Õhtusöök metsas

Mu enamu viimase aja postitused algavad kõik sõnadega "Robin kutsus" ja ma ei saa ka seekord öelda midagi muud, kui et Robin kutsus meid ilusal talvepäeval metsa õhtust sööma. Ikka sinna meie oma püstkotta Maavahesse, kus me nüüd juba mitmeid kordi ööbimas oleme käinud. Seekord me ei läinud ööbima, vaid läksimegi lihtsalt õhtusööki tegema ja sööma. Ma käisin hommikul Sebastianiga Tallinnas koormustestil ära ja siis tal oli veel üks zoomi tund ning siis me asusimegi teele. Sõitsime maavahesse ja ma andsin auto Robinile ning läksin mõnda maad Miraga jalutades. Metsas on ju hoopis teised lõhnad ja teised rajad, koeral oli kohe väga huvitav. Kõndisin temaga kolm kilomeetrit, lasin tal lumehangedes püherdada ja neisse kaevuda. Ta oli nii õnnelik ja erutatud, et unustas pahatihti ära, et tirida ei tohi. Püüdsin tema lumist nägu ka pildile saada, aga ei õnnestunud, sest tal on sada liigutust minutis. Ostsin talle pikema rihma ka, 3 meetrise. Kaasa tuli talle 1,5 meetrine. Nüüd tal on ruumi joosta ja nuusutada ja kaevuda ja kraapida ja lund süüa ja ....head koera elu elada. 

Sellel ajal, kui meie talvises looduses ilupilte tegime, tegid poisid juba koja juures vajalikke asju. Koda oli üleni lumme mattunud :) Ime, et koormakatted on sellele rasksele vastu pidanud. Esimese asjana nad tegid üles lõkke, mis oli natukene keeruline, sest puud olid niisked ja selle õige ja suure lõkke süttimine võttis ikka üksjagu aega. Siis langetas Robin ühe kuivanud männi ja Sebastian saagis selle juppideks. Samal ajal Robin tegeles söögiasjadega. Tegi kaikad, kuhu peale vardad panna. Ajas juba eelmisel päeval marnaadi pandud kanakintsud vardasse ja pani need küpsema. Samal ajal tegi valmis salati ja pani kartulid lõkkesse. Jõudehetkel jõime sooja teed, mille Robin oli kaasa teinud. 

Meie lumin ekoda :)

Mira oli alguses rihma otsas, aga siis Robin ütles, et lase ta lahti. Ma ei tahtnud kuidagi seda teha ja ikka muudkui kõndisin temaga mööda metsa ringi, aga siis Robin lihtsalt lasi ta lahti. Ja Mira ei läinudki kuhugi. Ta nuhutas selasamas ringi. Müttas lumes, kaevus, vaatas, mis poisid tegid, käis kojas edasi ja tagasi, limpsas kanakintsudele keelt. Kui ta juba oli natuke kauem eemal olnud ja hüüdsid  "Mira siia!", siis ta tuli nagu lendkuul kõrvade lehvides, mille peale ma teda kiitsin ja taskust maiust andsin. Kui juba pimedaks läks, siis ta üldse kojast välja ei läinudki. Istus lõkke ääres soojas ja ootas süüa nagu me kõik. Teatvasti võtab sellisel moel kanakintsude tegemine ikka üsna kaua aega, aga kiiret meil ei olnud. Aeg ja õhtu oli meie päralt. 

Mira soojendab ennast lõkke ääres

Mira krõbinad, aga tal oli oma kanakints ka, millest luud olid välja võetud

Sebastiani taldrik. Kus on malts?

Minu taldrik koos maltsaga :) 

Õhtusöök oli hoopis maitsvam ja erilisem. Mul on nii hea meel, et Robin viitsib ja tahab mässata ja pakub meile koguaeg positiivseid elamusi ja kogemusi. Me istusime lõkke ääres umbes kella kuueni ja ajasime juttu söögi kõrvale. Kanad olid väha head - ma ei tea, mis seal marinaadis oli, Robin tegi selle. Väga hea maistega olid igatahes. Mira sõi enda kanakintsu ka umbes minutiga ära :))))) Õues sadas laia lund.... See kõik oli meie päralt....

Päev on muutunud natukene pikemaks. Pool viis ei olegi veel täiesti kottpime, on hämar. Metsas natuke hämaram. Mul on nii hea meel, et meil see koda seal metsas olemas on ja meid ikka sinna ootab. Nüüd on küll olukord selline, et järgmine kord, kui sinna minna, tuleb ohtralt puid teha, sest see hetk on käes, et pole pilbastki pilpa peale panna - kõik kütsime ära. Me olime metsas kokku neli tundi ja see varu, mis seal oli, sai nüüd otsa. Ka Sebastiani saetud puud said otsa. Finito. Jõudu nendele, kes järgmine kord peavad puid tegema :D Aga küllap need me ise oleme... St minu meespere. 

Lihtsad asjad. Ei midagi kallist ega aeganõudvat, kaugele sõitmist pole vaja. Lihtsad asjad, aga argipäevast erinevad ja rohkem polegi vaja. On jälle üks ilus õhtupoolik, mida meenutada ja mida kaasas kanda. Aitäh, Robin ja Sebastian! Ja aitäh ka Mirale, kes oli tõesti väga tubli koer ja nüüd on tal juba asjad selged - meiega nalja pole. Peab isegi metsas ööbima vahest :) Mul on hea meel, et ta on end nii heast küljest näidanud ja et temaga saab ühiselt asju ette võtta. Järgmise korrani, poiskad!

Teie Ennike