Pühapäeval oli selline "mittemidagiütlevalt" kahtlane ilm. Et kohe hakkab sadama, aga äkki ei hakka ka. Minul oli peale igasugu koolikodutööde lõpetamist, sessi läbimist ja töökavade valmis trükkimist kindel teadmine, et ma tahan õue. Ja mitte lihtsalt õue - ma tahan kaugemale õue kui õunapuu alune. Igasugu RMK matkarajad pakuvad mulle/meile huvi (õpperajad muidugi rohkem, kuid sobivad ka matkarajad). Seekordseks väljavalituks osutus Matsalu matkarada.
Poistega on selline lugu, et neile meeldivad igasugu rajad, kui on tornid. Kui torne pole, siis pole mõtet kõndidagi. Ma pean muidugi kiitma oma poisse taaskord, kes tegelikult väga vapralt kõnnivad meie soovil kõik kohad läbi:D Isegi siis, kui torni pole. Seekord neil vedas - torne oli lausa kaks. Esimese tornini oli vaja kõndida 1,8km. Sugugi mitte palju ja kõndimiseks mõeldud rada oli suhteliselt lai ja üldse mitte liigselt rohtu kasvanud. Selle maa peale kohtasime me mõningaid asju ka. Näiteks kahte korraliku kopra kodu või nagu Sebastian ütleb "koberi kodu".
Minu hämminguks ja lausvõhiklikuks üllatuseks nägime me õitsevaid taimi. Peaaegu novembri kuus. Ma mõtlesin, et küll oli kahju, et polnud kühvlit kaasas - oleks ühele E. - le kaevanud värskeid taimi herbaariumi jaoks.
Sedasorti taimed. Ma ausõna ei teadnud, et sellisel aastaajal veel näiteks ristik õitseb. Nüüd tean. Ega mul selle teadmisega muud tarka polegi peale hakata, kui et hea on mõelda, et 30.oktoober ei olegi veel kõik ainult kollane ja pruun.Meie kevadised vasikad kappasid aga südamekutsel aina torni poole. Mul oli raskusi sammu pidada, sest koguaeg oli vaja ju fotografeerida. Vahepeal oli ilm päris sandiks läinud, tuul muutus aina tugevamaks ja vihma tibutas ka natuke. Torni otsas oli päris jahe.
Ja siis see juhtuski. Matsalu matkarajast sai tõeline kakarada. Ausõna. Mul oli vahepeal selline tunne, et polegi kuskile astuda, sest igal pool oli kaka. Lehmakaka ja hobusekaka ja lambakaka ja siis koera kaka ja... Kui ikka isu oleks olnud, siis oleks võinud sellise kakaraamatu välja anda, et Kivirähk oleks kahvatunud. Ma ei saa aru, kuidas saab matkarada olla näiteks veiste rada. Sellisel juhul ju juhtubki nii, et inimene oma järglastega matkarajale ei mahu, kui ta just pole harjunud igal võimalikul juhul kakahunnikust nii muuseas läbi tormama.
Mõnda matkaselli muidugi ei häiri miski. Giabata maitseb lehmakoogi kõrval ka häste. No ja ega ma jäin ju ka elama, aga ikkagi arumaeimõista, miks inimesel ja veisel peaks üks rada olema. Puhas öko värk ikka.
Nüüd juhtus see, mida sa tahad, et sinuga kõige vähem juhtuks, kui sa oled läinud matkama. Eksid ära:D korralikult ja märjalt. Nii märjalt, et saapa seest pidi vett välja kallama. Sebastianil oli muidugi nalja nabani, sest ta ei väsinud kordamast, kuidas tal on õnneks jalapikendused kaasas ehk isa süli. Ülejäänud pidi lirtsuvate matkasaabastega õnneliku lõpuni lirtsuma.
Tegelikult ei oleks sellist asja juhtunud, kui RMK viidad oleks korrektsed olnud. Ma ei lasknud muidugi sellisest pisiasjast nagu eksimine enda tuju ega meeleolu üldse rikkuda, sest mu vaprad lapsed ei lasknud enda tuju rikkuda. Robin ütles, et ekstreemsust ikka peab ka olema ühel korralikul matkal. Ma muidugi palusin, et ta vanaemale seda ei mainiks, sest tal tegelikult on köha.
Lõpp hea kõik hea. Varbad said küll nats külma, 2,5km pikkune rada muutus 5,5km pikkuseks rajaks ja matkaraja ristisime kakarajaks, kuid tegelikult oli tore. Poisid olid tublid ja me saime Arvoga taaskord kinnitust, et meie perele meeldib selline ajaveetmine rohkem, kui näiteks teleka vaatamine. Või kaubamajas kolamine. Või... Meil vist on suhteliselt ükspuha, kus me oleme - peaseegi, et me oleme KOOS.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar