Sellest pole just palju aega möödas, kui ma juhtusin lugema enda blogis erinevaid postitusi sellest ajast, kui tuuseldasin ringi Ruthiga. Oi, me oleme koos palju toredaid asju teinud! Ja ka palju medaleid kogunud. Ennem koroonaaega sõitsime peaaegu iga nädalavahetus kuskile kõndima ja koos oli ikka ilmatumalt vahva olla. Siis tuli koroonaaeg ja rahvaspordi üritused muudeti virtuaalseks. Minul kadus sellega seoses täielikult motivatsioon, sest ma tundsin reaalselt, et pole mingisugust mõtet Märjamaa vahel tiirutada raha eest ja ära jäid ju ka kõik lõputud kilomeetrid Ruthi autos. Igatahes ma ühel hetkel otsustasin, et ma ei kõnni raha eest enam kilomeetritki.
Otsus võis ju hea olla, aga eks ma ikka mõned kilomeetrid olen raha eest ka kõndinud. Viimati käisin vist eelmine aasta Rakvere ööjooksul. Või oli see lausa üle-eelmine aasta? Ei mäletagi, kui aus olla. Aga sel pole ka tähtsust täna. Igatahes ma lugein neid postitusi, mis me Ruthiga kõik käinud, näinud, teinud oleme ja pisuke kurbus puges hinge.... Tundin füüsiliselt, et ma tahan midagi koos temaga teha. Küsisin Ruthilt, milline järgmine rahvaspordi üritus tal plaanis on (ta käib nüüd nendel koos oma tütrega) ja kas ma tohin ka ühineda. Sobivasti oli järgmine ürits Võsul ja ma tohtisin ikka Ruthi ja Triinuga ühineda. Registreerisin end ära ja rohkem selle peale väga ei mõelnud.
Kuni ühel hetkel tabasin end mõttelt, et ma natukene pelgan. Polnud nii ammu sellisel massiüritusel osalenud (kui Rapla maakonna laulu- ja tantsupidu välja arvata) ja mul tekkis väike hirm, et äkki ma ei saa sellega hakkama. Siis mõtlesin jällegi, et Ruth on ju minuga, kõik on hästi.
Ja täna hommikul asusimegi Ruthiga teele. Kõige pealt sõitsime Kosele, kust võtsime Triinu peale ja sealt põrutasime otse Võsule. Ilm oli kuum, sooja oli 24 kraadi ja lauspäike. Parkisime oma auto ära ja jalutasime stardinumbrite järgi. Mina ei olnud muidugi selle peale tulnud, et stardinumber välja otsida, aga Ruth mõtleb alati kõigele ning tal oli minu number ka olemas. Saime oma numbrid kätte ja läksime stardijoone taha. Võsu suvechallengel lastakse inimesi rajale kümne kaupa kümne sekundiliste vahedega. Otsustasime kohe, et kõnnime Triinu tempos ja keegi kuskile ära ei jookse.
Midagi ei ole muutunud. Ma ei saa alguses käima ja lõpus pidama. Meil on koguaeg Ruthiga olnud nii, et tema veab alguses ja mina lõpus. Mingi neljandal kilomeetril ma mõtlesin küll, et oli seda nüüd vaja. Kannad olid valusad ja ilm oli kuum, aga siis ma mõtlesin, et seda oli ikkagi väga vaja. Kõndisime oma kümme kilomeetrit ära ja ausalt öeldes ma polnud eriti isegi higine. Aga jalad olid väsinud ikkagi. Aeg ei olnud just kõige parem, aga sellest pole midagi. Oluline on, et me läksime starti ja lõpetasime finishis (kaks katkestajat oli ka).
Ma sain hakkama! Meie saime hakkama! Homme ma ilmselt kümmet kilomeetrit ei kõnni, aga tore oli ikkagi :) Peale seda, kui olime asjad autosse viinud, läksime O Kõrtsi lõunasööki sööma. Ooteaeg oli tund aega, aga toit oli hea. Selline pubilik, lihtne ja ports VÄGA suur. Ma sõin paneeritud kana friikatega ja mingi kaste oli ka (virsikuga), aga see mulle ei maitsenud. Kõhud täis söönud, hakkasime koju trippima. Viisime Triinu Kosele ja sõitsime koju. Ma olin vaikne. Osaliselt selle pärast, et ma olin väsinud, aga osaliselt selle pärast, et mul oli hea meel, et sain Ruthi ja Triinuga Võsu Südasuve Challengel osaleda. Mõtlesin omi mõtteid ja meenutasin kordi, kui sõitsime Ruthiga väsinult Eestimaa erinevatets paikadest kodu poole. Nagu poleks vahepealset tühja kohta olnudki...
Aitäh Ruth, et kampa võtsid ja tempot tegid :) Aitäh ka Triinule, kes polnud selle vastu, et ma ema ja tütre kvaliteetaega vahele puksisin. Sa küsisid, kas ma oleksin tahtnud kiiremini kõndida ja ma vastasin, et oleks tahtnud vahepeal joosta, sest jooksmine tundub kohati kergem kui kiirkõnd, aga tegelikult ma ei tahaks midagi muuta. Ma tahaksingi, et kõik oleks just nii nagu on, sest peaseegi on see, et oleme koos :) Järgmiste kilomeetriteni! Ja muidugi suure valge jäätiseni :)
Teie Ennike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar