Põnijõe kakarada

1. juuni on teadupärast lapsi kaitsev päev. No nagu on naistepäev, meestepäev (19. november), emadepäev, vastlapäev. Üks päev aastas. Sellel aastal kutsusid valged õhupallid oma lapsi kell 11.11 paitama. Mina sasin oma poiste pead, siis, kui mul selleks tuju on. Ma ei pea selleks ootama 1.juunit kell 11.11-ni. Kui aus olla, siis me ei olnud sel kuupäeval ja kellaajal kooski. Aga kuna ikkagi oli lapsi kaitsev päev ja et pärast ei oleks mingisugust iginat, et aga emadepäeval me ju tegime seda ja isadepäeval toda, siis kutsusin oma armsa Bärbeli enda poistega matkama. Vaatasime Bäpiga neid erinevaid radu ja ta pakkus välja Penijõe matkaraja. Ma korra vaatasin asukohta ja lehma päid ja mul oli tunne, et kauges minevikus me oleme sellel rajal käinud, aga ega mind väga ei huvitagi, kas ma olen siin või seal käinud. Ma võin 1001 korda ka Tartus Anne juures käia...ikka ei saa küll :) Asja paha külg oli muidugi see, et Arvot ei olnud, mis tähendas seda, et ma pidin ise sõitmiseks valmis olema, aga kuna Bärbeli vanem poeg Matis ütles, et ta tahaks ühe päeva siin elus puhata ka ja jäi koju, läksime kõik koos Bäpi autoga. Oleks ma hingest seda teadnud...ma oleksin öösel kolm korda paremini maganud. 

Oligi sama kakarada, kus me varem käinud olime 2011 aastal. Mõtle, Sebastian oli siis 5aastane, nüüd  juba 13 ja Robini nägu on ka suuresti muutunud... Kohe väga suuresti. Robinist on lausa mees kasvanud vahepeal :) 

Hommikul, kui ma Robinit üles ajasin, siis ta ütles, et olge normaalsed, tema mingit ilma trotsima küll ei tule. Ilm meie ümber oli hall ja tibutas vihma sadada, sooja napid 13 kraadi. Märstis võib 13 kraadi üle siirast rõõmu tunda, aga 2. juunil? Ei teagi.... Ma ütlesin talle, et ärgu tema üldse muretagu, ilm läheb ilusaks. Ta siis ajas end voodist üles ja aitas mu lasjad kokku pakkida  ja siis me sõitsime Bärbeliga Penijõele. Mu sõbra mitte nii blondiinist aju, kui minu oma on, ei olnud sugugi vaadanud, kuidas on tema autos kütusega lood ja kuskil umbses pärapõrgus teatas auto, et kütus saab otsa. Meil ei olnud eriti palju aimu, kus lähim asula asub :) Naised, eksole? Õnneks ausla ei olnudki väga kaugel, Bärbel tankis auto ära ja sõit võis jätkuda. Ja siis me jõudsime sinna Penijõe matkaajale. Ma üldsiselt viriseja ei ole, aga mitte midagi ei ole muutunud selle raja korralduslikus pooles. Absoluutselt ka ei saa aru, kuhu tuleb minna selleks, et läbi see 7 kilomeetri pikkune rada. Ja siis ma avastasin, et nii uskumatu, kui see ka pole - ma unustasin oma fotoaparaadi koju.... Minuga pole seda mitte kunagi juhtunud, sest ma ei ole telefoniga pildistaja ja ma ei oska seda ja ma ei taha seda, aga nüüd olin olukorras, kus pidin seda tegema. 

Rada kulges mööda jõe kallast. Päike oli välja tulnud. Kakahunnikuid oli iga kahe sammu tagant - täpselt nii nagu 8 aastat tagasi. Mu vanem laps tahtis raja peal kaks korda ennast ära tappa. Ühe korra siis, kui ronis vaatetorni väljapoole äärele ja teisel korral, kus läks mingi ilmatuma suure pulliga sõprust sobitamas. Tal on ikka koguaeg vaja mingeid piire katsetada ja ületada, mingisugust hirmukõdi endale tekitada. Ja muidugi emale tekitada. Noorem vend vaatab imetledes pealt ja tahab samasuguseks saada. 

Kas te saate aru, miks see ei ole Matkarada, vaid on Kakarada?

Rada oli kõigest 5km pikk, ma ei tea, kuhu me need kaks kilomeetrit kaotasime, sest legend lubas seitset kilomeetrit. Raja lõpus tegime väikese pikniku ka ja ajasime niisama juttu: meil on Bärbeliga pikk ühine minevik, palju ühiseid tuttavaid, keda meenutada, keda taga kiruda :) Ja mina olen ju lootsetu pidur. Vaatamata fotoka puudumisele, oli mul ikka vaja iga natukese aja tagant pilti teha. 

Astelpaju istandus

Mul on hea meel, et Robin ka oli nõus kaasa tulema - mulle luges see palju. Mina oleksin tõenäoliselt otsa ringi pööranud ja püüdnud neid õudsaid, suuri ja sarvili elukaid vältida, sest mul on nende ees lausa paaniline hirm. Ja ega Bärbel ka end kuigi turvaliselt ja kindlalt ei tundnud. Aga seda ma ütlen, et see on ikka üks igavene kakarada, muu vaatamiseks mahti ei jäägi - koguaeg pead jälgima, et mõne koogi sisse ei astuks. 

Lõppkokkuvõttes läks kõik kenasti. Seltskond oli vahva, ilma klaaris ka ära (tuul oli siiski üsna jahe) ja lapsed said lastekaitsepäeva puhul puhtasse sõnnikikuhaisusesse loodusesse viidud. Mis võiks neile veel rohkem meeldida :P Aga seda ma ütlen küll, et see rada on täiesti ebasobilik väikstele lastele, kes ei ole eriti tähelepanleikud ja võivad niimoodi lapsepõlvetrauma saada sitahunniku sees. Meie lapsed on kaitstud! Saaks seda üha enam ja üha rohkemate laste kohta öelda.... See on minu unistus! Ja Robin ütles, et kui Sa ei karda enam oma unistusi, siis on aeg uued unistused välja mõelda. Levis ütles, et unistada pole üldse mõtet, naguniigi ei lähe täide. Aga mina ikka unistan... Kõikide väikeste laste nimel :) 

Teie Ennike