Ühelt ja teiselt poolt Hobulaiul

Mina olen juba 23 aastat järjest käinud Arvo sugulastega igal suvel Hobulaiul. Viimased 10 aastat kindlasti on nende sugulastega ühinenud ka minu vend, õde ja ema mees. Ja nii me ikka läheme. Seekord oli minejaid meiega koos ainult 13 inimest ja kaks koera.  Nii väikse seltskonnaga me pole ikka vist mitte kunagi saarel käinud või kui, siis ainult algusaastatel. Vahepeal on lapsed suureks kasvanud ja nii juhtsuki, et käisime seekord saarel mitte ühegi lapsega. Kõige noorem inimene oli  Sebastian :)

Reedel, kui paadiga merele läksime, siis oli meri rahulik ja saime jälle siidise sõidu. Aga ma ei tea, mis värk selle Hobulaiuga on - õlled nöpsitakse juba paadis lahti. Ma ei tahaks öelda, et meie sugulased joovad liiga palju alkoholi, aga seal saarel seda ikka läheb. Võibolla see on kuidagi seotud massipsühhoosiga, võibolla sellega, et elektrit pole, päev otsa ollakse õues ja keegi telefonides ei passi. Võibolla see on see koht, kus rihm lastakse lõdvaks. Ma ei tea. Aga see polegi oluline. Oluline on see, et kõik, kes saarelel tulevad, oleks heas tujus ja võtaksid vabalt. Ja nii seekord kõik läkski. Ma algul natuke põdesin, sest Essal läks teel Rohukülla auto katki ja sellega oli igavene jebin, kuid Essa polnudki tujutu. Mina tema asemel ilmselt oleksin rohkem olnud, aga Essa oli väga vapper!

Üle läksime kahe paadiga, sest Hobulaiu paat saab korraga üle viia ainult 11 inimest. Minu pere ja minu sugulased läksid esimese paadiga ja kõik Luhtarud tulid teise paadiga. Nagu öeldud - meri oli peegelsile ja ma ei pidanudki meie-isa-palvet lugema :D 

Mis ma tähele panin, oli see, et Luhtarudega saarel käies on aktiivseid tegevusi rohkem. Väga palju oli jalgpalli. Minu meelest Sebastian ja Aiku söötsid koguaeg, kui ei pidanud just midagi konkreetselt tegema. Juba hommikul ärgates oli Sebastian rätik õlgadel, et ujuma minna ja jäi ikkagi veel palli söötma Aikuga. Ta oleks tahtnud Mardiga teha üks-ühte ka, aga Mart keeldus, sest ta ütles, et ta ei jaksa. Sebastian jaksab, kui asi puudutab jalgpalli. Eks see vana jalkahullus natuke lööb välja, kuigi ülejäänud aasta ta ei mängi seda üldse, sest pole kellegagi mängida. Isegi Essa tegi söödumängu natuke aega :D Neil ei olnud õiget jalkapalli, aga käras võrkpalli pall ka. Meil oli küll üks pall kaasas, aga Arvo oli võtnud katkise pallipumba kaasa ja sellest pallist asja ei saanud.

 

Mölkkyt mängiti. Mitte küll liiga palju, aga mängiti. Mina ei ole kunagi saarel Mölkkyt mänginud, sest osad inimesed on nii võidule orienteeritud, et mina oma suhtumisega, et oluline on osavõtt, tunnen, et ma olen liiga saamatu. Kui aus olla, siis ma ei ole kunagi Mölkkyt mänginud... Ma tahaksin, et see oleks fann, aga osad tahavad ilmtingimata ainult võita. Ma ei teagi, kes neid mänge võitis, ühe igatahes Mart. See oli see mäng, mida ma pildistasin, siis jäi võitja meelde. Mulle väga meeldib, et Sebastian võtab kõikidest aktiivsetest tegevustest osa. Kuna saarel oli igasuguseid muid aktiivseid tegevusi ja toimkonda nii palju, siis ega seda Mölkkyt väga palju ei mängitud. Natuke oli mul paha tunne selle pärast, et Mira  läks sinna "mänguväljaku" peale ja ajas neid kaikaid ümber, aga Mira ju ei näe... Ta tahab lihtsalt seal olla, kus on inimesed. Ta ei teinud seda pahatahtlikult... Aga nad said ikkagi mängitud ja ma püüdsin Mirat ikka koguaeg enda juurde kutsuda. 

Sebastian, Aiku ja Getter mängisid korvalli viite miinust. Ma ei tea sellest mängust mitte midagi ja ma olin nii kaugel, et ei kuulnud ka, mismoodi see mäng käis. Alguses nad ei saanud üldse palli korvi, aga mida rohkem nad viskasid, seda paremini läks. Mulle kaugelt tundus, et Getter oli alguses kõige osavam, aga ma sain hiljem teada, et Sebastainil õnnestus üks mäng isegi võita. See on nii tore, et sellised võimalused on saarele loodud. Saab jalkat, kossu, võrkpalli ja discgolfi mängida, kui vähegi isu on. Ja osadel ikka seda isu jagub. 

Sai joogat tehtud. Ühe korra tegi Arvo üksi, sest tal on keha koguaeg kange ja siis ta venitas end igatepidi. Vaatasin teda ja ta on ikka ülipainduv. Mis seda nirgikeha muidugi painutada ka :D Aga me tegime ka kolmekesi joogat. Päikesetervitusi, sõdalasi ja üritasime ka palmipuu vinjasat teha, aga see meil kuigi hästi meeles ei olnud. Terve pikk suvi on ju vahele jäänud joogatamisega. Ma palusin Bassul paar fotot ka teha, kui me joogatame, sest ma ise ju ei saanud, tahtsin joogale keskenduda, kuigi jah - ühe silmaga jälgisin koguaeg Mirat. Jooga on mõnus! Andri jooga on küll hirmus aeglane, aga ikkagi mõnus. Ma juba ootan, et hooaeg hakkaks pihta. Kahjuks keegi teine meiega ühineda ei tahtnud - selles osas oli minu sugvõsa eesrindlikum. Aga jah - ega ma ei kujutagi ette näiteks Aikut joogat tegemas. Talle sobivad ikka rohkem pallimängud. Muuseas - see, et ma palusin Bassul joogatajatest mõned fotod teha, kinnitab ka seda, et ma ikkagi olin ka sellel saarel.

Muidugi käidi ka ujumas. Kõige rohkem käisid ujumas Arvo ja Sebastian. Nad alustasid juba oma hommikut merre hüppega, aga nad käisid ka muul ajal vees. Essa oli nii naljakas, kui merre läks :D Isegi mõned roppused tulid üle huulte, sest vesi ikka oli külm. Kapten ütles, et 17 kraadi näitab paat. Mina ujumas ei käinud, sest minule meeldib soe vesi. Kuna ma sauna hetkel ei saa, siis ei saanud ka peale saunaskäiku käia. Aga paljud käisid. Vist kõige rohkem ikka Arvo ja Sebastian. Nad kohe oskavad sellest saarest maksimumi võtta :) Mira käis ka oma veemängu mängimas ja Liivi suur koer Keru ujus ka mitmeid kordi. Muuseas - meie ja Liivide koerad sõbraks ei saanud. Mira hakkas esimesena urisema ja peale seda Keru ikka urises iga kord, kui Mira talle liiga lähedale läks. Aga Keru on väga tark ja sõnakuulekas koer, niiet - nad Miraga väga kokku ei puutunudki. Ma algul natuke kartsin, et kuidas sel saare peal nad hakkama saavad, aga Liivil on väga äge, kõhu ümber käiv rihm ja Keru oli koguaeg seal, kus oli tema inimene, kelle kõhu ümber ta parasjagu oli. 

Aga kõikide lõbustuste vahele ikka pidi toimkonnas ka olema. Kuna kõik on hakkajad, siis kõigile jagus midagi teha, et toit oleks laual ja nõud pestud. Naised salatite toimkonnas, mehed grillimise ja sauna ettevalmistamise toimkonnas. Tegime seekord palju vähem salateid, sest ei ole salatisööjaid, kuid chrizosalat on alati kindlapeale minek. See salat saab otsa mõlema seltskonnaga saarel käies. Arvo asjatab igas toimkonnas. Salatite maitsestamine on näiteks Arvo töö. Ja kaladte maitsestamine. Ja grilli juures ta ikka ka asjatab koguaeg. Essa oli seekord kõige suurem nõudepesija. Hommikupudru keetis valmis Liivi. Hommikusöögi valmistasime muidu meie Liisuga ette (ka teise hommiku kama oli meie teha). Sebastian ja Mart tegid esimese õhtu viha, Arvo teise õhtu viha. Ja need olid loomulikult kadakast. Mina ja Liisu tegime valmis teise päeva küpsisetordi ja Margus oli valmis teinud kodus šašlõki, mille ta siis teisel õhtul ära grillis. Bassu ja Priit hoolitsesid sauna kütmise eest. 

Chorizosalat - kõigi lemmik

Söögikraami sauna juurde viimine

Arvo oli välja mõelnud ka aaretejahi, mille ta abilistega läbi viis. Kõik sai alguse sellest, et mina pidin välja mõtlema saarel 16 kohta, kuhu peita üks puzzletükk. Oi, ma ei saanud aru, mida see Arvo minust tahab! Pidin tegema kaks seosusetud juttu, kuhu kummasegi oli ära peidetud kaheksa kohta, mis tuli üles leida. Ma andsin endast parima, kuigi ma olen enamasti harjunud ikkagi seosega jutte kirjutama. Aga valmis ma need sain. Siis Sebastian ja Priit pidid igasse sellesse kohta, mis mina olin välja mõelnud, peitma ühe puzzletüki. Kui see tehtud, jagas Arvo inimesed kahte meeskonda, kes siis kumbki sai oma seosusetu jutu ja nad läksid neid puzzletükke otsima. Kui kõik tükid olid üles leitud, pidid mõlemad meeskonnad üheks saama ja koos puzzle kokku panema. Tähelepanelikumad olid näinud, et osade tükkide taha on midagi kirjutatud, kuid see oli petekas, sest tegelikult oli aarde kaart joonistatud UV-markeriga puzzle õigele poolele, mida nägi ainult pimedas UV-lambi all. Kui pimedus saabus, siis nad hakkasid kõik koos uurima, mis seal kaardil siis on ja see ei olnudki nii lihtne. Liisu oli ühe aarde peitnud kuskile põhja majaka lähedale ja sealt saadi teine vihje, kus viimane aare on. Ka seda teist kaarti nad ikka uurisid üsna kaua. Sellele öisele retkele nad läksid 22.30 ja mina sinna oma pimeda koeraga minna ei saanud... Pime koer ja pime mets ei sobi kokku. Sellest mul on muidugi väga kahju... 

Teisel päeval käisime kambaga lõuna majaka juures. Kokku jalutasime peaaegu kolm kilomeetrit. Arvo, Sebastian, Essa ja Mira käisid liivarannas ujumas ka. Meie Liisuga sõime põldmarju, sest neid on seal saarel tõesti palju. Saar on veisesitta täis, pidi ikka koguaeg vaatama, kuhu astud. Me oma ihusilmaga pole veel ühtegi veist näinud, aga sitta jagub. Mira käis mulle natuke närvidele, sest ta tahab nii väga kõige ees olla ja siis ta läheb liiga kaugele. Ma pean koguaeg tema pärast muretsema. Ma tean küll, et ega ta seal saarel kuhugi ei kao, aga ma ikka muretsen. Õnneks ta kuulab Arvot päris hästi. Või vähemasti seda vilet, mille Arvo valla laseb.

Essa vibutas ämblikevõrke matkateelt ära

Kõkide aktiivsete ja vähem aktiivsete asjade vahele mahtus ka niisama lebotamist ja olemist. Kes magas lõunat, kes nautis lihtsalt ilusat ilma, kes päevitas, kes kudus, kes luges, kes ajasid juttu, kes mängis kitarri. Isegi turakat mängiti. Aga seda ma ütlen, et Luhtarud on kõvemad laulumehed! Esimsel õhtul kostus laulu Vormsi saareni pea kaks tundi. Ja seda ikka südamest ja täiega :) Bassu oli seekord väga tubli, jaksas kitarri mängida pikemalt ja isegi ei virisenud, et sõrmed on valusad :D Kuigi ta ikka iga natukese aja tagant üritas pilli Liivile sokutada :D Eks Liivi ikka mängis ka, neil on omad laulud, mida Bassu väga ei tea ja siis sai neid õudsaid meremehe laule Liivi kitarrimängu saatel laulda.  Liivi käis oma Keruga päris palju jaluatmas küll lõuna pool, küll põhja pool. Ma arvan, et see oli aeg, kus ta sai Keru rihmast vabaks lasta.  Ja alkot joodi ikka mehe eest ära :D Nagu sellel saarel alati. Aga ma pean ütlema, et seekord keegi häirivalt täis ei olnudki ja minegid hulle pohmakaid ka ei olnud. Ju siis joodi ikkagi mõistlikult. 

See meie armas koer... Jah, kõik on tore - ta saab vabalt ringi joosta ja süüa seda, mida isegi sööme, aga ikka on raske ka. Ta tahab nii kaugele ära minna oma jälgi ajava ninaga, et koguaeg ikkagi peab jälgima, et ta ei läheks üksi hulkuma. Ja siis ta tahab inimestega kaasa minna. Luhtu oli ühe korra päris ehmunud, sest Mira läks temaga sadamasse kaasa ja siis ta otsustas ühel hetkel ikkagi, et ta tahab Bossi ja minu juures olla ja lidus aida juurde tagasi. Luhtu tükk aega otsis teda taga. Aga muidu tal oli tore! Mart andis meile ühe Keru palli ja siis ta mängis sellega päev otsa. Tüütas ühesõnaga inimesi, kes talle väikse sõrme andsid :D Ujumas käis, matkamas käis, õhtul sai minu kõrval pingil tududa pleedi sees, süüa sai ilmselt rohkem, kui tal eales vaja oli. Öösel magas minu kaisus (oh õudust). Kuna ta on pime, siis jah, pimedasse metsa ma temaga aaretejahile ei läinud, sest pime koer ja pime mets ei sobi kokku minu mõtetes. Aga ta oli väsinud! Kui me ükskord jõudsime tagasi mandrile ja ta autosse sai, jäi ta kohe magama ja ega ta pühapäeval kodus muud ei teinudki, kui magas. Isegi täna hommikul jalutama minnes ei näidanud ta erilist entusiasmi üles. 

Selline see saarel käik saigi. Selleks suveks on kõik Hobulaiud Hobulaiutud. Eks need käigud on erinevad ühe ja teise suguvõsaga, aga ei saa öelda, et üks oleks parem kui teine. Ongi lihtsalt erinevad. Ma seekord tegin fotosid rohkem, käisin ikka igal pool oma kaameraga. 

Kõik läks hästi. Ainuke murekoht oli see, et kui me hakkasime saarelt maha tulema, siis olid merel 1,5 meetrised lained ja oi, kuidas ma kartsin! Istusin kajutis kapteni kõrval, kapten koguaeg rääkis minuga. Ta pidi kiiret sõitu tegema, et lainetele vastu olla ja ma mõtlesin, et eluga me sellest sõidust küll ei pääse. Mul oli nii südamest hea meel, kui me Rohukülla jõudsime. Aga ma pean kapteni kiituseks ütlema, et ta mõjus väga enesekindlalt ja ta andis endast parima, et me ilusasti mandrile jõuaks. Kõik, kes olid kajutist väljas, said küll läbimärjaks, aga ikkagi läks kõik hästi!

Uue aasta saarekülastused on juba broneeritud ja ettemaks tehtud. Ei ole midagi uut siin päikese all :) Mul on väga hea meel, et kõik, kes saarele tulid, olid heas tujus, minegid probleeme ei olnud, kõik panustasid ja keegi ei virisenud. Jah, meid oli ainult 13 inimest, kuid ega seegi halb ei olnud. Kõik asjad said ikkagi kiiresti ja hästi tehtud. Liisuga just rääkisime pühapäeva hommikul kohvitassi taga, et ei saa võrrelda, et kummaga parem on, sest kummagi satsiga on omad head asjad. Ja ega alati ei peagi paremusjärjestust tegema :D

Aitäh kõikidele kaasasolijatele ja ilmavanale, kes meid jällegi hoidis. Luhtu sai oma valge naha ikka punaseks ja vihma saime nii palju, kui aaretejahil käijad said. Neptun muidugi oleks võinud mind säästa ja anda mulle ka viimaseks paadisõiduks siidise mere, aga lõpp hea kõik hea. 

Teie Ennike