Kogu see pühade aeg on olnud kiire, tegus, huvitav, südantsoojendav, hooliv ja täis armastust. Natukene pahandusi ka... Me oleme olnud rohkem Arvo õdede ja vennaga koos, kui vist terve aasta peale kokku. Me olime jõuluõhtul koos, me käisime matkamas koos, me saatsime ära vana ja võtsime vastu uue aasta koos. Arvo koos oma venna ja õdedega + kõik "lisajõed". Lastest on noored kasvanud, seltskond on suurem, kui kunagi varem. Kõiki asju on koos tehtud: koda ehitatud, sööke tehtud, koristatud, kaunistatud, lõkke ümber oldud, meenutatud ja unistatud. Arvo ja tema õed ja vend. Arvo on pesamuna, Leaga on tal vanusevahe 17 aastat, Aivariga 14 aastat ja Liiviga 7 aastat. Ometigi on juhtunud niimoodi, et Arvo on otsustaja, organiseerija, hakkaja ja kui kõik hästi läheb, siis ülejäänud ainult löövad kaasa ja aitavad teostada. Kõik koos.
Minul on ka õed ja vennad ning ma olen täna jõudnud punkti, kus see on mulle väga oluline.
Minu kõige vanem õde Liliana, lihtsalt Jaana. Minust 13 aastat vanem. Me ei ole kunagi koos elanud. Mamma-papa võtsid Jaana enda kanda. Kasvatasid ja armastasid teda. Jaana on kinnine ja tõsine inimene. Kui tema käest küsida, kuidas tal läheb, on vastus alati "hästi". Kui küsida, mida tähendab "hästi"?, saab vastuseks noh, mis mul, vana inimesele, kõik tavaline. Ma olin väikene tüdruk, kui ma hakkasin Jaanaga kirjavahetust pidama. Mul ei ole sellest ajast kahjuks ühtegi kirja alles, kuid ma ei tea täpselt, mida oli kirjutada 6aastasel ja 19aastasel. Ometigi ta kirjutas mulle. Ühel õudsal ajal minu elus ma pakkisin oma seitse asja kokku ja läksin Lääne-Virumaale oma õdi juurde elama. Ma arvasin, et ma saan sealt seda, mida kodust ei saanud: turvatunnet, armastust, hoitust, tähelepanu. Saingi. Aga ei osanud sellega midagi peale hakata, sest polnud sellega harjunud. Jaana lapsed olid väikesed, kogu Jaana energia kulus oma pisikestele. Vaatamata sellele leidis ta aega ka minu jaoks - ta isegi otsis mulle psühholoogi, et mind aidata, sest kõik teadsid, kui kohutavalt katki ma olen. Mina ei harjunud eluga Jaana juures ära. Ma olin liiga palju oma toas, üksi, tegin oma asju, sest ei tahtnud Jaanat tüüdata, teda segada, koormata. Ma tahtsin, et tal oleks minust hea meel ja püüdsin aidata teda kodutöödes, söögi valmistamisel. Tahtsin koolis ainult väga häid hindeid saada. Kuna ma aga sealses koolis hakkama ei saanud (ma ei rääkinud sellel ajal)), tekkis minus trots, et mind pole kuskile vaja ja mitte keegi ei viitsi minuga tegeleda. Mul oli väga raske koolis, aga ma ei osanud Jaana käest abi paluda. Täna ma teaksin küll, mida ma peaksin tegema, aga toona ma olin 17aastane ja ei saanud isegi aru, mida ma pean endaga peale hakkama. Kolisin koju tagasi, kuid olin vahelduva eduga Jaanaga kirjavahetuses. Ma sain Arvoga kokku, tulid lapsed, elu sujus omamoodi. Üle kivide ja kändude... Koosaskvamine oli valus ja ilus ning mitte ainult lapsevanemana vaid ka partnerina. Kirjutasin vahel Jaanale, mõnikord ta vastas. Viimased kolm kirja on mul alles.... need on aastast 2013. Elu tõi tema teele kohutava katsumuse, kui ühel augustikuu päeval mõned aastat tagasi sõitis ennast surnuks tema elu armastus.... Ma ei usu, et Jants on sellest kunagi üldse võimeline üle saama, sest elu pole enam kunagi endine. Kui ma laps olin, siis ma kadestasin nende suhet, sest ma ei olnud armastust täis kooselu näinud ja kogenud, kuid mulle tundus see nii ilus ja turvaline. Margus oli hea mees. Vahel, kui Jants räägib midagi Margusest, siis ma tunnen südames torget - tahaks, et ta oleks koos Jaanaga. Ma tahaks Jaanaga palju rohkem läbi käia. Kirjutada, helistada, külas käia. Tahaks tunda, et ta on olemas. Alati. Ja et ta teaks, et mina olen ka olemas. Alati. Ma loodan, et ajapikku meie suhe tugevneb ja me oleme jälle nagu õed, sest inimesed tulevad ja lähevad, kuid pere jääb. Seesamune sünnipere, kuhu ma olen 43 aastat tagasi sündinud,
Minu vanim vend Ago ehk Bassu. Ma ei teagi, et ta oleks kunagi Ago olnud....terve minu teadliku elu on ta olnud Bassu - no las olla siis. Minu ja Bassu vanusevahe on 12 aastat, oleme mõlemad ahviaastal sündinud (see lööb aegajalt välja ka). Bassu on seltskonna inimene. Tal on meeletult suur tutvusringkond, sest tal on nii palju erinevaid hobisid: mootorrattad, fotograafia, muusika tegemine (põhiliselt mängib kitarri, kuid oskab ka klahve, trumme, lõõtsa mängida), igasuguste tehnikavidinate parandamine (nt nutitelefonid, tahvlid, fotoaparaadid). Ta on lõbus ja huvitav inimene, ta on nii üdini andekas. Kuid kui närvi läheb, siis tabab teda äkkviha - kõik asjad lendavad ja suust tulevad ainult roppused.... Viie minuti pärast küsib: "Noh, mis nüüd siis on? Juhtus midagi või?" ja kogu viha on läinud.... Bassu on alati öelnud, et tema meie suguvõsa probleemidesse ei sekku. Ta ei vali poolt, ta ei kommenteeri, ei kaitse, ei mõista hukka, ei topi oma nina üldse nendesse asjadesse ja seetõttu saabki ta kõigiga hästi läbi. Ta on mitmekülgselt andekas ja põhiline aur tema elus lähebki tööle ja hobidele. Kui ma tahaksin teda näha, siis ma peaksin talle kirjutama: "Hei! Ma tegin kooki! Tule külla!"....aga ma ei helista ega kirjuta.... Ainult siis, kui kellelgi meist on sünnipäev.... Ja mul ei olegi selle kohta ühtegi selget vabandust... Olen sitt õde. Võiksin ja peaksin oma vennaga palju rohkem suhtlema. Mul on hea meel, et alati, kui me teda enda poole kutsume, siis ta tuleb. Ja mul on hea meel, et ta on mitmel aastal meiega koos Hobulaiul käinud. Võibolla me ei peagi igapäevaselt suhtlema selleks, et olla õde-venda. Igatahes ma tean, et ta ei väldi mind teadlikult ja kui mul teda vaja on, on ta alati olemas. Ma loodan, et ta teab, et mina olen tema jaoks ka olemas. Mis sest, et me ei lähe koos ööseks metsa või ei matka 10km kuskil rabas - ma meeleldi vihun tantsida, kui tema bänd kohalikus kultuurimajas pidu teeb. Me ei räägi Bassuga kunagi halbadest asjadest, sest...Bassuga ei saagi nendest rääkida... ta on selleks liiga naljakas inimene. Mina teen tema püksid lühemaks ja tema parandab minu tehnikat - aus diil :)
Vend Egon ehk Eku. Meie vanusevahe on on 9 aastat. Eku on alati olnud teistsugune. Ta on vaikne. Tema elu möödub ehitades või aias. Ta ehitas juba väikese poisina Kehtnas koos ehitusmeestega erinevaid asju, tegi lihttöid. Teda ei ole mitte kunagi mitte midagi nii palju huvitanud kui ehitamine. Vanemana siis ka aiandus. Tema elus täitus suurim unistus - ta sai järelmaksuga osta endale oma maja ja majapidamise, mida ta on nüüd aastaid enda jaoks korda teinud. Olen seal korra käinud, kõik on nii ilus ja maitsekas. Kunagi sain ma hästi läbi tema naisega (nüüdseks eksnaine), kuid kui see naine avastas, et ma siiski olen väga isekas ja mõttetu inimene, loobus ka Eku minuga läbi käimast. Eku kräunutas meid, kui me väiksed olime. Talle meeldis meid kiusata, eriti Triinu, sest see hakkas iga asja peale nutma. Mina olin kangem, mind nii naljalt ei murdnud. Ekul oli alati metsas mõni onn, kuhu varjuda. Mulle tundub, et kodu Audrus on samuti koht, kuhu varjuda... Eku pole ei looma- ega inimese inimene. Ta suhtleb siis, kui ise temaga kontakti otsid ja kui aus olla, ei suhtle pahatihti isegi siis (ei vasta kõnedele, ei vasta messingeris). Mäletan Ekust häid asju: seda, kuidas ta meile süüa tegi, kui ema haiglas oli. Või seda, kuidas ta Saksamaalt tuli suurte kommihunnikutega. Ekuga on natukene raske suhelda, sest me näeme nii harva, mis on ka muidugi minu paha. Eku elas see aasta üle kohutava katsumuse, kui tal avastati vähk. Tundsin surmahirmu, et kaotan oma venna ennem, kui olen saanud talle öelda ja näidata, kui kallis ta mulle on. Eku seljatas vähi, vähemasti seekord ja ma tunnen, et mul on veel aega. Kui ta ainult vastaks vahel harvagi mõnele minu sõnumile... Eku meenutab mulle oma olemuselt natukene meie Sebastianit, kuigi aastatega on Sebastian palju avatumaks muutunud, kui on Eku. Mul on hea meel, et Ekul on oma pesa ja naine, kes teda armastab. Nii on kuidagi lihtsam mõelda, et ta on seal kaugel.
Anneli ehk Liisu, minust seitse aastat vanem. Liisu oli see, kes pühkis pisarad, võttis kaissu magama ja mängis meiega kui me olime väikesed. Tegi patsid ja pani särgikrae ilusasti. Liisu õpetas mu lugema ja tema eeskujul neelasin raamatuid, mis polnud isegi veel mitte eakohased. Raamatu lugemine oli kõige vaiksem tegevus, mida kodus teha sai, kui isa paarutas. Liisu on alati olemas olnud. Näiteks siis, kui sündisid mu lapsed, eriti , kui sündis Sebastian, kellega oli põrgulikult raske. Mulle polnudki rohkem vaja, kui et ta tuleks ja jooks kohvi ning hoiaks oma käte vahel neid karjuvaid pudinaid. Me oleme palju koos erinevaid asju teinud ja käinud ja näinud. Mõned aastad tagasi ma justkui kaotasin Liisu ja elasin seda väga raskelt üle. Viimane aasta on Arvo kõvasti putitanud, et mind minu sünniperes jälle kuidagi nagu vastu võetaks. Olen ise ka rohkem püüdnud ja avatum olnud, sest nagu ma kirjutasin - inimesed tulevad ja lähevad, aga omad jäävad. Oleme Liisuga jälle palju lähedasemaks saanud ja meil on koos tore olnud. Liisu on ilus - nii seest kui väljast. Ta on õppinud palju paremini oma emotsioone kontrollima ja ei ütle kõigile kohe kõike näkku, mis sülg suhu toob. Temaga on hea rääkida, sest ta on osavõtlik ja mõtleb kaasa. Ma loodan, et meie elus ei tule enam kunagi sellist hetke, et justkui must kass oleks vahelt läbi jooksnud, sest pealegi pole mõtet musta kassi karta, sest meil kummalgi on kodus oma must kass :) Ma tahaksin paljuski tema moodi olla, minu jaoks on Liisu justkui eeskujuks.
Triin, minust aasta noorem. Minu ainukene õde, kellega mul on sama isa ja sama ema. Triinul on suur süda - ta aitaks vist kõiki loome, linde, inimesi, vanureid, näljahädalisi, kui see oleks tema võimuses. Ja samas on tal kõige pikem viha. See võib kanda teda aastaid, kui siis aeg teeb oma töö ja kõik tundub jälle korras olevat. Mul on Triinuga natukene keeruline suhelda, sest ma ei tea, mis võib teda pahandada ja mis mitte, kuid viimane aasta ma olen tundnud, et ta siiski on olemas. Elab kaasa ja mõtleb kaasa. Oleme Triinuga arvukalt sõdasid maha pidanud juba lapsest saadik, kuid ma ei ole kordagi mõelnud, et nii peaks olema igaveseks. Õed tülitsevad ja lepivad. Ei pea andeks paluma...aeg lihtsalt ise silub kõik teed jälle siledaks. Triin on väga emotsionaalne, nii rõõmsate kui kurbade asjadega. Ja ta ei karda seda välja näidata. Mul on väga kahju, et tema füüsiline tervis on nii halb, et ta peab paljudest asjadest elus loobuma. Ta on ema viimane laps ja saanud kõige viletsamad geenid. Ometigi ma loodan, et meditsiin suudab teda aidata ja ta saab ikka elada täisväärtuslikku elu veel palju aastaid. Mul on hea meel, et meil on Liisu juures sauna- ja grilliõhtud ning me kohtume järjepidevalt - see kindlasti teeb meid lähedasemaks ja silub natuke seda künklikku teed, millel me koos astume.
Ja loomulikult mu õde Kristi, kellega meil on ühine isa, kuid erinev ema. Minust kuus aastat noorem. Umbes 7 aastat pidin ma tegema näo, et mul ei ole seda õde. Meie ema keelas meil temaga suhelda ja Kristi ema vist samuti, sest Kristi ema uus mees lapsendas Kristi ära. Ma nägin teda koolis ja alevis, tema suuri silmi ja blonde juukseid.... Nii minu sarnane. Minu õdedest-vendadest kõige sarnasem minule. Ma oleksin tahtnud ta juurde minna ja öelda, et ma olen Su õde, aga ma ei teadnud, kas tema teab, et mina olen tema õde. Me saime kokku, kui ma oli 13aastane. Üks Triinu sõbranna korraldas selle nii. Ma suhtlesin Kristiga väga palju, õpetasin talle igasuguseid asju, aitasin käsitööga. Kui kolisin Arvo juurde elama, oli Kristi tihti öösiti minu juures. Ta aitas mind, oli seltsiks, me käisime koos jalutamas. Nad olid Robiniga väga lähedased. Aga siis tuli Timo, võttis Kristi endale naiseks, viis Peetrisse elama ja meie suhtlus on täpselt kolm korda aastas: minu sünnipäeval, tema sünnipäeval ja jõulude ajal. Ma näen teda vahel oma koduhoovis, sest tema vanaema elab meiega samas majas. Ma olen korduvalt lubanud talle külla minna, kuid lubaduseks see ongi jäänud.... Temal on hoopis teised huvid, teised sõbrad, teised võimalused. Tema on...tibi :) Mina olen lihtne maatüdruk... Vahel, kui kohtume, räägime maast ja ilmast. Ta hüppab jääauku ja mängib golfi. Raha ei sea talle mingisuguseid piiranguid. Vahel mõtlen, et kui ta juba siia majja satub, võiks ju tulla tere ütlema, aga miks ma seda ootan, kui ma ise pole selle tere saamiseks midagi teinud.... Ometigi olen uhke, et mul on selline õde :) ilus ja armas :)
Minu õed ja vennad. Üks toredam kui teine ja igaühega omamoodi suhe. Ma ei tea, kas vanusega, aga järjest enam ma tunnen, et ma tahaksin nendega rohkem läbi käia, koos asju teha ja kogeda. Võibolla see on ka tingitud sellest, et Arvo õdede-vennaga on koostegemisi vähem ja mul on olnud aega mõelda, milline väärtus on tegelikult omada õdesid ja vendi. Vahel on nii rakse, kuid mida rohkem aega edasi läheb, seda enam ma saan aru, et ma pean ise ka avatum olema. Avatum suhtluseks ja tegemisteks. Arvo on siinjuures väga suur lüli ja ma olen talle selle eest ääretult tänulik.
Mina olen muutunud kindlamaks, avatumaks ja hoolivamaks ning ma tunnen, et minu õed-vennad on muutunud minus suhtes ka palju hoolivamaks. Ma tean, et psüühikahäiretega inimestega on raske suhelda, kuid ma olen tundnud, et ma suudan oma probleeme palju paremini alla suruda ja nautida nauditavat. Mul on nii südamest hea meel, et suhtlus õdede-vendade vahel on muutunud tugevamaks ja ilusamaks, et me saame koos igasuguseid asju teha ja kasvõi pisikestest asjadest rõõmu tunda. Ma armastan oma õdsid ja vendi - igatühte omamoodi, kuid armastan. Ja ma loodan, et iga päevaga muutuvad suhted paremaks ja kindamaks ning me ei pea alevis tegema nägu nagu me ei tunneks üksteist.
Teie Ennike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar