Äntu looduse õpperada

Suvi hakkab otsa saama ja oli tagumine aeg perega üks matk ette võtta. Kaalumisel olid igasugused varinadid: Käsmust Vilsandini, kuid seekord juhtus nii, et sõitsime Äntu looduse õpperajale. Eelmisel õhtul pidin veel natukene sappi pritsima, sest keegi midagi välja valinud polnud ja siis hakkas Arvo vend ajama, kuidas kogu päevamatkast 4 tundi peab autoga sõitma.... Ei noh, minu poolest võib Jalasele ka minna, mul pole vahet, aga selleks, et kaugemaid kohti külastada, ongi ju paratamatus, et tuleb autoga sõita...ma saan aru, kui me oleksime pidanud hobustega minema. Arvo siis istus ka lõpuks sauna ette diivanile ja vaatas, mis koht see Äntu on ja jäi ikkagi nii, et me sõidame 4 tundi autodega. 

See on vist küll täitsa esimene pikem rada, kus viidad on sellised, et isegi minusugune geograafiline idioot saab aru, kuhu minema peab. Korralikud puidust matkaraja viidad, lisaks tihedalt puudele kollased jooned ja nooled maalitud. Rada oli pikk, 10,2km ehk siis kui ikka korralikke viitasid poleks olnud, oleks võinud igale poole sattuda....Võimalus oli tegelikult teha ka 6km pikkune ring, aga me valisime pikema.  Alguses, kui me rajale läksime, siis tundus suht igav. Lihtsalt porine mets, aga algus oli petlik. Esimene äge koht, mida nägime, oli lõkkeplats. Mulle hullult meeldivad need metsaonnid, mis osadel radadel on. Tegime seal väikese peatuse ja ajasime juttu. Kuna see oli nii raja alguses, siis piknikuks oli ilmselgelt liiga vara. 

Mina püüdsin loodust pildile. Praegu on metsaalused seeni täis. Mina ei tea, mis seentega tegu on, kui see just puravik, võiseen, kuuseriisikas või kukeseen pole (kärbseseen muidugi ka), aga nad on nii ilusad. Ja raja neljandal kilomeetril oli lihtsalt maagiliselt palju pohlasid. Kõik punetas ja pidime lausa puhkepausi tegema, et saaks pohlasid süüa. Mingisugused linnuse kohad olid ka rajal, aga linnustest mingit muud märki polnud, kui kõrgendused ja augud, st mitte midagi polnud säilinud. Rajal olid ka mõned trepid, mida mööda pidi üles alla käima. Ma natuke nüüd põen igasugu treppidega, sest viimasel matkal Mira kukkus trepivahest läbi ja jäi maa ja taeva vahele rippuma. Aga kõik läks ilusasti ja peale selle, et Mira jõkke kukkus, meil ühtegi viperust ei juhtunud. 

Ja siis me jõudsime selle raja vist kõige ilusama kohani - Nõmme jõeni. Me pole eladeski nii selge veega jõge näinud, kus saad rahulikult vaadata, kuidas jõeforellid ujuvad. See oli lihtsalt nii ilus vaatepilt. Kogu see liivane põhi ja heljuv taimestik ja forelle igas mõõdus. Sebastian muidugi oli kohutavalt pettunud, et tal polnud ei spinningut, õnge, isegi võrku polnud, kuid küllap sellel jõel kalapüüdmine on naguniigi rangelt keelatud. Kuigi me ühtegi silti kuskilt ei tuvastanud. Jõe ääres elasid ka koprad, kes olid usinasti puid langetanud. Üks kask oli ikka korralik jurakas, mille ta läbi oli akseldanud. Mis aga kurvaks teeb.... Absoluutselt igas jões ja järves oli kellegi prügi. Enamasti õllepurgid. Ma ei saa nagu aru, kuidas Sa jaksad selle täis purgi metsa kaasa võtta, aga tühja purki enam koju viia ei jõua? Kui katki peab inimese pea olema, et ta viskab oma taara lihtsalt jõkke või järve? 

Laudteed oli kohutavalt libedad. Ja neid oli päris palju ehk siis vahepeal oli käimiskiirus ikka suhteliselt aeglane. Nii oleks vaja, et nendele laudteedele pandaks võrgud peale...  Samuti oli rajal päris palju selliseid kohti, mis olid vettinud ja mudased. Õnneks keegi päris jalgupidi kuskile sisse ei vajunud ja kellelgi jalad märjaks ei saanud. Peale Mira. Käisime ka kõik järved läbi. Matkaraja äärde jäävad seitse eriilmelist väikejärve: Sinijärv, Vahe- ehk Roheline järv, Valgejärv, Linaleo järv, Mäetaguse järv, Kaanjärv ja Umbjärv. Kõige suurema elamuse pakkus muidugi Sinijärv, mis reaalselt oligi sinist värvi. Ma ei ole kunagi midagi nii ilusat looduses näinud, kui sellel rajale see Nõmme jõgi ja Sinijärv. Ma ei katsunud, kas vesi oli väga külm, sest ma vette minna naguniigi ei tohi. Kõikide järvede vesi oli täiesti selge ja läbipaistev. Nägi, mis järve põhjas on. Rabajärves on vesi süsimust ja Sa ei näe mitte midagi, aga need järved olid imeliselt selged. Valgejärve hüppasid Arvo ja Sebastian sisse ka, sest Arvo ütles, et kui juba nii kaugele tuldud sai, siis peab ikka järves ära käima. See oli ühtlasi ka raja viimane järv. Külm oli :) Arvo karjatus oli kaugele kuulda :)

See oli esimene järv, kuhu keegi oli oma prügi maha unustanud

Raja lõpus oli veel üks lõkkeplats. Arvo keetis kõigile kohvi ja teed ning praadis ära vorstid. Seal ta natukene läks tujust ära, aga õnneks ta suudab mõne hetke pärast kuidagi oma tuju tagasi  saada. Mina õppisin sellest üht - paku abi ja kavatsen seda edaspidi ka teha. Robin oli terve tee kaasas kandnud kümmet muna, mille praadimiseni me ei jõudnudki, sest sool jäi koju... See ajaski Arvol natukene hinge kriipima, et muidu kõik on kõvad mehed, nülivad elusa jänese ja pistavad niisama potti, aga soolata muna süüa ei saa.... No läks nii, mis teha. Õnneks oli vorste ja kaneelirulle, keegi nälga surema ei pidanud. Kuigi mul oli vahepeal Arvost päris kahju, kui ta nende vorstidega seal maadles, sest tuli tahtis koguaeg ära kustuda. 

Kokkuvõtvalt võib öelda, et oli äge matkarada. Need jõeforellid olid tõeline üllatus ja see helesinine järv... Mind ei häiri ka pikk autosõit, mulle meeldib kõrvalistujana autoga sõita. Mira oli väga vapper ja lollakas :)))))) Ma ei tea, mis värk tal on, aga no ta lihtsalt ülemõistuse tirib, kui me käime võõrastel radadel. Kui ma temaga niisama jalutamas käin, siis on kõik korras, vahel pean talle ütlema, et ära tiri, aga no matkarajal on ta täiesti segane. Ja sel pole vahet, kas ta on esimene või viimane. Arvo sai ikka korralikult teda kinni hoida. 

Mulle meeldis, kuigi mul oli natukene keeruline olla. Ja andis tunda, et pole ammu 10 kilomeetrit kõndinud. Maastik muidugi oli ka midagi muud, kui lihtsalt alevi vahel tiirutada või mööda sirget asfaltit minna. Mõnes kohas tuli üle murdunud puu ronida, muda, vesi, mättad, puujuurikad, trepid jne. Ma arvan, et me satume nüüd päris tihti matkama, sest me oleme vaktsineerimata ja me muid lõbustusi endale lubada ei saa. Loodusesse minekuks õnneks pole vaktsineerimispassi vaja.... veel. Aitäh mu armas pere, et te jaksasite ja tahtsite. Aitäh Aivarile ka kaasa tulemast. Järgmise matkani!

Teie Ennike