Kui ma tunnen end emotsionaaselt ebastabiilselt, siis ma hakkan tegema mingeid asju ja neid asju siis korraga palju ja igal võimalikul juhul. Üks selline tegevus on joonistamine.
Kui ma olin veel väike tüdruk, lasteaialaps, siis ma joonistasin ükskord ühe pildi. Karust. Ja õhtul, kui isa tuli töölt, jooksin ma talle seda näitama ja isa ütles mulle: "Kui joonistad, joonista vähemasti ilusasti. Muidu raiskad lihtsalt paberit." Mul on need sõnad nii hästi meeles, sest tegelikult ma toona ju arvasingi, et ma joonistasin ilusasti. Ega ma peale seda enam väga joonistada ei tahtnud, läksin üle voolimisele ja kõike, mida tegin, hoidsin enda teada. Joonistasin ainult nii palju, kui palju koolis kunstitundides pidi joonistama ja mul tuli see hästi välja. Mul on kahju, et mul ei ole ühtegi pilti, mis ma lapsena, teismelisena joonistasin. Arvol näiteks on terve mapp ja meie poistel on ka oma joonistamismapid. Igatahes olin ma kunstitunnis keskmisest hoolsam ja andekam, kuigi olin pidevalt kunstiõpetajaga sõnasõjas, sest tema tahtis, et ma teen nii, aga mina tahtsin teha hoopis naa.
Uuesti joonistama ma hakkasin siis, kui Anne viis mind kokku Monikaga ehk kunstiterapeudiga. Ja siis juhtus minuga midagi, aga ma ei tea, mis see oli. Ma lihtsalt muud ei teinudki, kui ainult joonistasin. Süngeid, kurbi ja valu täis pilte. Üks A3 veel polnud valmis, kui peas keerles järgmine pilt, mis oli vaja paberile panna.... Siis nad keelasid mul joonistamise ära. Anne ja Arvo. Midagi ei tohtinud joonistada, isegi häid asju mitte. Mitte midagi... Ma salaja natukene ikka vahel joonistasin, aga kui vahele jäin, oli Arvo jälle pahane. Siis ma ei joonistanud tükk aega üldse.... Mitte midagi.
Monika juhatas mu zentangelete ja mandalate maailma. See paelus mind kohe. Ja seda tohtis teha, sest see polnud sünge ega kurb. Ma googeldasin ja joonistasin erinevaid ilusaid pilte erinevatest lihtsamatest mustritest A5 paberitele. Proovisin vahel ka mõnda värvi kasutada, aga minu jaoks jäi ikkagi must ja valge. Hõbe võibolla ka pisut rohkem. Mingil hetkel avastasin kristallid ja panin need oma töödesse.... Ja jällegi - ma sulasin sinna sisse. Igal võimalikul vabal momendil ma tahtsin joonistada. Eriti, kui ma olin emotsionaases kriisis. Ma tegin jooksujalu ära kõik, mis peab tegema, ja ülejäänud aja ma lihtsalt joonistasin ja joonistasin ja joonistasin.....
Ma olen jälle kriisis... Väsitav eks? On küll. Mulle endale ja teistele ka, kuigi teistele vähem, sest ma ei tohi oma kriisi välja rääkida, sest siis võib juhtuda, et Arvo istub voodiserval ja mõtleb, et milleks talle seda kõike vaja on.... Ma ei taha Arvot selliseid mõtteid mõtlema panna, sest ma armastan teda. Aga kriis on ikkagi. Minus. Kas siis rääkida sellest või mitte - olematuks see seda ei muuda. Algas haigestumisega, mida püüdsin peaaegu nädal aega varjata koduste eest, sest suvel, kui mul need põie -ja neerujamad olid, siis Arvo sai mu peale lõpuks pahaseks, kui Kadri mulle seitsmenda antibiootikumikuuri kirjutas. Kuna ma ei tea ja ei saa aru, miks ta pahaseks sai, siis ma nii kartsin talle öelda, et ma olen haige. Poistele ka ei rääkinud. Võtsin ebanormalsetes kogustes palavikualandajat ja tegin kõiki asju, mida ma pean tegema, et kodu ja pere toimiks. Aga oi, kui valus mul oli.... Ja kui paha... 31.detsember kirjutasin Kadrile, et mul ei olnud täna hommikul palavikku :) Selleks ajaks olin palavikuga maadelnud 16 päeva ja teinud läbi 1,5 antibiootikumikuuri, sest Kadri vahetas vahepeal rohu teise vastu välja. .... St...maadluseks seda ei saagi pidada...ma lihtsalt surusin seda maha võttes 1200mg ibuprofeeni korraga. Kuigi palavik läks ära, oli ikkagi natukene valus pissida, aga mitte endam nii hullusti. Igasugused jõulud ja matkad ja vana-aasta õhtud ja asjad sai peetud, Arvo puhkas kodus, see oli hea, aga 12. jaanuar pidin Kadrile saatma meili, et mul on palavik ja valus pissida.... Olen nüüd terve selle aja jälle maadelnud valuga ja palavikuga, söönud antibiootikume ühe kuuri ja söön hetkel järgmist kuuri, sest mu uriinianalüüsist tulid välja kaks bakterit: Echerichia coli ja Staphylococcus saprophyticus ja nende hävitamiseks pean ma jälle võtma 10 päeva antibiootikume. See kõik on mind muserdanud ja ma pole saanud sellest väga rääkida, sest ma kardan, et pere saab mu peale pahaseks, kui mul koguaeg on paha olla.... eile nutsin lörinaga ja mõtlesin, et ma ei saagi vist mitte kunagi enam terveks.... Ja et mu "õnn" oleks piiritu, siis panid nad Eesti-Soome piiri ka kinni. Jah, Arvol on hea, saab mõnes ajaks koti maha panna.... Aga minu kott on selle võrra veel raskem. Ja mida ma teen siis, kui mul on raske? Kõnnin ja joonistan! Sest ma läheksin muidu lihtsalt hulluks. Olen jaanuaris kõndinud oma põletikulise kehaga 350 km maha ja joonistanud oi kui palju zentangleid. Ma avastasin enda jaoks eestikeelse zentanglete joonistajate grupi ja sain nii palju targemaks. Nii palju mustreid, hajutamine, juhtjooned jne. Ma tahaksin koguaeg joonistada. Ma vaatan videosid ja õpetusi, ma tahaks kõiki neid proovida ja proovida ja proovida.... Ma tahan oma valu eest ära põgeneda.... Füüsilise ja vaimse valu eest, sest ma olen sellest väsinud, aga ma ei saa istuda voodiservale ja mõelda, et milleks mulle seda vaja on, sest siis ma oleksin inimrämps, kui ma oma perele seda teeksin, et mind enam poleks olemas. Ma siis joonistan... Mustreid, ilusaid ja huvitavaid mustereid. Algul joonistasin lihtsalt mingit mustrit zentanglekaardile, aga nüüd ma panen paljusid musterid kokku ja tekitan tervikpildi. Ma olen nö sõiduvees....
Ma ei teagi, kas see, et ma joonistan on hea või halb. Hea osa on kindlasti see, et see hoiab mind positiivses tegevuses ja tekitab õnnestumise tunde, sest neid zentangle plaate on ikka väga vähe, mis kaminasse lendavad. Enamasti jään ma lõpp-tulemusega väga rahule ja hea meel õnnestunud pildist on olemas. Samas. Ma olen jälle kinni. Ma tahakski ainult joonistada....ma ei taha koristada, triikida, poes käia, süüa teha, magada....ma tahaks kohe, kui on võimalus, joonistada. See rahustab mind, kuid samas tunnen justkui ka sundi, et ma pean joonistama. Vähemasti ühe pildi päevas. Ma pean. Triigin pesu ja peas keerleb mõte, et ma pean joonistama... Ma tunnen end justkui natukene vangina...ja selle vangla ma olen endale jälle ise teinud.... Sest ma ole osanud oma valu kuidagi muudmoodi välja elada, rääkida, nutta.... Ma olen jälle kinni mingisuguses sundtegevuses, et hoida eemal mõtteid valust, palavikust, põie- ja neeruvaagnapõletikust, Arvo äraolekust, Robini pikast töönädalast...
Õnneks on mul Mira... Ma arvan, et Mira tuli kõige õigemal ajal mu ellu. Siis, kui kõik on jälle nii segamini ja sassis. Võibolla on Mira see, kes ei lase mul täielikku musta auku langeda? Näiteks ma ei saa mõelda, et ma täna ei viitsi õue minna.... Ma pean minema. Mitu korda päevas, sest mul on nüüd Mira ja ma ei saa selga keerata ja teha nägu, et ma ei taha enam mitte midagi! Hoidsin end täna tagasi ja joonistasin tõesti ainult ühe pildi, kuigi oleksin tahtnud palju rohkem. Ma hoopis koristasin, triikisin, pesin pesu ja panin kuivama, käisin poes, tegin süüa, koristasin roti puuri ära ja vahetasin kassiliiva, käisin Miraga neli korda jalutamas. Kuigi ka siin on ohukoht - haige inimene võiks saada diivanil lamada ja raamatut lugeda. Võibolla saaksin siis kunagi terveks ka. Ma olen 10 kuu jooksul saan 10 kümne päevast antibiootikumikuuri.... Mu keha on sassis, mu seedesüsteem ei tööta. Ma olen ahastuses ja hirmul...et valu ei lähegi ära.... Aga hommikul peab ikkagi ärkama ja uus päev on ees - saan mõningal määral valida, kas triigin või joonistan.... Ainus, mida ma päriselt valida ei saa, on pisarad, mis vägisi viimastel päeavadel silma tulevad....
Teie Ennike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar