Kui ma oma blogi vaatan, siis üht ja teist on ikka korda saadetud 2020ndal aastal. Oleme käinud ja näinud ja teinud. Olen perega teinud, üskinda teinud, sõpradega teinud. Nüüd sai ta läbi ja las minna.... Arvo ütles eile, et oli hea aasta. Teatud mõttes oli küll. Tal oli tööd (rohkem kui jõuab üks inimene teha), tänu tööle ka raha. Ta tegi palju kodus uueks ja korda. Minu jaoks kõige ilusam asi, mis ta kodu heaks tegi, oli kaminaseina korda tegemine. See ootas oma aega 13 aastat.... jõudis ära oodata. Ta parandas ära minu auto, mille remonditöökoda oleks maha kandnud ja ütles Arvole konkreetselt, et eieieieieiei, meie seda tööd ei tee. Solenoidid. Mu auto on nagu uus, kuigi on juba väärikas eas. On Sipas nüpeldatud, asju paremaks tehtud. Kõik on justkui jube hästi. Kui me jätame välja selle habras-õrna naise.... Nii habras, et tekitab vahel lausa pahameelt.... Ma olen vahel mõelnud, et kergem oleks elada, kui oleks mingisugune füüsiline haigus - see oleks mõistetav. Aga see vaimne pool ja need diagnoosid on ikkagi pidevas pahameeles, sest inimestel on raske mõista, et tegu pole lihtsalt paha tujuga.
Minul endal on olnud keeruline aasta. Mul on kaks füüsilist haigust, mis mind on nii palju piinanud sel aastal, et ma olen valanud pisaraid ja olen tundnud üüratut füüsilist valu. Ei ole vist rohkem vaja lisada, kui et peaaegu iga päev sain periooditi silma süsti.... Keeruline on olnud ka vaimselt, sest üks veab alt, läheb teine ka metsa - vahet pole, kumb siis esimesena alla annab. Aga ma olen hakkama saanud... Isegi, kui olen mõned korrad istunud autos ja mõelnud, et nüüd ma sõidan Seewaldisse ja lasen end sinna sisse panna, et ma ei teeks midagi rumalat ja et perel oleks kergem. Ei ole ka Seewaldisse sattunud :) Ikka nina ots on koguaeg vee peal. Ja Arvo lause, et elusast peast alla ei anna, tiksub koguaeg kuklas.
Sellel aastal oleme me väga palju olnud koos Arvopoolse suguvõsaga. Teinud erinevaid asju koos, käinud erinevates kohtades. Ka vana aasta otsustasime kõik koos ära saata. Alguses pidime ööseks metsa minema, aga kuna kõik ei soovinud seda ja mina olen haige, siis otsustasime olla kõik koos Seljamaal. Kokku oli meid 13 inimest. Kasutasime selleks otstarbeks jõuludeks ehitatud koda, sest seal sees on väga soe ja mõnus olla - tunduvalt parem, kui kitsukeses köögis.
Kogunesime juba varakult. Minu meespere läks kahe ajal maale, sest praad oli vaja ahju panna ja ettevalmistusi oli vaja tegema hakata. Mina läksin natukene hiljem, et ma saaksin kodus lõunat magada , selleks, et jaksaks õhtul kauem üleval olla. Kui mina maale jõudsin, siis oli köök juba häid lõhnu täis ja käisid ettevalmistused erinevate roogade ja snäkivaagnate tegemiseks. Minu panus oli kartulisalat ja kohupiimakook (ära kunagi pane kooki virsikute asemel kirsse - see ei tõota head). Getter tegi snäkivaagnaid, Arvo tegeles kõiksugu lihade ja vorstidega. Liivid saabusid ka umbes viie ajal ja vaagnaid muudkui kerkis ja kerkis. Ma mõtlesin, et kes kõik need asjad ära sööb :) Me ei ole kunagi pidanud selles köögis nii sajakesi asju tegema. Mõneti oli nagu keeruline, sest keegi oli ikka kellelgi jalus, kuid nagu teada mahub häid lambaid palju ühte lauta ja lauaservale mahtusid poisid isegi kabet mängima :)
Tegime laua õue peale kotta. Nagu buffet. Kõike oli külluses. Vaatamata sellele ega väga palju midagi järgi ei jäänud. Erinevaid juuste jäi, aga mu mees oskab väga hästi arvestada, kui palju toitu võiks kindla arvuga inimeste jaoks ära kuluda. Arvo oli pannud laua kohale veel ühed pirnid, et oleks valgem ja kõik hästi näha. Minule maitses kõige rohkem suitsulõhe ja pähklivaagen :) Ma tõenäoliselt olin eelmises elus orav - pähkleid ei tasu väga minu nina alla panna. Kogunesime kõik ümber lõkke piduroogasid sööma. Mahtusime ilusasti kõik lõkke ümber ja kellelgi, peale minu, külm ei olnud. Aga see, et minul on külm, ei ole mingisugune uudis.
Õhtu möödus saunatades. Peaaegu kõik käisid saunas, pesid vana aasta maha, vihtlesid eukalüpti ja punase tammega kered pehmeks ja soojendasid varbad kuumaks. Minu lemmiksaun ongi Sipas, sest seal on kõige pehmem saun. On kuum, aga ei pea varjuma lava esimesele astmele. Meie käime Arvoga tavaliselt kahekesi ja esimestena - nii on minu meelest kõige parem. Mul oligi sauna väga vaja, sest mu varbad külmetasid nii väga (ausõna, Anne, mul olid villased sokid jalas). Pale saunaskäiku ma enam külma ei tunnud. Arvo peab kestma veel poistega sauna ka ära, aga ma polegi hullemat saunatajat näinud, kui minu mees - seega teda ei häiri sugugi, et ta peab mingi kolm tundi saunas olema :))))) Minul on tavaliselt lukssaun - mesi, massaaž, aroomid....hellitatud noh...
Kui saunatajad olid saunatanud, andis Liisvi kõigile paberi ja pliiatsi ja kõik pidid oma möödunud aasta kõige halvemad asjad kirja panema ning tuleroaks andma. Ainult üks inimene ei leidnud oma aastast ühtegi sellist asja, mida oleks vaja ära põletada - Robin. Ta ütles, et tal on nii hea aasta olnud. Mina viskasin enda paha tulle ja sinna ta kaduski...
Südaöö lähenedes läksime kõik jaanipäeva lõkkeplati juurde, et lasta õhku kõik need paugud, mis kokku olid ostetud. Ma küll pakkusin välja, et äkki annetaks selle raha, mis paukude peale kulub, mõnele fondile, kuid Sebastian arvas, et ma olen sel aastal küllalt annetanud - pauku ikka peab ka saama :) No saigi ja oligi ilus ka, kuigi mul on paugutamisega omad parakad ja need tekitavad minust teatavat hirmu. Tegelikult oli ilus värvidemäng, kahju ainult, et ma seda kuidagi pildile püüda ei oska. Või noh, mul ei ole nii võimekat kaamerat.
Peale ohtrad kallistusi, läksime tagasi oma kotta lõkke ümber. Kõik, kes soovisid, said kirjutada oma suurima uue aasta soovi paberile ja selle tulle visata, et kõigevägevam saaks aidata soovidel täituda. See saab juhtuda muidugi ainult siis, kui Sa sellesse usud. Kahjuks ei tohi soove valjult välja öelda, sest siis need ei täitu, kuid kui minu soov peaks täide minema, siis ootab mind ees midagi kaunist ja head.
Valasime tina ka. Aivar sulatas tina ja kõik said oma õnne valada. Mina olen tõenäoliselt täiesti fantaasiavaene inimene, sest mina ei näinud ei niisama ega ka tule valgel mitte midagi arusaadavat nendes tinaplönnides. Ma oleks tahtnud näha koera....noh, et äkki ma siis saan koera, aga vaatasin, kuidas ma ka vaatasin, koera ei olnud... Ei suutnud ma näha ka oma meespere tinaplöönides midagi, mis neile rõõmuks võiks tulla. Aga siis Sebastian ütleski, et eks see lihtsalt rohkem traditsioon on - mis õnn sealt tinast ikka tulla saab.
 |
| No ei ole koera.... |
Nii see uus aasta tuligi! Tuli kaunilt ja koos. Koos nende inimestega, kes on meile olulised ja kallid. Tuli hoopis eriliselt. Sipas. Ma ei tea, miks, aga meid kõiki kisub sinna Sipa poole järjest rohkem ja rohkem. Arvo õetütar oli liiga õnnelik, et sai uue aasta Sipas vastu võtta :)
Minul oli ka hea meel, et me Seljamaal olime, sest ma kohe üldse ei tahaks praegu metsas pissil käia. Nüüd, kui tervis juba parem on. Kõige rohkem meeldis mulle, et Liivid ka ikka tulid, kuigi nad olid väga kahevahel. Mulle meeldib Liivi, nii väga....
Mul on uuele aastale palju ootusi ja lootusi. Mõned neist on egoistlikult minu endaga seotud, mõned perega, mõned sugulastega, mõned kogu ühiskonnaga. Arvo saatis mind öösel kahe ajal magama ja ütles mulle vaikselt, et tuleb hea aasta! No tulgu aga! Me oleme valmis!
Õnnehetki täis uut aastat teile kõigile!
Teie Ennike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar