Minu selleaastne emadepäev algas hommikul Sipas ärgates. Esimesena kusjuures. Lasin endale kohvi ja istusin sauna ees olevale terrassile ning mõtlesin, et ma olen tubli olnud. Olen kaks tublit meest üles kasvatanud, kuid siis tundsin kurbust, sest... Suhted on keerulised Robiniga. Ja siis mõtlesin, et ma ei kavatse oma tähtsat päeva masendades veeta, sest kõik on nii nagu on ja mul ei ole võimalust seda muuta. Vaatamata sellele mõtlen Robini peale ja soovin südamest, et ta elus oleks kõik hästi. Aga minu Sebastian magas veel, kui ma kodu poole sõitma hakkasin. Emadepäeva pannkooke meil ei olnud, sest minul on käsil Sergey Saadi kursus, mis on keskendunud ketotoitumisele ja sinna sisse ei mahu pannkoogid. Arvo küll ütles, et nii tahaks, aga ma jäin endale kindlaks, et sel aastal pannkooke ei ole. Koju jõudes tegin tule kaminasse, võtsin värskendava dušši ja küpsetasin oma meesperele tervislikke kaeraküpsiseid, sest meil oli plaan suurema seltskonnaga Keila-Joale matkama minna.
Kell 11 oligi väljasõit. Eriti tore on, et Allu oma pudinatega tuli ka. Mõtlesin küll, et kuidas see pisike Amanda vastu peab, aga Allul oli ta kenasti kandelina sisse pandud ja nii kaua, kuni rind oli suus, oli ta väga rahulik lapseke. Jõudsime kohale umbes 12 paiku ja minu üllatuseks ei olnudki väga palju rahvast. Ma ei tea, kas kellaaeg oli varajane või milles asi. Muidu seal on alati väga palju inimesi ja väga palju koeri, aga rõõm oli suur, et inimesed ei olnud veel Keila-Joale jõudnud.
Meie koer oli nagu segane. Paaritõugetega tiris end ja Arvot edasi. Meil oli Arvoga kokkulepe, et emadepäeva puhul kantseldab tema Mirat. Minul lähevad närvid täitsa krussi, kui pean temaga rihma otsas matkama. Õnneks sai teda vahepeal lahti ka lasta, sest inimesi oli tõesti vähe ja seega ka võõraid koeri oli vähe. Treppidest muidugi pidi teda rihmatama, sest ta ju ei näe, kuhu ta läheb. Arvo õnneks oli vana rahu ise. Kui piknikut pidasime, siis ta oli seal meie juures lahtiselt ja kuna tema elu-eesmärk on söök, siis ta kuskile kondama ei läinud. Aga jah - temaga saab matkata ainult sellistes kohtades, kus saab teda lahti lasta, sest see on ulme, kuidas ta tirib. Kohe niimoodi, et hingeldama võtab.
Matk oli lühike, alla kolme kilomeetri, sest me ei saanud mere juurde põigata, kuna Adeele ei viitsi eriti kõndida. Seekord muidugi pidi ta oma jalgadega hakkama saama, sest Arvo ei saanud teda kukile võtta koera pärast ja mis seal salata - ta on juba suur tüdruk ka. Amanda muudkui magas ja tissitas. Allul oli kord palav, kord jahe. Ja no lisaraskus ka kõhul ja seljakott seljas. Käisime neid varemaid seal vaatamas. Me Allu, Alissa ja Sebastianiga nägime ikka natiku ka ära. Seal on õudsalt palju usse, pea iga aasta näeb ikka mõne isendi ära. Ilm oli hea, päikest küll eriti ei olnud, aga oli meeldivalt soe. No nii soe ei olnud, et oleks saanud pusaga olla, aga ikkagi küllaltki soe. Ja see mõisa park oli nii ilus. Kogu muru oli kaetud lilledega ja puud olid hiirekõrvus.
Peale Keila-Joad käisime minu emakese juures ja õhtul panime surnuaias emadele ja vanaemadele küünlad. Kuskil südames oli ikkagi kurb... Kuigi päev oli ilus ja saime koos olla endale armsate inimestega, aga emasüda on haige... Õnneks on mul Sebastian ja mul on talle ainult üks soov või palve, mida ma kannan endas. Kui see soov täide läheb, olen ikkagi üks väga õnnelik ema. Igatahes ma olen väga tänulik, et Sebastian mind oma emaks valis. Ma arvan, et temas on jupike vanaisa geeni ja see teeb mu meele rahulikuks - süda on õige koha peal :)
Sebastian pääses see aasta väga kergelt - isegi lilled korjas Sipast :D Ja pannkooke ka tegema ei pidanud. Aga see ei olegi oluline - oluline on see, et ta on olemas. On iga päev olemas. Temast on mulle suur abi ja rõõm. Ta ei ütle kunagi "miks mina?"... Aitäh Sebastian, et oled just selline nagu oled. Soe ja tasakaalukas, abivalmis ja alati positiivne.
Selline see emadepäev sel aastal sai. Vanasti võtsin emadepäevaks puhkepäeva välja, aga enam see ei ole vajalik, sest mul ei ole väikseid lapsi. Mina olen oma töö ära teinud, edasine oleneb juba poistest endist. Ma ei arva, et ma olen vilets ema olnud. Ma olen teinud kõik nii, kuidas oskasin ja õigeks pidasin. Ja ma võin uhke olla - poisid on tublid! Kumbki omal moel. Mis kõige tähtsam - selleks pole emadepäeva vaja, et olla koos oma armsate inimestega. Iga päev on kingitus ja iga hetk on oluline. Eile, täna ja homme.
Teie Ennike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar