Annega töö ja lõbu käsikäes

Kaks viimast korda, kui me oleme Anne juures käinud, ei ole me tema toas olnud. Esimesel korral me käisime botaanikaaias ja seekord käisime sushit söömas ja siis botaanikaaias. Kui ma küsisin, et miks nii, siis Anne ütles, et ta tundis, et nii on vaja, sest ma lähen tema ruumis hirmu täis ja ta arvas, et võibolla on parem, kui me teeme vahepeal midagi teistmoodi. Mul ei ole selle vastu loomulikult midagi, sest ma ei tea Tartust mitte midagi. Me sõidame ainult Anne juurde ja tagasi ja vahel käime La Dolce Vitas pastat söömas, aga tegelikult on Tartu väga ilus linn ja mul on kahju, et meil ei ole kunagi mahti või jaksu seda ilu vaadata. Kui me esimest korda tema toast välja läksime, siis me jalutasime ühest suhsi restoranist mööda ja Anne ei suutnud ära imestada, et ma ei ole mitte kunagi sushit söönud ning siis ta lubas, et toob mind järgmine kord sushit sööma. 

Ta on küll natukene udupea (heas mõttes) ja võib mõnikord mõningaid asju ära unustada, aga tegelikult ta peab oma lubadusi. Igatahes läksime me SushiCitysse ja ta tellis meile "Tulise fantaasia". Nagu juba öeldud, ei tea ma sushist mitte midagi peale selle, et seal on riis, toores kala ja vetikad ja et see väidetavalt on vürtsikas toit ja muidugi ei saa jätta mainimata, et seda süüakse pulkadega. Mind ei heidutanud toores kala ega see norileht(?) seal kala ja riisi ümber, kuivõrd hirmus tundus pulkadega söömine. Õnneks toodi pulgad varem lauda ja Anne õpetas, kuidas neid kasutada. Ma siis tegin kuivtrenni, aga nagu hiljem selgus, siis see oli täiesti mõttetu trenn. Sa ju tead, mis tunne on mõttetut trenni teha? 

Igatahes toodi toit lauda ja siis ma muidugi sain südari, sest Anne ütles, et terve see rull pannakse korraga suu. Mismoodi? Nagu päriselt? Kõik, kes te sushit sööte ja need, kes ei söö, siis ausõna - see rull on ju hiiglaslik! Ta pani mingit rohelist asja sojakastme sisse, ma tema eeskujul tegin sama ja esimese asjana maitsesin ingverilehti, sest ma tahtsin üldse proovida, kas mul midagigi nende pulkade vahele jääb. Kõige esimene amps tahtis ninast välja tulla :D sest ma ju ei osanud oodata, mis maitse on ingverilehel. See oli päris tuline, ikka harjumatult tuline. Ma muidu kasutan söögi valmistamisel soola ja pipart :))))) , sest meil on Sebastian. Midagi sellist ma ei osanud oodata. Aga mulle maitses. Ma nägin ikka kurja vaeva, et nende pulkadega söönuks saaks. Ma pidin juba vahepeal Annele ütlema, et ära söö nii kiiresti, võibolla ma peame homse hommikuni siin olema :) Siis ma maitsesin seda rulli. Ma mõtlen, et siis maitsesin, kui ma selle nende pulkade vahele sain. Kastsin kenasti kastme sisse ja üritasin selle hiiglasliku asja enda suhu toppida. Ääremärkusena võin öelda, et ma söön tavaliselt hästi väikese kahvliga ja pisikeste ampsudega ning ma pidin ikka kurja vaeva nägema, et oma suu tühjaks süüa. Anne suutis isegi rääkida selle ajal, ma nägin vaeva, et pool riisi suunurgast välja ei vupsaks :) Järgmise rulliga proovisin ikkagi hammustada sealt pool, ülejäänud pool kukkus ilusasti mulle käesolevasse salvrätikusse 10 erinevaks jupiks. Ja siis ma suutsin kaks korda selle rulli kastme sisse kukutada ja terve laua täis lagastada. Aga. Positiivne on see, et kui ma sõin viimast rulli, siis ma suutsin ilma lagastamata selle pooleks hammustada, ülejäänud pool jäi ilusasti pulkade vahele ja ...kui ma olin enda kiitmise lõpetanud, plärtsatas see sojakastme sisse :) Ma nüüd tean, mis tunne on Seebul, kui ta peab kuduma :) vaene laps...

8 rulli, kolm lükkasin ettenägelikult Annele :), sest ma e iole kuigi suure isuga.  Tegelikult maitses väga hea. Kõige piinavam oligi see suur amps, aga ma usun, et kui piisavalt harjutada, siis on täitsa võimalik neid poole ampsu kaupa süüa, mis on isegi siis juba küllaltki suur amps minu jaoks. Hullult äge, et Anne mind sushit sööma viis, sest mul on nüüd õigus öelda, kas see mulle maitsev või ei. Arvole ei maitse, sest ta ei ole kunagi sushit söönud :)))) Pean ta kohtama kutsuma :) SushiCitysse. Sellega võib ta igatahes arvestada, et kui me Tartus sööme, siis iga kell ennemini sushit kui La Dolce Vita pizzat. Aitäh Anne maitseelamuse eest ja et Sa mind täielikult välja ei naernud nende pulkade otsas :) Ma olen jälle kogemuse võrra rikkam. Kas see on nüüd Sinu moodus plaastreid peale panna?.....

Peale väga täitvat kõhutäit me läksime botaaanikaaeda pojenge vaatama, aga ikka veel ei olnud need suures osas avanenud. Aga väga palju rohkem värve oli seal, kui siis, kui me esimest korda seal käisime. Ma olen selles mõttes tüütu kaaslane, et ma tahaks muudkui pilte teha ja siis ma jokutan. Mulle meeldib seal aias...seal on rahulik, hea lõhn ja nii turvaliselt  hea Anne kõrval istuda. Jajah, eks teemad, millest rääkida, on segased ja sogased, aga selleks ju mul mu Anne ongi. Kes kõik mu segased jutud ära kuulab või loeb. Siiani ta ei ole veel alla andnud ja ma olen talle selle eest väga tänulik. 

Aitäh Anne! Kõige eest. Et Sa ikka jaksad ja oled olemas. Ma natukene vahel olen tüütu ja vahel hirmul ja vahel kardan, et kaotan Su, aga iga kord, kui ma Sind näen.... Igakord ma tean, et Sa ei kao.... See paistab Su silmadest välja :) 

Ja muuseas - Anne on kõige ilusam inimene, kes mu elus on :) Tema seesmine ilu kiirgab väljapoole ja ma loodan, et see ilu ja headus kannab veel palju vilja kõikide nende väärkoheldud laste heaks. Naiste heaks ka.... Ka nende jaoks, kes 39aastaselt on järsku 12aastased.....

Kallid!
Teie Ennike