Emadepäev

Ma olen 23 aastat ema olnud, see on juba auväärselt pikk aeg ja nii mõndagi on see mulle õpetanud.  Sellest ajast saadik, kui ma emaks sain, ei ole ma kunagi end milleski esikohale seadnud. Ma olen paljustki loobunud, võites samas hoopis rohkem. Kui Robin sündis, olin ma nii noor, hirmunud ja mõjutatav, et ma tegin paljusid asju valesti, sest lihtsalt vanemad inimesed ütlesid, et nii peab tegema ja ma uskusin neid. Sebastiani sündides olin ma juba julgem ja targem, naljalt end õpetada ei lasknud ja tegin kõike iseenesetarkusest. Ma olen need poisid peaaegu üksi üles kasvatanud, sest viimased 17 aastat on Arvo Soomes olnud. Muidugi, me arutame ja lepime asjades kokku ja ta on nii palju olemas, kui vähegi võimalik, kuid suurem töö on olnud minu kanda. Ja mul on tunne, et ma olen hästi hakkama saanud. Poisest on sirgunud ägedad noormehed ja mul ei ole midagi, mille pärast häbi või süüd tunda. Vaatan neid uhkusega ja mõtlen, et....kas tõesti juba nii suured?! Robin sirutab tiibu, jäänud on loetud kuud, kui ta elab veel isakodus. Mõne aja pärast võtab ta oma Anete ja kolib välja. See on väga oluline verstapost noore elus - Sa saad iseseisvaks. Edasi hakkab elu teda õpetama, mõnikord kindlasti ka kanna kaudu, aga seda rõõmsamad on hetked, kui kõik läheb hästi ja nagu õlitatult. Sebastian lõpetab kohe-kohe kümnenda klassi riigigümnaasiumis. Aasta on olnud raske, kuid tal on nina vee peal. Ta seisab enda eest ja teeb paremaid valikuid, kui nii mõnigi tema eakaaslane. Ta on sportlik, sitke, sirge rühi ja avatud meelega. Ja kui ma mõtlen tagasi, kuidas kõik algas, siis....... Milline noormees!

Oleme emadepäeval ikka alati koos olnud ja teinud, kuid see aasta juhtus midagi, mis tegi minu silmad koguaeg vesiseks. Arvo organiseeris matka Keila-Joale ja kutsusime kaasa sugulasi siit ja sealt. Meie poistele see ei sobinud ja nad läksid omaette matkale.... Ma pidin ikka kõvasti mõttetööd oma peas tegema, et see ei olnud minu pärast nii, vaid lihtsalt nad ei tahtnud minu sugulastega koos olla. Paratamatult käis peast ka läbi mõtteid, et olen vilets ema olnud... Nad ei valinud emadepäeval mind, nad valisid vaikuse ja rahuliku kulgemise. Mina läksin Arvo ja Miraga Keila-Joale, sest seda enam ära jätta ei saanud, kuna nii palju inimesi oli juba liitunud selle matkaga. 

Keila-Joal oli ilus. Kõik on juba roheline ja ilm oli suurepärane. Istusime tükk aega mere ääres ja hiljem aasal piknikut pidades. Väike Adeele (Liisu lapselaps) pidas vapralt vastu ja maha sai kõnnitud peaaegu viis kilomeetrit. Nägime kahte ussi: nastikut ja vaskussi. Ja palju luikesid, sadakond võibolla küll. Keila-Joa on kuulus ka oma karulaugu aasadega, Liisu napsas mõned lehed endale koju kaasa. Kõik oli hästi, aga minu südames oli ikkagi killuke kurbust, sest minu lapsi polnud minuga.... Tegu polnud ju suvalise pühapäevaga, oli ikkagi emadepäev.... Ma oleksin tahtnud oma südamesse kindlustunnet, et kõik on hästi, nad lihtsalt ei tahtnud neid inimesi sinna matkale. 

Selline väikene väljasõit oma ilus ja valus. Arvo ütles mulle, et ma ei muretseks, sest poisid ei mõtle nii nagu mina mõtlen. Ma tahaksin lihtsalt kindlustunnet, et ma pole halb ema olnud.... Kuidas seda tunnet saada, ma ei tea. 

Järgmine aasta me enam ei planeeri emadepäevaks sugulastega matka, selle õppetunni sain küll. Õnneks oli poiste ja Anete matk ka äge olnud. Kahju, et ma ei saanud sellest osa. Samas oli meil ka väga tore, Arvoga koos on alati tore :)

Peas kumiseb lauluviis: kas ema südant tunned Sa....

Teie Ennike

Väljasõit Marimetsa rabasse

 Õues on külm ja kõle... Juba mitu päeva. Aga just täna, kui me plaanisime minna natukene matkama, paistis päike ja tuult peaaegu polnudki. Nii polnud ka sellest väga hullu, et õues oli vaevalt 8 kraadi sooja. Arvo arvas igatahes, et on väga õige aeg minna ühele väikesele matkale ja kutsuda muud rahvast ka kaasa. Nii juhtuski, et Mira, mina, Arvo, Sebastian, Liisu, Alissa, Margus ja Marek sõitsime Marimetsa matkarajale, mis on ei rohkem ega vähem, kui 9km pikk. Ma natukene muretsesin, et kas Alissa (Liisu lapselaps), kes on alles 8aastane, jaksab ikka sellise matka kaasa teha, aga kaasas ta oli ja nagu hiljem selgus, siis tore oligi, et ta kaasas oli. 

Sõitsime kell kümme Märjamaalt välja. Ilm oligi ilus ja tuju oli hea. Mina natukene põdesin. Ma olen alati väga nautinud matkal käimist. Ükspuha, kus me siis parasjagu käinud oleme (eriti meeldivad mulle Lõuna-Eesti matkarajad), aga sellest ajast peale, kui me endale Mira võtsime, pole matkamine olnud mulle nii meeldiv, kui ma sooviksin, sest see koer lihtsalt tirib nii kohutavalt, kui me kuskil väljasõidul oleme. Muidu Märjamaa vahel patseerides ta on suhteliselt normaalne, aga jah, kui on rohkem inimesi ja võõras koht, siis ta on üsna talumatu tegelane. Paaristõugetega rühib kõige ees. Otsustasin, et ma ei allu sellele agressioonile ja naudin päeva. Ma sisendasin endale, et ta on koer, jäljekoer, ja et ta ei saa sinna midagi parata, et nina teda eriti kõvasti igale poole tirib. Ma vabastasin emotsioonid, mis mul selle tirimisega seoses olid ja mul oli kuidagi hea ja rahulik kulgeda. Väga tempot aretada ka ei saanud, sest pidime mõtlema Alissa peale. Olen täheldanud, et mida rahulikum ja aeglasem olen mina, seda rahulikumalt võtab asja ka Mira. Ma ei saa öelda, et ta üldse ei sikutanud, kuid ma võin öelda, et ta oli siiski suhteliselt normaalne. 

Rada kulges läbi metsa ja siis pikalt mööda laudteed. Marimetsas on väga mõnus lai, kolme lauaga, laudtee, kus on mugav ja ohutu kõndida. Rahvast tuli vastu mitmeid ja me ei olnud sugugi esimesed seal rajal täna hommikul, kuigi, kui hakkasime torni juurest ära tulema, tuli väga palju inimesi vastu ehk et me käisime just õigel ajal rajal ära. Seekord oli nii, et mina katseldasin koera ja Arvo tegi fotosid. Ma tundsin sellest natukene puudust, et ei saanud pildistada, aga ma ei olnud ka nõus, et Mira lastakse vabalt jooksma, sest viimane kord, kui me temaga Järtas jalutamas käisime ja Arvo ta lahti laskis, siis ta oli mingi viis minutit täiesti kadunud ja mul jõudis juba miljon mõtet peast läbi käia. Elust ilma Mirata.... Kui me torni juurde jõudsime, siis jõime kohvi ja teed ning sõime muffineid, mis ma varahommikul olin valmis teinud. Need on ühed väga head muffinid, sest nendes ei ole ei suhkrut ega nisujahu, Arvo nimetab neid ketomuffiniteks, kuigi see pole väga täpne, sest banaan ei käi ketotoitumise juurde. Kui retsepti soovid, küsi julgesti. 

Arvo laskis torni juures Mira lahti ja ma pidin talle ütlema, et kui Miraga midagi juhtub, siis ma ei anna seda talle kunagi andeks... Aga Miraga ei juhtunud muud midagi hullu, kui et ta hüppas pori sisse ja Arvo pidi ta rabajärves puhtaks pesema. Aga sellest polnud hullu midagi, sest rabajärves käisid Arvo ja Sebastian ise ka. Mul oli neid väga külm vaadata, aga nad ise olid väga vaprad. Nende õnnetuseks läks sellel ajal just päike ka pilve taha, aga see ei heidutanud neid sugugi. Eile õhtul nad käisid (Robin ka) Kasari jões end kastmas ja kui ma küsisin, kummas veekogus vesi külmem oli, ütlesid nad, et vahet ei ole, kramuse külm oli :) 

Tagasiteel rääkisime veelkord nõitud metsast Alissaga ja ma peaksin ütlema, et väga tubli laps oli. Kordagi ei vingunud ja tundis kõige looduse vastu suurt huvi. Ta muidu on selline väga tujukas laps, aga täna ta oli küll väga vapper ja tubli. Raja pikkus oli 8,89 km. Tema oma väikeste jalgadega kõndis ilusasti ära, kuigi ta ei olnud seda varem väga harjutanud, sest Ailen ei ole temaga sellistel matkadel käinud. Minu poisid kõndisid juba 4aastaselt selliseid vahemaid, kuid nad olid harjunud, sest olime seda titest saati teinud. Robini oma ei mäleta, aga Sebastiani esimene pikem matk oli 4aastaselt Soomaal, kus ta kõndis vapralt viis kilomeetrit ära. 

Mul oli väga hea meel, et Marek ja Margus ka tulid, sest neil kummalgi on kodus selline naine, kellega ei saa midagi eriti ette võtta... Ja siis mul vahest on nii kahju neist, et nad nagu natukene jäävad millestki ilma ja mul ongi väga hea meel, et nad ikka otsustasid matkama tulla. Kui me auto juurde jõudsime, siis isegi Mira ei jaksanud enam sikutada :) Mingi 500m ennem lõppu ütles Alissa, et tal jalad valutavad, aga õnneks oli veel väikene jupikene minna.

Aitäh kõigile, kes kaas tegid :) Ja aitäh Arvole, et ta oma tihedas graafikus leidis aega matkama minna. Viimane pool aastat on iga tema vaba hetk läinud Robini ja Anete kodu ehitamisele ning mul on hea meel, et ta võttis korraks aja maha ja viis osa oma perest matkama. Robini ja Anete kodu edeneb jõudsasti, homme vist hakkab Margus  plaatimistöid tegema. Usun, et Robinil on selle üle hea meel. Tasapisi, aga edeneb...

Loodetavasti ei pea järgmist matka nii kaua ootama ja ausõna - ma ei kasutanud Miral koonurihma, kuigi ma olin öösel valmis mõelnud, kuidas siis, kui ta mulle väga närvidele hakkab käima, ma talle koonurihma panen, aga tänu minu seesmisele rahule ei olnud vaja seda teha. Tore oli - kindlasti läheme mõnele rajale veel kõik koos :)

Teie Ennike

Teistsugune sünnipäev

Mul oli siin vahepeal sünnipäev, mis tekitab minus väga erinevaid tundeid. Olen aastaid endaga kaasas kandnud  valu, mida see päev minuga teeb, aga eelmine aasta ma otsustasin, et nüüd on kõik. Enam ma ei lase mitte ainsamatki sünnipäeva valul kanda. Mul on kahju kõikidest nendest sünnipäevadest, mida Arvo on mulle korraldanud ja mina olen ikka kuklas kandnud valu. Nüüd on kõik. Sel aastal juhtus nii, et nagu tavaliselt - Arvo oli tööl sel päeval ja ma mõtlesin, et mis ma sellel päeval küll teeksin? Küsisin Heleni käest, kas ta on tööl või vaba ja minu rõõmuks oli tal vaba ja ta ütles, et ta hea meelega veedab mu sünnipäeva minuga koos. Mul oli selle üle väga hea meel, sest Helen on üks igavesti äge naine! Rõõmus, vaba, lihtne, tark ja hooliv. 

Sõitsin sünnipäeval bussiga Tallinnasse. Kui ma jõudsin Tallinna bussijaama, siis mul hakkas ärev, sest ma ei näinud kuskil Heleni autot. Helen ei hiline mitte kunagi, ta on alati õigel ajal kohal. Vaatasin ringi ja ei näinud ei Helenit ega tema  autot. Tahtsin juba helistama hakata, aga siis nägin Helenit bussi taga ja ärevus kadus. Helen kutsus mind enda juurde ja me hakkasime minema parkla suunas, aga ma autot ikka ei näinud. Heleni autot pole võimalik mitte näha, see torkab teiste autode seast teravalt silma. Ja siis ma nägin Sveni, Heleni meest ja limusiini :) Sven avas ukse ja me ronisime Heleniga limusiini. Ma ei ole kunagi sellise autoga sõitnud ja veel vähem endale ette kujutanud, et ma võiksin kunagi limusiiniga sõita. Sven sõitis meiege linna peal ringi ja käisime mere ääres ka. Väga luks värk. Ma olen Svenile tohutult tänulik, et ta seda mulle võimaldas. 

Sven viis meid Ülemiste keskuse juurde, kus nägin Heleni autot. Läksime Heleniga sööma. Mina võisin valida, kuhu ma minna tahan ja me läksime BabyBack Ribs & BBQsse. Ma ei suutnud kohe valida, kuhu minna, sest oleks igasugu asju tahtnud, aga siis otsustasin liha kasuks ja seda väljavalitud restoranis pakutakse palju. Ma valisin pardifilee ja Helen lõhe. Söök oli suur ja raske :) Aga ma sõin kõik ära, sest oli nii maitsev. Part oli väga hästi küpsetatud, lausa sulas suus. Heleni kala oli ka väga hea, aga kuna ma lõhet saan kodus ka, siis minu valikus ei olnud kala. Pardifileed ma oma kodus ei saa, kui siis ainult tervelt ahjus küpsetatud parti. Minule igatahes väga maitses. 

Peale söömist läksime Heleni salongi, kus ta puhastas ära mu näoneedid ja tegi mulle uue surface ehk needi rinnakule. Mul oli seal varem neet, aga see mädanes koledaks ja Helen eemaldas selle mulle täiesti ootamatult siis, kui pidin MRTsse minekuks vidinad küljest ära võtma. Mul oli siis nii kahju, sest see on mu lemmikneet. Nüüd ta paigaldas samasse kohta uuesti ja igatahes on mul nüüd jälle kaks ilusat sinist täppi kahe rinna vahel. Jama lugu on ainult see, et ka see neet kipub põletikku minema. Mul on üks antibiootikumiga salv ja olen seda pannud. Tulemuseks on see, et hetkel põletikku pole. Mäda ka pole. Helen ütles, et ta võtab selle needi ära, kui põletik püsib, aga seda ma ei taha kohe mitte. See on tõesti väga ilus seal kahe rinna vahel :)

Kui salongis sai kõik tehtud, läksime Viru Keskusesse kooki sööma. Seal on selline kohvik nagu Pavlova ja pavlovat me sööma läksimegi. Ma ei ole eladeski nii suurt minipavlovat söönud! See oli suur, värske, ilus ja maitsev. Aga kui ma olin selle ära söönud, siis ma arvasin, et ma ei taha enam kunagi pavlovat süüa :))))) See muidugi ei vasta tõele, ikka tahan, sest see on üks mõnus ja kerge kook. 

Käisime veel raamatupoest läbi ja Helen kinkis mulle raamatu. Ilusa ja siira, ei ole paharaamat, on hoopis ilu täis raamat ("Poiss, mutt, rebane ja hobune"). Ja siis viis Helen mu bussi peale. Mul oli ilus ja maitsetest tulvil sünnipäev. Kodus ootasid mind palju roose Essa ja Sebastiani poolt ja muidugi Arvolt saadud imeilus kimp. Ja ma ei mõelnud kordagi kurbi mõtteid, sest ma olen otsustanud, et nüüdsest peale naudin ma igat oma sünnipäeva vahet pole, millisel nädalapäeval see juhtub olema. 

Suur aitäh, armas Helen! Kõige eest! Mul oli ilus sünnipäev tänu Sinule ( ja Svenile). Vahva, et mul on just selline sõber nagu Sina oled!

Teie Ennike

Eesti Vabariik 105 ja hommikumatk

Eesti Vabariik sai sel aastal 105 aastaseks ja kuna on liikumisaasta, siis otsustasime, et kõnnime selle raames mõned kilomeetrid.  Kuna meil oli plaanis õhtul kõik Liisu juures kokku saada, siis ei saanud väga pikka matka ette võtta, kuna oli vaja igasuguseid toite teha. Otsustasime minna Jalasele, kui just vihma ei saja sel hommikul. Ei sadanud, oli mõnus paarikraadine miinus ja täpselt sobilik ilm matkamiseks. 

Võtsime Liisu kell üheksa auto peale ja asusime teele. Meie matkal osalesid mina, Arvo, Sebastian, Anete, Liisu, Margus (ema mees) ja Marek (õde Triinu abikaasa). Mul oli Anetest väga suur abi, sest ta aitas Mirat taltustada. Kui ma oleks pidanud terve matka üksi teda hoidma, siis mul oleks ikka maailmatum stress peale tulnud. Sest nagu ikka ja ilma mingisuguste muutusteta - ta matkadel lihtsalt kohutavalt tirib. Ma teda lahti lasta ka ei lubanud, sest ma pole viimasel ajal täheldanud, et ta oleks väga sõnakuulelik olnud. Igatahes asusime teele. 

Rada oli küll kellegi poolt natuke läbi kõnnitud mingil päeval, aga siiski oli üsna arvestatav raskus selle raja läbimine. Kõige hullem oli laudtee, kus jalg lihtsalt libises koguaeg rajalt maha. Õnneks see laudtee osa ei ole Jalasel väga pikk. Metsas ja põllu ääres oli tunduvalt kergem kõndida. Mira ka nii tiris, koguaeg libisesin rajalt maha. Marek arvas, et võiks Marimetsa minna, aga ma ütlesin, et mina ennem ei lähe, kui lumi on sulanud, sest tõesti - laudtee peal on ebamugav lumega kõndida. Ja Marimetsas on laudtee umbes 5 kilomeetri jagu. 

Kui me jõudsime raja lõppu, siis sõime minu tehtud kaerakaraskit ja jõime kohvi/teed. Mulle väga see karask maitseb ja tundus, et teistele ka. Marek vist ei söönud, tal olid endal mingid poepirukad kaasas. Ma jagan Sinuga oma karaski retsepti.

6dl kaerajahu

1tl soodat

100g sulatatud võid

500g keefiri

suur peotäis päevalileseemneid

pool tl soola

Sega kõik ained (või sulata) omavahel kokku ja küpseta ahjus keskmisel siinil 45-50 minutit. 

Peale hommikusööki kõndisime autode poole tagasi. Mareki arvates oli see üsna mõtetu matk, sest ekstreemi polnud ja liiga lühike ka, aga teda ei tasu tähele panna, sest tal on koguaeg kõik pahasti. Mõnikord ma muidugi ei saa aru, kas tema porin on tõene või lihtsalt teeb nalja. Mul selle naljasoolikaga on kuidagi nihusti... Nagu polegi teist õieti.  Tegime lumeingelid ka, sest oli nii mõnus kerge lumi, et kohe kutsus lumehange heitma. 

Autode juurde jõudes olime üsna läbi, sest talvel lumega on ikka päris raske matkata. Aga tore :) Mul on hea meel, et kõik olid valmis matkama minema. Eriti hea meel on mul, et ema mees ka käis, sest... Mul vahel on temast kahju.... Sebastian ei saa ainult aru, misk me viimasel ajal rohkem asju teeme minu suguvõsaga, mitte Luhtarudega.... Mina ei tea ka, kuidas see nii on juhtunud... Tegelikult tunnen Aikust ja Liivist suurt puudust ja kahju on, et me nii vähe kohtume. Aga mõnes mõttes mul on hea meel, et ma oma õde päris tihti näen.... Olen temast samuti suurt puudust tundnud...

Õhtul saime kõik Liisu juures kokku ja tähistasime Eesti Vabariigi sünnipäeva. Kõik olid nii palju vaeva näinud erinevate söökide ja suupistetega, et süüa oli küll rohkem, kui me ära süüa jõudsime. Kahjuks mul ei ole ühtegi fotot nt Raivo (Liisu mees) tehtud suupistetest, mis olid ikka väga ilusad ja maitsvad. Ta oli kõvasti vaeva näinud. Liisu abitöölisena muidugi ka. Kõik, kes panustasid, olid ikka väga tublid. Võibola ainus asi, mida õppida, on see, et koguseid kuidagi paremini planeerida. Ilmselegelt oli sööki liiga palju. 

Oli ilus päev! Koos armsate inimestega, matka ja heade söökidega. Aitäh kõigile, kes osalesid ja oma kohalolekuga kõik veel paremaks tegid :) Palju õnne veelkord meie VABALE riigile! 

Teie Ennike

Ammende Villa ja Testosteroon

Me pole just palju hingekosutust viimasel ajal saanud, sest Arvo töötab koguaeg Robini korteri peal ja ilmad on ka sellised olnud, et matkama ka ei kutsu. Elame sellist rahulikku koopainimese elu. Nädalavahetustel teeme sauna Sipas või käime Liisu juures saunas. Muul ajal oleme kodused ja kohustustega. Aga Liisu arvas, et me võiksime jälle teatrisse minna ja sellega seoses muidugi restorani ka. Ma oleksin seekord tahtnud kuskile mujale sööma minna, aga Liisu tahtis nii väga Ammendesse minna, sest teda jäi kummitama eelmisest korrast Sebastiani tellitud ahjujäätis. Kui nii, siis nii. Ammende on ju alati hea valik. 

Kohtusime Liisu ja Raivoga Ammende ees ja olime valmis õhtusööki nautima. Meie olime kolmekesi, ikka Sebastian ka kaasas, sest kuidas ta muidu teatrisse saaks. Ja meie suureks rõõmuks on aeg teinud oma töö ja Sebastian on valmis igasuguseid uusi maitseid proovima. Seekord valis ta menüüst eelroaks uhhaa, pearoaks pardifilee ja magustoiduks ahjujäätise. Ta sõi kõik ära peale pearoa lisandina porgandipüree. Kui küsida, kuidas maitses, siis vastuseks sai, et oli päris hea. Mina sõin hirveravioole, hirvefileed seente ja veinikastmega ja magustoiduks samuti ahjujäätis. Arvo sõi seenepannakotat, tallekarred ja ahjujäätist. Liisu sõi pardifileed ja ahjujäätist ning Raivo seenepannakotat, talle karree ja samuti ahjujäätist. Mis ma oskan öelda. Soolane pannakota oli veider, kuid maitsev (ma Arvo taldrikust maitsesin). Tallekaree osas olid mehed mõlemad ühel meelel, et see polnud tall vaid lammas. Minul jäi arvestatav tükk liha alles, sest see oli minu jaoks liiga toores. Ahjujäätis meeldis kõikidele. Hiljem veel googeldasime, et kuidas seda tehakse. Ei midagi keerulist tegelikult, aga väga maitsev. Ammendes on igasugu lisasid ka päris palju: koka tervitus (see oli äga hea), maitsevärskendus ennem pearooga, lahkudes trühvel. Kõhud said väga täis. 

Koka tervitus salsa ja pardimaksa palliga (seda Sebastian ei puutunud)

Maitsevõid

Leivakrõpsud

Rukkileib, karask ja kõrvitsakukkel (väga head olid)

Ravioolid

Uhhaa

Seenepannakota

Astelpajust maitsevärskendaja (see oli väga maitsev)

Pardifilee

Hirv

Tallekarree

Ahjujäätis

Kõhud saime väga täis ja siis läksime Pärnu Endlasse vaatama lavastust "Testosteroon", mis on lavastatud Enn Keerd poolt. Poolas tohutu publikumenu osaliseks saanud komöödia räägib peost, mis järgneb luhtunud pulmatseremooniale ning kus altari ees mahajäetud õnnetut peigmeest toetavad kuus täiesti erineva tausta ja iseloomuga meest. Nende koosistumine kujuneb toostide, kakluste, diskussioonide, šokeerivate avastuste ja ootamatute südantpuistamiste seeriaks. Lõpuks leiab seltskond, et mees olla pole sugugi kerge. Eriti veel kui otsida vastust küsimusele, mis inimesi lõpuks suhtemaailmas juhib – mõistus, tunded või ... hoopiski bioloogia? 

Osatäitjad olid Sander Rebane, Raivo Rüütel, Veljo Reinik, Ago Anderson, Sepo Seeman, Tambet Seling, Lauri Mäesepp. Kõik head näitlejad, nalja sai palju. Kuigi roppuseid sai vist veel rohkem. Ei imesta, et see oli alla 16aastastele mitte soovituslik. Ma algul pelgasin natukene, et äkki on liiga meestekas... no eks ta oli ka, aga see ei tähenda seda, et naerda ei saanud. Kui Sa ei pelga roppu nalja, siis võid vaatama minna. Ma tahaks järgmisel korral midagi natukene hingele saada. Noh midagi sellist, mis paneks mõtlema... Aga eks aeg näitab, mis ja kus ja kellega. 

Oli ilus, maitsev ja naljakas õhtupoolik Pärnu linnas. Seltskond oli ka muidugi super! Loodetavasti varsti läheme jälle kuskile (Ammende jätaks seekord päriselt välja...) . See on ikka hingele nii vajalik teha mingeid toredaid asju vahepeal. Ja teate mis.... Päevad on läinud pikemaks.... Kuigi täna sajab õues lund, on hinges ikkagi teadmine, et varsti tuleb kevad. Võibolla me siis liigume ka rohkem ja teeme natuke rohkem toredaid asju. Senks - minge kelgutama :)

Teie Ennike