Ingatsi õpperada

Robin kutsus meid jälle matkama :) Nii vahva! Me oleme viimasel ajal jälle päris palju matkamas käima hakanud ja see meeldib mulle väga. Ma enam isegi väga ei põe, kui pean ise sõitma, sest mul hakkab mingitsorti usaldus GPSi vastu tekkima. Ma muidugi, loomulikult, absoluutselt naudin seda olukorda rohkem, kui Arvo on roolis, aga ma olen nüüd viimastel kuudel saanud aru, et ma saan ka ise täitsa kenasti hakkama sihtkohta jõudmisega. Mõnikord ma küll kahtlen, et kas nüüd on see pööramise koht, aga siis poisid aitavad ja me veel eksinud ei ole kuskile. Ja Arvo ütleb ikka, et ega tee otsa ei saa. Ainus asi, mis võib otsa saada, on kütus :D

Õues on praegu nii ilus. Natuke talvine. Meie kandis on vist lund vähem kui Lõuna-Eestis, kuid siiski on lund ja jääd. Läksime seekord Ingatsi õpperajale. See on üks erakordselt ilus rada Soomaa Rahvuspargis. Need laudteed on seal ümber rabajärvede ehitatud ja ma kujutan ette, et sügisene vaade tornist on imeline. Ka talvine vaade oli imeline :) 

Torn ise on rauast, mis on RMK puhul siiski pigem erand. Muidu on nende tornid ikka suured, massiivsed puitehitised, aga see torn on keerdtrepiga raudkolakas keset raba :) Oleks võinud siis vähemasti maastikuga sobivasse tooni värvida. Mulle eriti keerdtrepid ei meeldi, aga see oli kuidagi mugav minna ja tulla. Kuigi mul on ikka veel, vaatamata juba 100 aasta möödumisele, parakad treppide ja Sebastianiga. Tornini viis äge keerdtrepp, mis oli võrguga kaetud, et ei oleks libe. Mul naguniigi poleks, mul on naelikud, aga kellel pole naelikuid, siis märja ja lumega on laudteed ja -trepid väga libedad. 

Sellel õpperajal ei olnud lõkkeplatsi, seetõttu pidime midagi muud välja mõtlema. Internetileviga oli nii hästi, et see ei võtnud GPS-i üldse järgigi (mõtlesime minna Riisa matkarajale, sest seal peaks lõkkeplats olemas olema). Hakkasime huupi sõitma ja siis jäi meie teele Meiekose lõkkeplats. Seadsime end sinna sisse ja siis tuli see osa, mida mina tahtsin seekord, et oleks teisiti. Robin hakkas tegelema tulega, et grillida ribi ja mina katsin meile laua päris nõudega. Ma tahtsin nii väga, et  kõik oleks ilus ja keskkonnasäästlik. Et ei oleks papist taldrikuid, kilekotte ja matkakortleid. Tahtsin roosat tassi ja küünlaid :) Robin ütles, et oh neid naisi küll. Ta kaalus kortlit ja kaalus tassi ning ütles, et kortel kaalub 75g, tass 350g.....no mõtle siis, kumba on mõtet kaasa tassida. Aga ma ei andnud alla - ma tahtsin, et kõik oleks ilus :) Tassisin ise oma "lauahõbedat" :D

Õunamuffinite retsept, sest need kiideti nii heaks, et paluti repertuaari lisada :D Sebastiani poolt - see on midagi uut ja huvitavat :) 

140g pehmet võid

140g suhkrut

2 muna

230g nisujahu

3tl vaniljesuhkrut

1tl küpsetuspulbrit

1tl kaneeli

1dl piima

3dl tükeldatud hapukamaid õunu. 

Hõõru pehme või suhkruga vahule, lisa ükshaaval vahustades munad. Sega kuivained omavahel, sõelu tainakaussi ja sega õrnalt läbi. Sega taina hulka piim ja õunakuubikud. Muffinitainast tuleb segada nii vähe, kui võimalik!

Jaota tainas 12 pabervormiga vooderdatud muffinivormi sisse.

Küpseta 225kraadises ahjus 20 minutit või kuni muffini sisse torgatud puutikk jääb kuivaks. 

Robin loobib kirvest ja on selles väga hea

Lõkkeplats oli jõe ääres....oi, kuidas oleks tahtnud sinna sisse hüpata, aga ma ei hakanud oma tervisega riskima. Ma olen natukene araks tehtud selle koha pealt.... 

Oli ilus ja tore päev koos poistega. Natuke kurb, et Arvot meiega polnud, kuid küll me jõuame Arvoga ka igasugu asju teha. On oluline, et me saaksime teha asju ka siis, kui Arvot ei ole ja siinjuures ei aita  midagi muud, kui üksteise usaldamine ja minul enda näpust tõmbamine.

Kahju ainult, et see õpperada nii väike oli, napid 3km. Järgmine kord võtame ikka midagi pikemat ette :) Ja no raba.... sinna võib igal aastaajal ikka ja jälle uuesti minna. Aitäh poiskad! Te olete ägedad!

Teie Ennike