Aegna saarel matkamas

Suvi on mönus aeg. Päike paistab ja vihma ei saja peaaegu kunagi ja aega on hästi palju ja ... Eriti naljakalt kölab see: "Vihma ei saja...". Siiamaani on andnud neid vihmavabu päevi ikka otsida ja ega pole väga välja tulnudki. Aga yhel öhtul me siiski mötlesime välja, et me vötame riski ja ostsime piletid ära - Aegna saarele.

Korralike inimestena me muidugi uurisime, mis me seal näha saame ja kui palju köndima peame ja eks me ikka vaatasime ilmateate ka yle. Lubas ilusat ilma ja sadu alles öhtuks. Korjasime oma lapsed ja teiste lapsed kokku ning kutsusime Arvo venna Aivari veel lisaks, sest seltsis on segasem ja yldse on Aivar yks lahe inimene. Peale meie endi poiste olid seekord kaasas veel Erlend, kes ongi peaaegu nagu meie endi laps ja Agnes, kes on Riina laps.

Meil oli plaaniks, et me matkame ja peame piknikut. Vaatame yle köik vaatamist väärivad kohad ja Aegna kodulehel neid vaatamisväärsusi justkui jagus. Tegelikkus on selline, et ega me seal midagi väga vaadata ei leidnud. Köige enam meeldisid meile kivilabyrent ja rändrahnud. Need olid sellised kohad, kus töesti oli huvitav olla. Kivide juures ma pidin muidugi kaagutama ka, sest ma lihtsalt ei vöi vaadata neid hulljulgeid mehehakatisi, kes elavad ebareaalses optimismis, et nendega ei juhtu iialgi mitte midagi. Ei tea, kas kaagutamisest oli kasu, aga ei juhtunud jah:)

Meestele pakkusid pinget ka igasugused rannapatareid. Aivar nimetas neid kyll rannakaitse rajakateks (mitte rajatised), kuid Arvo oli neist huvitatud. Poisid käisid ka igalt poolt läbi, kuhu mehed ees läksid, meie Agnesega päris igale poole ei roninud, sest mönes kohas hakkab hirmus:D Ausöna, mönes kohas oli selline tunne, et see asi kukub kohe kokku. Muidugi ei kukkunud meie saarel viibimise ajal midagi kuskil kokku, aga no minu jänesekörvad ulatuvad ju maani:P

No ei meeldinud mulle need rajakad:D Mulle meeldib liivarand ja see on Aegnal kyll super! Me mötlesime Arvoga, et miks me alati Valgerannas käime ja endale seda yhte ruutmeetrit otsime, kui saaks söita Jukuga Aegnale ja nautida ilusat randa, mis ei ole ylerahvastatud. Rannas me pidasime piknikut ja grillisime vorste. Nats julgemad plikad/poisid käisid ujumas ka, vanurid loobusid:D Köige vapram oli Agnes, sest poisid ytlesid, et mis plikadel viga, nad ei pea kylmas vees mune kinni hoidma:D:D:D

Oli huvitavaid puid, olematu surnuaed, köiega sai kiikuda ja punaseid maasikaid. Olid kergesti läbitavad rajad, veevötu kohad, viitadega oli koonerdatud ja osasid vaatamisväärsusi me ei suutnudki leida, sest kui kirjas oli, et on kasiino, siis me vösast kyll midagi yles ei leidnud. Natuke saime ikka vihma ka ennem ära tulekut, aga see meid ei morienda, sest ega me suhkrust pole. Löppeks vöib öelda, et meil tegelikult vedas ilmaga.

Tore oli, aga hea seltskonnaga ongi ju igal pool tore:) Mönikord piisab vähesest, et olla rahul. Päkad olid öhtuks ymmargused ja positiivsed emotsioonid olid hinge rahulikuks teinud. Ma kiidan jällegi lapsi, kes vapralt könnivad ja kuulavad ja nalja viskavad. Kes väsivad, kuid ei vingu. Mulle meeldib, et nendesse saab suhtuda nagu vördväärsetesse. Ma olen iga kell nöus selle seltskonnaga luurele minema:) Minge Aegnale päikest vötma ja matkama. Saate teada, kus asub jöulukuuskede kodu

ja ehk räägite meile, mis asi see kyll olla vöiks:

PS. vabandan osade täpitähtede puudumise yle. Minu armas läpakas on remondis ja Arvo soomlane minu tähesoove ei möista:P

Olid need vast jaanid...

Ma vist hakkan vanaks jääma:D

Meie selleaastased jaanid möödusid Jõgevamaal Kärdes. Annely korraldas meile sinna juba mitu kuud tagasi ööbimise värgid. Viibisime RMK Endla metsamajas.

Nagu iga korralik eestlane teab, siis jaanilaupäeva hommikul üles ärgates peab sadama vihma. Kui see nii pole, siis on midagi valesti.  Ja no sel aastal meid õnnistati ikka kohe eritoreda vihmaga, eksole. 

Ma ei väsi kiitmast oma lapsi. Ma ütlen ausalt, et tegelikult ei olnud selles 3 kilomeetri pikkuses matkas auto juurest metsamajja mitte midagi ülemõistuse  nauditavat, kuna vihma sadas sajaga ja sääski polnud sellel matkarajal vist ka keegi ennem meid toitnud. Kõige tipuks eksisid eeskõndijad Robin ja Erlend ära ning ma pidin oma vaest vanainimese südant valutama. Aga kumbki mu lastest ei vingunud mitte ühtegi korda mitte ühegi asja kallal. Vastupidiselt nende emale:D

Ma püüan mõista ka mõistmatut. Eesti inimene on alalhoidlik ja tühjast tüli ei tee. Minu jaoks jääb arusaamatuks aga üks asi. Kui RMK annab rendile metsamaja, küsides ööpäeva eest 60 eurot, siis minu pisike aju mõtleb küll, et oleks normaalne, kui tagatud oleks elementaarne ehk oleks tühjendatud või vähemasti mitte ääreni täis kuivkäimla ja terve laudtee. Kurb, et ei saanudki lapsega järve äärde  minna, sest laudtee oli katki. Samamoodi tuleks tagada ka normaalne pääs majani ehk siis rajalt tuleks eemaldada langenud puud. Meil isiklikult vedas, sest eelmisel päeval kohale jõudnud inimesed olid ära niitnud heinamaa majas juurest lõkkekohani. No, et pääseks liikuma natukenegi. Vot need on nüüd need asjad, mida peaks kontrollima ja tagama vastutavad inimesed, kes metsamaja välja rendivad. Vastasel juhul tekib küsimus, et mille eest raha küsitakse?

Sebastian ütles, et need olid tema jaanidest paremuselt teised jaanid... Just nii ta end väljendaski. Lõke oli, lõkkes sorkida sai, issiga sauna sai, matkata sai, telgis magada sai (Seebu ei tahtnud magada ühes suures toas kõikidega koos, seetõttu valisime telgi), kanasašlõkk oli VÄGA hea. Mida võikski veel tahta? Üks väikene vihm ei riku ju jaani:D 

Sel aastal siis sedasi. Eriti pikalt ma ei hakka rääkima sellest, et kui me hakkasime tagasi koju tulema ja olime kõndinud 3 km autoni ja siis avastasime, et meie auto käima ei lähegi, kuna sellel aku täiesti tühi on ja kellelgi täkujuhtmeid ka ei ole:D Sest kes ikka suvel täkujuhtmeid kaasas kannaks. Võite vaid ette kujutada mu ahastust. Aga koju me saime ja Arvo lubas oma halli Volvo lillaks värvida:D

Ilmateadet ma ei vaata... Hakkab siiber saama.

Tuttuus:)

Sa tulid kui pisike maailmaime,
mina naeratasin ja sina naeratasid vastu.
Kes ütles, et väike on sündides pime,
mina vaatasin ja sina vaatasid vastu.
Neis pisikestes kätes ja jalgades peitus jõud,
soov elada, naerda, nutta ja õnnelik olla.
Sinu emme ja issi ühisel jõul,
said sa lõpuks siia maailma tulla.
See tunne nii ülev - rõõm, valu ja pisarad,
sina tulid ja vajasid soojust.
Soovis olla vaid teie pisike,
andes teada, mis on tõeline armastus! 

 Ega siinkohal ei olegi palju sõnu vaja. Saage tuttavaks - tema on meie suguvõsa tuttuus inimene, tänase seisuga täpselt kaks päeva vana mehepoeg. Kõik varbad ja sõrmed on olemas ja just sellised nagu peavad. 

Jalanumber on väike:P

Ma tegin talle Vepsa nuku ka:) Et ikka kaistet ja õnne jaguks.

Jõudu ja jaksu tema vanematele! Mina loodan, et pisikesel janu ei ole, sest meie suguvõsa poiste janu ei tõota head. Teiseks elupäevaks ta vee isu ilmutanud pole, loodetavasti see nii jääbki.

Loovkursus I kooliastme õpetajatele

Ma käisin eile loovkursusel Avatud Meele Instituudis. Juhendajaks oli Eve Burmeister ja kursusel osales 10 õpetajat üle Eesti. Ei saa jätta mainimata, et ma pole ammu nii palju naerda saanud. Eriti naljaks oli üks õpetaja, kes hommikul sõitis iseenese tarkusest hoopis matemaatika kursusele, aga sattus loovkursusele. Ise ta väitis pärast, et tal pole iialgi nii naljakat matemaatika kursust olnud:)

Mis me siis ära õppisime? 

Kõige alustuseks me joonistasime järgi mustreid. See väidetavalt rahustab ja võtab pingeid maha. Kui lapsed seda teevad, siis see arendab nende koordinatsiooni, peenmotoorikat, ruudustikul orienteerumist. Evel endal oli väga palju mustrikaarte. Ideena pakkisin endale kaasa, et seda tasub lastega teha kindlasti. Sobilik on see ka näiteks sellisteks puhkudeks, kui laps saab oma tunnitöö varem valmis, siis saab erineva raskusastmega mustrikaarte välja jagada. Toon siin ühe näite ka:

Äärmiselt huvitav töö oli Vepsa nuku tegemine. Vepsa nukk oli kaitset ja õnne toov, eriti, kui lisada talle punast (kas lõnga või riiet). Nukk valmib täielikult sidumise teel ja on tegelikult suhteliselt kergesti valmistatav. Tingimusel, et suudad tissid paika panna:D Mina ei suutnud, sest mingi imelikul põhjusel tegin rinnad eriti suured:P Juhendaja abiga siiski sain kõik korda ja olen oma tööga väga rahul. Kui koolis lastega seda teha, jätaks rinnad välja - muidu ei jaksaks poisid ära itsitada:)

Taldrikupaela tegime. See on väga lihtne moodus teha ilusaid ja huvitavaid paelu. Kes tunneb huvi ja tahab ise ka erinevaid paelu teha, siis tasub endale soetada selline raamat nagu "Paeluvad paelad" Minu arvates on selles tegevuses täiesti teraapiline toime. Kui juba alustad, on raske lõpetada. 

Valmistöödest meeldis Sebastianile kõige rohkem putukapill. Jällegi üks selline asi, et olemasolevatest asjadest saab kerge vaevaga teha vahva mänguasja. Putukapilli tegemise õpetus on Delfi tähekses täiesti olemas. Mina aga pean minema täna poodi mõningaid asju tooma, sest Sebastianil on kindel soov ja tahtmine teha endale päris oma putukapill. 

Natuke raskem ja aeganõudvam töö oli ornamendi kandmine jutepaelast järjehoidjale. Kõigepealt tuleks enda jaoks valmis mõelda ja kavandada ornament (reeglipärane kompositsioon) ja siis hakata seda (esialgu eelpistetega) jutepaelale tikkima. Ma püüan mõelda enda õpilaste peale ja ma olen enam kui kindel, et valdav osa saab hakkama. Ka poisid. Mina veel ei ole saanud:D Aga küll ma saan! Ma loen igatahes materjalidest välja, et arhailine tikand on täiesti jõukohane ka algajatele - seega, sobib mulle:D

Väga mõnus päev oli! Nii palju sai ideid ja naerda sai ka raha eest kohe:P Need on ühed võimalused, mida saab teha lastega, kuid samas saab kõiki uusi oskusi lasta nendel hoopis muudmoodi väljedada. Ei pea olema järjehoidja ja võib teha erinevaid putukaid pilliks. See ongi see koht, kus laps saab ise luua ja mõelda ja katsetada. Kui ma sügisel ikka Varbolas töötan, siis mul on palju häid ideid tagataskus:) Ja ärge te siis pahaks pange, kui ma teile jõuluks suurte tissidega Vepsa nukke teen - kaitse ikka eelkõige:)