ütle, palun, miks ma seda tegema pean?" Vilditud munasoojendajad. Liivi tõi meile mingisugused munad (mina ei tea, mis materjalist need on) ja siis me pidime hirmus palju heiet nendele munadele ümber panema ja need koos selle heiega suka sisse toppima ja sukale sõlme pelae tõmbama. Neli pereliiget, neli muna, neli munasoojendajat. Kogu oma 39 eluaasta vältel olen ma munasid keetnud ja söönud  järgnevalt: ma panen need vette, keeduvee sisse panen soola, et koor kergemini lahti tuleks, keedan mune 5 minutit ja panen need siis jääkülma vee sisse. Ja siis söön muna ära. Munasoojendaja? Arvo SPAdes ikka sööb sooja keedumuna, aga mina poistega mitte. Igatahes pidime siis selle suka pesema panema. Alguses panin villa programmiga, aga sellega ei juhtunud küll mitte midagi ja siis ma läksin juba närvi ja viskasin need munad kogu tumeda pesuga pesema ja ei teadnud ise ka, mis nüüd edasi saab..... Midagi ei saanud, kõik toimis. Heie oli kenasti tugevaks ja ühtlaseks muna ümber muutunud. Sebastian lõikas kõikidele munadele peenikeste käridega praod sisse, õmblesime ääred sämppistega üle ja oligi meil neli munasoojedajat, mida me kasutame.... Ma ei tea, millalgi ikka kasutame. Äkki....

Minu meelest on need asjad, mis valmis saavad, väga ägedad. Olgu, munasoojendajate mõttest ma aru ei saa, sest ma ei söö sooja keedumuna, aga vähemasti ma tean nüüd, et sellisel moel saab ka viltida asju. Näiteks palle :) Ja helkurid! Täiesti ausad ja ilusad ju  - iseasi muidugi, miks pidi paela punuma, kui see nii raske on, aga raskused ongi selleks, et neid ületada. Ja meie punumismeetod töötas väga meeskondlikult (Sebastian ütles, millist värvi paela ma pean üle tõstma :))))) . Kõige enam hämmastab Sebastianit aga hoopis see, miks tema ema on vabatahtlikult nõus heegeldama :) Ta tõeti ei saa aru, et selline tegevus võiks kellelegi päriselt meeldida.

Olgu siis selle käsitööga nagu on. Närukael, siis Närukael. Kui aja kulgu vaadata, siis areng on olnud suur. Alguses ta ei saanud niitigi nõela taha, nüüd oskab juba sämppistet  teha. Võibolla võiks käsitöö osa olla vähem, ma ei tea. Targemad inimesed oskavad kindlasti selle aju arengu olulisusega lahti seletada, aga vahel mul on sellest sellist südamest kahju - no nii vastumeelne on see kõik talle. Aga siis ma leian end mõttelt, et ei haletse! Laste elus toimuvad tragöödiad, see on kõigest käsitöö.

Mis arvate? Täitsa kenasti tuleb välja ju?



Teie Ennike