Ma ei mäletagi enam, millal nii ilusat talveilma oleks olnud. Täna oli aknast välja vaadates kõike: päike, helesinine taevas, tuulitu ja säravvalge lumekasukas - võrratu! Sellise võrratu ilmaga ei saa ju toas istuda, eks? Kuigi... peaks... Haigus on mind haaranud enda haardesse ja mu keha annab mulle juba pikemat aega märku, et ma olen temaga halvasti ümber käinud ja ta püüab vaatamata kõigele terveneda. Aga ma olen vilets tervendaja, sest ma peaksin püsima toas, soojas, villaste sokkidega, rahus ja hoituses.... Kuidas on see võimalik, kui Arvo ütleb, et lähme Keila juga vaatama? Kuidas siis? Ma jään koju ja nemad lähevad või? Ilma minuta? Ma panin ausõna ennast soojalt riidesse, võtsin paraja portsu ibubrofeeni ja läksin ka Keila-Joale.
Me tellisime Mira sõidutamiseks puuri, aga me pole seda veel kätte saanud. Seega reisis Mira tagaistmel ja mulle tundub, et ta ei ole väga palju autoga sõita saanud. Igatahes puudub tal "autosõidukultuur". Eelmine nädal me käisime temaga Sipas, siis ta oli Volvo pakiruumis, aga ta puges loomavõre vahelt taha istmele ja seekord me ei hakanud isegi üritama teda sinna panna, sest esiteks ta niutsub seal pagasiruumis ja teiseks - milleks teda sinna panna, kui ta end ikka tahaistmele trügib? Ühesõnaga oli tegu meie esimese ühise sõiduga kaugemale ja ühise esimese matkaga.
Jõudsime Keila-Joale umbes kaheteist paiku. Jummel, kui palju inimesi seal oli! Ma mõtlesin, et sellest tuleb ainult üks kohutav tirimise matk, aga üllataval kombel oli Mira jaoks probleemiks ainult teised koerad - inimestest möödus ta suhteliselt rahulikult. Küll lühikese rihma otsas ja sooviga kõiki nuusutada, aga siiski rahumeelselt. Teised koerad aga ajasid teda väga ärevaks - kuidas me küll koertekooli läheme? Kui me juba rajale jõudsime, siis ei tundunudki inimesi enam nii palju, kuigi autosid oli tõesti meeletult ja oli tükk tegu, et parkimiskohta leida. Õues oli umbes -11 kraadi, kuid ei ole halba ilma, on vale riietus ja me olime igatahes valmis rajale minema.
Kui me kohale jõudsime, hakkas lund sadama ehk siis päike läks peitu, aga hiljem sadu lakkas ja saime ka päikesepaistet nautida. Juga on ikka ilus küll pakasega, kuigi peaks mainima, et see oli ikkagi suhteliselt vähe jäätunud. Me oleme näinud varasematel aastatel veel kaunemaid vaateid ja saanud isegi selle joa taga käia pildistamas. Jõgi aga oli väga kiireloomuline ja pakkus vaatamata kõigele kaunist vaatepilti. Ka üks luik oli jõel - huvitav, kas tal külm ei olnud.... Trepid olid natukene halvas olukorras. maha sadanud ja kinni trambitud lumi tegi nendel kõndimise üsna ohtlikuks. Lisaks libedusele oli kinnitrambitud lumi justkui ümmargune pall astmete peal ja libisemise oht oli suur. Seal, kus astmed olid suuremad, oli olukord parem. Natukene kahetsesin, et ei pannud naelikuid, kuid pidasin soojasid varbaid kaamelivilla saabaste sees olulisemaks antud olukorras.
Mira kartis sildadel kõndida. Ta liikus nendel kõht vastu maad ja hästi aeglaselt. Kahjuks me seekord mereni ei läinud, sest ilm oli ikkagi üsna krõbe, aga ikkagi oli tore jälle käia ja näha. Praegu on loodus nii imeilus oma lumevaiba all. Kui koguaeg oleks selline talv, siis mulle talv isegi meeldiks, aga enamuse osa talvest on meil ju pori ja lörts ja +2 kraadi sooja. Praegune ilm tekitab tõesti talvetunnet. Sooja tee ja nina näpistava külmaga.
Nüüd olen jälle kodus soojas. Villased sokid on jalas ja olen ära joonud ühe sooja neerutee. Ma ootan juba, et me saaksime Miraga kooli minna, tal oleks hädasti koolitust vaja. Ma küll googeldan ja vaatan videosid ja annan endast parima, et temast korralikku koera kasvatada, aga professinaalne abi kuluks marjaks ära. Oleks tunduvalt meeldivam temaga inimeste ja teiste koerte seas käia, kui ta oskaks korralikult käituda. Aga ma annan endale aru - koer on meie juures olnud alles 12 päeva - minu meelest on ta jalutamisega tublisti edasi arenenud.
Keila-Joale tasub alati minna. Seal on nii ilus talvel ja seal kasvab kohutavalt palju karulauku kevadel,. Seal saab nautida vaadet suvel ja olla sügisvärvides metsas. Kui ilm lubab, saab alati kõndida mereni, mis on juba omaette elamus. Vähemasti neile, kes ei ela igapäevaselt mere ääres.
Homsest lubas külm järgi anda. Oleks tore. Nii umbes -5 kuni -8 on kena talv. Kõik, mis üle läheb, on pisut liiga käre. Aga kui oled soojalt riides ja liigud, saab iga ilmaga õues olemist nautida. Kahju ainult, et Robin oli tööl ja ei saanud meiega ühineda, aga eks tuleb ju jälle uusi käike ja radu, kuhu kõik koos minna. Nautige talve - seniks, kuniks teda on :)
Teie Ennike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar