Juba eelmine nädalavahetus käisime:)

Käisime Võsul. Aga pole mahti olnud miskit kosta.

Nagu igal suvel käiakse Arvo suguvõsaga (pluss keegi minu omadest) Hobulaiul, on juhtunud nii, et me käime Liisudega (pluss muud kamraadi ka aegajalt kaasas) Võsul. Jaanal on seal selline kolmnurkne suvila keset mustikametsa ja no Liisu on ju eluaeg rääkinud, et talle pole palju vaja: meri, mets ja talumaja:D Ja kui ikka ilusat suveilma on, siis peab ju korra suve jooksul Võsul ära käima. Ilusat suveilma on sel suvel ikka jube palju olnud ja juhtumisi olid just eelmine nädalavahetus selle suve kõige kuumemad päevad ning mis meil muud üle jäi, kui 202 kilomeetri pikkune sõit ette võtta. 

Me jõudsime kohale reede õhtul kella poole üheksa ajal, mis tegelikult on ikka suhteliselt vara, sest olnud ka selliseid aastaid, kui sõit on toimunud nii hilja, et kohale on jõutud pool kaksteist õhtul. Ja kuna kõik käib ju mingisuguste rutiinide ja tavade järgi, siis peale näljarottide toitmist, tuli lapsed viia merre. See ei juhtunud minutitki varem ega hiljem, kui üksteist öösel:)

Kui lapsed olid ära leotatud ja sääsed ära söödetud, siis oligi käes öö. Me ei hakka siinkohal peatuma pikalt teemal, kas me läksime kohe magama või jõime natuke rummi ka, kuid igatahes helistasin ma Liisule laupäeva hommikul kell kümme (teisest toast) ja kurtsin, et ma ei tunne kohvi lõhna:D Ega kaks korda polnudki vaja helistada - kohvi lõhn saabus varsti. Peale näljarottide toitmist läksime randa, sest kui meri on nii ligidal, siis tuleb sellest võtta kõik, mis võimalik ja nii me olemegi igal aastal Võsul laupäeva õhtuks täiesti kõrbenud:D

Robin ja Erlend käisid jalgpalli ka mängimas, sest seal, kus on rohkem kui kaks poissi kohal, on kindlasti olemas ka jalkamaniakke. Carmee Lisette ja Katariina käisid vahepeal mingisugusel rannatantsimisel. Mina ei saanudki täpselt aru, mis värk see oli, aga tagasi tulles olid nad surmani väsinud ja ei jõudnud ära rääkida, kui jube tore see oli. Lisette pidi minema tantsutrenni:D

Tantsivad seal kaugustes

Ja ikka jalgpall...

Ega peale sellist väsitavat päikese käes praadimist ja lõputut ujumist on suhteliselt normaalne asjade käik näljarottide toitmine. Ma ütlen juba kolmas kord "näljarotid", sest mul on jäänud mulje, et igasugustel väljasõitudel on lapsed kordades näljasemad kui tavaliselt. Ja see ei loe, kas laps on nats tüsedam või täielik kribuaadu - kogu aeg on nälg. Võsul olles oleks imelik hakata makarone tegema (kuigi - ka seda on juhtunud, kui seltskonda on olnud rohkem kui inimesi) ja tavaline Võsu toit on grillliha. Me Arvoga oleme selle värgi  joonde ajanud. Sel aastal hiilgas Arvo loomulikult oma võrratute salatitega ka. 

Kui me tavaliselt oleme Võsul pühapäevani, siis sel korral oli meil Liisuga kokkulepe, et me veedame ilusa laupäeva ja meie Arvoga sõidame öösel koju, et pühapäeval jälle remonti teha. Sebastiani arvates ei oleks see olnud täielik Võsul käik, kui me ei oleks ära käinud mänguväljakul. Ja seda me ometigi ju ei tahtnud. Noh, et ei oleks täielik. Nii juhtuski, et peale söömist oli vaja veel kõndida Võsu teise otsa ja seda ikka selleks, et lastel oleks tore. PS. Ma rõhutan sõna "lastel". 

Sel aastal siis sedasi. Meie Arvo, Seebu ja Erlendiga hakkasime kell kümme õhtul kodu poole sõitma ja jõudsime Märjamaale kell üks öösel. Robin jäi Liisudega veel üheks ööks Võsule. Ilmaga vedas, seltskond oli super, lapsed olid kõik tublid ja hakkajad, söögid olid maitsvad, päike põletas kenasti mu selja ära ja hambad olid veel kaks päeva hiljemigi sinised. Miks? No kui sa elad rohkem kui 24 tundi mustikametsas, siis polegi ju midagi imestada:D Isegi korralik hambapesu ei aita...

Eks järgmine suvi läheme jälle, sest nii on kombeks. Ma tunnistan ausalt, et kui me sõitsime Võsu poole, siis ma olin nats tossis, sest ma eriti ei viitsinud ja noh, olin selline.... Jonnipunn. Aga Arvo laulis mulle: "Kui elad oma õue peal, ei tea, mis toimub kaugemal... ". Tegelikult oli tore ja aitäh Liisudele. Mõnikord on hea, kui keegi teine näitab initsiatiivi üles ja tirib kodust eemale:)

Muremõtted

Alati ei saagi kõik ilus olla. Ma enamuse ajast siiski blogin ilusatest asjadest, kuid mõnikord tuleb ette, et mure tärkab põues. Praegu on see aeg. Vaatamata ilusale suveilmale...

Kõik, kes on meiega viimasel ajal rohkem või vähem koos olnud, siis nad on kindlasti tähele pannud, et Sebastian ei tunne end kõige kindlamalt. Kui nüüd peenemalt end väljendada, siis olles Seebuga koos, kuuleb pidevat sosistamist ja keelega laksutamist. Pidevat. Kõigele lisaks on ta väga õel ehk siis naerab õnnetuste üle, on kiuslik, ütleb pahasti, teeb haiget (Robinile ja isale). Ärritunult ei hakka üldse diskuteerima, vaid kargab kohe kallale. Samas võib täiesti tühja koha pealt pisaraid valada, ütleb, et teda pole kellelegi vaja jne. 

Ta poeb peitu... Kuskile nurka ja sosisab. Ja minu silmad on märjad. Mul on  tunne, et ma olen ära lõhkunud oma lapse turvalise maailma selle nimel, et kõik oleks ilus ja puhas. Et kas see kõik on seda väärt? Küllap on, sest ükskord saab remont valmis, me kolime koju tagasi, ta harjub uue köögi ja vannitoaga, aga niikaua, kuni kõik pole veel valmis... 

... niikaua on kuulda sosinaid, keelega laksutamist ja näha ristatud käsi. Palun kannatlikku meelt, sugulased:) Nii Sebastiani kui minu suhtes. Mul pole kerge seda kõike vaadata ja kuulata, teha ülikooli asju, abistada remondis ja nautida suve. Seetõttu olen kindlasti tundelisem ja võin meele ära heita ka lihtsamatest asjadest. Ma loodan, et kõik see "isevärklus" taandub, kui me saame oma koju tagasi....

Rõõm väikestest asjadest

Meie lastel on juhtunud nii, et neil on ainult üks vanaema ja üks vanaisa. Vanaema elab kilomeetri ja vanaisa 12 kilomeetri kaugusel. Ometigi juhtub vahest nii, et Robin läheb ööseks vanaema juurde. Nats tobe, aga samas - ega tema süüdi pole, et vanaema elab nii ligidal. Kui ta elaks Võrumaa metsades, siis ei oleks ju sugugi tobe, et ta läheb vanaema juurde ööseks. Nüüd, remondi ajal, on juhtunud suhteliselt sagedasti, et Robin ööbib vanaema või Lea juures. Aga kogu sellest remondijamast ma kirjutan üks teine kord. 

Päevad mööduvad hetkel nii, et hommikul 10-st õhtul 7-ni me veedame oma kodus ja teeme tööd. Teeme suure hooga, et saaks rutem valmis. Õhtupoolikud oleme ühes korteris, sööme ja peseme ja siis käime jalutamas. Eile õhtul jõudsime tuppa 22.45. Aga on ju suvi... Seetõttu tuleb leida siiski ka seda aega, et oleks mõnus ja et saks energiat. Seetättu pakkisime oma lapsed ja kassi reedel kokku ja sõitsime hoopistükis Sippa vanaisa juurde:) Ööbimisega. 

Kass, kes elab ka meiega siin korteris, ei ole tegelikult mingi reisukass:) On täiesti tavaline peaaegu 11aastane kiisu, kes arvab vist küll, et see perekond on hulluks läinud. Kuna ta kodus olla ei saanud seoses ühe isase tigekõutsiga alumises kortteris, siis olime sunnitud ta komandeerima siia paneelmajja. Maale jõudes ta ei uskunud oma õnne ära, sest ausalt öeldes ta ainult jooksis ja kraapis. 

Umbes sama suures õnnes olid ka meie lapsed, kes ainult jooksid ja ei kraapinud:D Ja siis ma mõtlesingi, et tegelikult on ikka hirmus vähe vaja, et lapse doleks õnnelikud. Ühte muruga platsi, sauna, jõge ja motikat. Süüa muidugi ka. Polei vaja eriti kaugele minna ja turismitalu nuumata. Piisab täiesti oma vanaisa kodust ja kõik on rahul. 

Me ei teinudki ju midagi ülemõistuse erilist. Grillisime liha (sh röövlipraadi, mis mulle ei maitse üldse, aga poistele väga). 

Mõned poisid putitasid motikat ja teised poisid tegutsesid töötoas.

Käisime jõe ääres jalutamas ja poisid lasid igaüks ühe paadi vette. Kellel läks hästi, kellel mitte nii hästi.

Maal käimise juurde kuulub kindlasti ka motikaga sõit. Mulle aegajalt tundub, et nad on nats maniakid selle masina suhtes:D Edusammud minul puhul on muidugi märgatavad, sest ma paaniliselt enam ei kardagi, aga ega ma täit mõnu ka veel ei oska tunda. Poisid aga (olenemata vanusest) on lausa pöörased, kui  neile sõitu pakutakse. Vanaisal oli ka klemm nii soti peal, kui poisid isaga esimesele ringile läksid. 

Palju jalgpalli, mõnusat kuuma sauna ja öösel pool üks isiklikud tõrvikud....

.... ja rohkem polegi õnneks vaja. Kui küsida poistelt, et kas tahate järgmine nädalavahetus jälle maale minna, siis kostub ühest suust "jaaaaaa"... Nädalavahetuseni aga on veel aega ja seetõttu peavad ka hilinejad nüüd objektile kiirustama:)

Saarel jälle käidud

Kui ma oma blogi pidama hakkasin, siis kõik sai alguse Hobulaiust. Aastaring on peaaegu täis saanud ja Hobulaiul jälle käidud. Igal aastal, kui ma seal käin, siis ma mõtlen, et ma rohkem sinna ei lähe ja igal suvel pakime me jälle end kokku ja läheme sinna saarele. Miks? Ei mina tea:)

Ma ei tea, kuidas meil küll igal aastal veab, aga me oleme 10 aasta jooksul saanud olematutel kordadel vihma sel saarel. Ja isegi sellel jubedalt vihmasel suvel õnnestus meil olla Hobulaiul vihmavabadel päevadel. 
Meid oli palju. Suuri ja väikseid ja keskmisi. Palju poisse ja palju jalgpalli:D Mõned korralikumad ja mõned ja lihtsamad jalgpallivigastused, mõned suuremad pohmakad ja mõned draamad. Nagu tavaliselt.

Liivi perel oli kaasas jälle terve hunnik erinevaid pille: tuuba, bariton, kitarr, kannel, flööt, suupillid. Aivaril oli kaasas parmupill ja kapten Ennul akordion. Ma usun, et Arvo proovis kõiki pille:D Mina olen nii arg, et ei taha teistele näidata, et ma ei oska ja siis ma proovisin salaja suupilli:D Flööt ja parmupill on meil endal ka kodus olemas. Poisid proovisid ka erinevaid pille puhuda ja näppida, samuti Aivar. Ma ei jõua ära imestada Liivi andekust, sest tema mängib küll kõiki pille vabalt ja rivitult. Kõige suurem tõmbenumber on muidui tuuba, sest kus mujal sa ikka seda proovida saad. 

Nagu juba öeldud, siis mängiti palli. Erinevat palli. Väga palju käidi ujumas ja ninad/seljad olid põlenud kõigil. Kui kasutada poiste väljendit, siis vesi oli lausa supp. Kui nüüd adekvaatselt öelda, siis esimesel päeval oli tõesti vesi väga soe ja kui mina seda ütlen, siis võib juba uskuda ka. Mõlemal õhtul köeti sauna ja siis toimus kohustuslik saunast merre jooksmine. Ma ei tea täpselt, kui kaua kestis, aga poistekamba saunaskäik oli ikka väga pikk.

Seebu sai laeva ka. Mulle tundub, et tema jaoks on see juba nagu traditsioon, et Hobulaiul saab uue laeva. Kuna seda polnud projektiga ette nähtud, siis ehitas Arvo olemasolevatest vahenditest parve. Seega - ma ei pea muret tundma, kui satume asustamata saarele, siis minu mees oskab parve ehitada küll:D

Tagasitee oli natuke raske. Meri oli tuuline ja ma pidin ikka natuke palju hirmu ka tundma. Küll oli hea meel jõuda kuivale maale:) Koju jõudes oli meil palju musta pesu, laeni stuffi täis pagasnik ja nuttev laps, kes tahtis oma koju, mitte mingisugusesse rõvedasse kohta:S
Hobulaiu on ilus saar. Ma tahaks öelda, et ma olen seal saarel alati jube õnnelik ja rahul. Kahjuks ma ei saa seda öelda, kuid vaatamata kõigele - seal on midagi, mida mujal ei ole.