Inglid valvama

Ma ikka kolan mööda erinevaid käsitööblogisid. Mulle meeldib vaadata, mida keegi on teinud ja no osadel inimestel on ikka nii võrratud asjad, et paneb ahhetama. Nii ma siis ükskord kolasingi ringi ja jõudsin mingeid teedpidi Pinteresti, kus oli üks vahva ingel ja selle tegemiseõpetus. Ma enam ei mäleta, kus täpselt, aga igatahes jäi see mu meeli kummitama ja kuna ma salvestasin foto sellest inglist, siis mida rohkem ma seda vaatasin, seda rohkem mind kummitas. Aga ma pole ju miski õmbleja, mulle sobivad rohkem vardad ja heegelnõelad. Õmblemine on minu jaoks niiiiiiiiiiiii raske, et ega ma naljalt sellega ei tegele, kui ikka saab kuidagi muudmoodi. 

Aga no need inglid... Ei andnud rahu. Ja pidin taaskord tõdema, et mõnikord ma lihtsalt pean õmblema. 

Õmblesin esimese ingli. Juukseid tegin kaks korda, tiibu neli korda. Ja hommikul ärgates ütles Robin, et see on ju Salme :) Igat pistet tehes teadsin, et see on Annele. Teda valvama, et ta jaksaks ja jõuaks teha seda, mida ta teeb. Salme käis meiega pea terve suve igal pool kaasas, ta on tõesti palju Eestimaad näinud :) Aga nüüd läks ta Anne juurde. Sinna, kuhu pidigi minema. 

Siis läks Seebu kooli ja kuna me pidime selle pärast nii palju higi ja pisaraid valama, siis olin kindlamast kindel, et seal klassis peab olema üks väikene ingel, kes valvab teda ja tema õpetajat. Ikka selleks, et neil oleks koos seal turvaline olla :) Ma ei saanud ju Seebule teha plikat, sest 8aastase meelest on poisid ikka palju ägedamad kui tüdrukud. Tegin talle tema poissingli, jagpallinööbiga - et ta teaks ja tunneks, kuidas teda hoitakse ja armastatakse. 

Siis tuli Rebeccal sünnipäev. Muidugi ma oleks võinud minna poodi ja osta talle ilmatu suure nuku või raamatu või mõne muu mängu, aga mõni päev ennem sünnipäeva hakkas mind vaevama, et ma ei saa talle minna ostma kingitust, sest mul oli kindel tunne, et ta vajab inglit... Ta ise muidugi arvas, et ma oleks pidanud hästi suure kingikoti ka viima, kuid ta sai sellest õnneks üle :) Nüüd on tal ingel - valvamas. 

Ja no muidugi Annika... Jättis linnamelu maha ja läks väikesele saarele oma hinge ja annet jagama. Läks kogu oma eluga ja kõnnib nüüd kitsedega ühist teed :) Tema hinge suurus on mõõtmatu... Ja seetõttu vajas ta inglit - et ikka olla ja jaksata ja tähele panna. 

Nüüd vaevab mind jälle üks ingel :) Lihtsalt vaevab ja kõik. Aga kuna õmblemine on mulle jätkuvalt raske, siis ma püüan seda vaeva natuke edasi lükata. Tean küll, et ega ma kaua suuda, kuid natuke siiski. 

Need pole mingid erilised saavutused - need inglid ma mõtlen. Kudumine ja heegeldamine tuleb mul ikka sootuks paremini välja, kuid millegi pärast need inglid on mu elus praegu. 

Ju siis peab nii olema ....

Öö möödus Kuuse 5

Kui ilmad muutuvad niiskemaks ja igasugused putukad/mutukad on kaotanud huvi Sind ära süüa, on paras aeg panna kokku mõned asjad ja minna ööseks metsa, et kuulata öö hääli ja veeta mõnusasti aega inimestega, kes on Sulle armsad. Kui me üle-eelmine nädal käisime Võrumaal Liivi perega ja eelmine nädal Trepiojal Aivariga, siis seekord läksime kruusaaugu taha metsa nii Liivi kui Aivariga :) Liivi ja Mart küll jõudsid pisut hiljem, kuid parem hiljem kui mitte kunagi :)

Me oleme selles ööbimise kohas juba varemalt käinud, kuid mitte nii suure seltskonnaga. Pidime minema üsna varakult, sest valget aega teadaolevalt on järjest vähem ja üks varjendi külg oli vaja suuremaks ka teha - ikka selleks, et kõik lahedasti ära mahuks. Meie üllatus oli suur, kui kohalejõudes nägime, et meie "tuppa" oli kasvanud suur kuhi võiseeni. 

Mina eemaldasin seened ja siis mul polnudki muud teha, kui pildistada, sest kui Sa ikka satud sellise meestekarjaga metsa, on Sul vaba aega laialt. Meeste asjaks jäi langetada natuke sarapuuvõsa, suurendada varjendit, muretseda suur kuhu kuuseoksi magamisasemetele, valmistada grillimispulgad ja - vardad, langetada metsakuiv ja see halupuuks saagida/lõhkuda. 

Öötöö

Arvo õpetas Robinile, kuidas süütepulgaga lõket süüdata. Nad pidid ikka kurja vaeva nägema, sest kuiva hakatust oli raske leida, aga seda suurem oli rõõm, kui nende töö vilja kandis. 

Mina käisin ringi ja roomasin samblas - naiseks olemise eelis. Ja pildistasin metsailu. Mul ei saa ikka veel küll samblast ja seentest. Ja ega need töötavad mehed on ka täiesti kena vaatepilt, mida jäädvustada :)

Ma võin uhkusega öelda, et minu poisid saaksid metsas hakkama. Nad oskavad ehitada varjendit, nad teavad, kui palju peab olema kuuseoksi, kui lebomatti pole ja kui lebomatt on, nad saavad hakkama tule süütamisega ja enda toitmisega, nad teavad, kuhu poole jääb neist põhi, nad ei pelga pimedat ega tuult ega ringiluusivaid metsaelukaid. Robini panus ööbimise õnnestumiseks on absoluutselt täismehe eest, sest ta teeb KÕIKE ja KÕIGIGA, eriti aga onu Aivariga :) Nad on tõesti suured sõbrad.... Kaks mõmmi :) Ma vaatasin neid kõiki ja tõdesin, et see metsas ööbimine on midagi sellist, mis annab poistele ikka väga palju juurde. See on hoopis teistsugune olemine, justkui mingisuguse väikese mulli sees ja üksteisele nii ligidal.

Õhtu möödus lõkke ümber lauldes. Liivi mängis Aivar nutitelefoni peal virtuaalset kitarri ja kostusid meremehelaulud segamini Jaan Tätte lauludega. Suurim laulumees taaskord Sebastian. Ma ei suuda seda ikka veel ära imestada... 

Mõnus oli. Eriti peale lärmakat juubelipidustust. Ma armastan neid inimesi, ausalt ka. Nendega koos on tunne, et me oleme väga hoitud. Mitte keegi neist ei vaata kunagi viltu meie kiiksude peale ja meie poisid on neile tõelisteks sõpradeks. Keegi ei kritiseeri meid ja meie elu... Ja no muidugi Mart ja Robin - see sõprus on ikka hoopis eriline. Ainult nemad võivad üksteise kallal näägutada ja lõõpida, ikka niimoodi, et kõik ümberolevad inimesed on naerukrampides. Sama eriline on Robini, Sebastiani ja Aivari sõprus. 

Aitäh kõigile!

Aitäh armas mees, et oled meie elu muutnud selliseks nagu see on :) 

Pisike poiss

Minu süda hüppab alati rõõmust, kui ma kuulen selliseid titeuudiseid, kus laps on planeeritud ja oodatud. Oodatud kogu südame ja hingega. Üks selline pisike poiss on tulemas ja kuna ma olen oma suguvõsas hetkel ainus, kes käsitööga hakkama saab, siis minu suureks rõõmuks sain titale teha mõned asjad. Sellised, mille sees on olemas kõige paremad soovid ja kõige suurem armastus :)

Lõng on  DROPS MERINO EXTRA FINE ja inspiratsiooni ammutan ikka Dropsi kodulehelt. Nukk on valminud Ravelry tasuta õpetuse järgi. Kuna meil on tulemas pisike poiss, siis tuli nukk ka poiss. Loodan, et varsti saan kududa ka ühe tüdruknuku - oma teise õetütre tulevasele beebile.

Nii palju ilu ja pehmust. Jäin ise väga rahule kogu tööga. Lõng on nii mõnus pehme ja soe ning see nukk - see on minu meelest justkui loodud beebidele.

Janekene hakkas vesistama, kui Seebu talle kinkekoti andis :) Nii siiras ja armas tänu tehtud töö eest. Rohkemat polegi vaja.

Soovin titale jõudu ja jaksu kõhuspüsimiseks (tal oleks justkui kiire siia maailma) ja kui titale asjad väikeseks jäävad, olen alati valmis uusi kuduma.

Jakoke oma kostüümis :)

Haapsalu sall vol 2

Elu esimesed nupud.
Nii palju vaeva, pahurust, uuesti hakkamist. Nii palju kulunud aega.

Ta ei võtnud seda isegi mitte kotist välja....

Mina ebaõnnestusin. Taaskord. 

Liblikakogu

Eelmisel aastal hakkas meie pere koguma liblikaid. Põhitõuke sellele andis minu vilets tervis, kuid tegelik liblikahuvi on siiski pärit Arvost, kuna tal lapsena/noorena oli oma kogu, mis kahjuks hävis ning nüüd ta arvas, et see on midagi, mis võiks meeldida ka meile. Tal oli 100% õigus - nagu ikka. 

Liblikate kogumine on olnud sellel suvel üks põhiprojekte ja tulemus on naditav. Tõsiselt ka. Suvi muidugi oli erakordselt ilus ja soosis täielikult liblikate kogumist. Ning siis muidugi on siinjuures üks väikene sell kinnisideedega. 

Ma olen juba varemalt kirjutanud, kuidas Sebastian läheb üleni selle sisse, mis talle huvi pakub. Jäägitult, lõputult. LEGOD, jalgpall, liblikad. Need asjad, mis talle meeldivad, neelavad teda ja ta laseb end neelata. 

Sellel suvel võis näha Sebastianit IGA jumala päev, ilmast ja olust olenemata, just sellisena:

Majarahvas ja Sipa rahvas ja jalgpalli rahvas (laagris) olid harjunud, et kuskil lippab ringi üks paljasjalgne sell, kes kilkab iga lendava liblika peale. Naabrinaised panid ka liblikaid karpi, et neid Seebule anda :D Oli tavaline, et istusime köögilaua ääres, ta vaatas aknast välja ja siis pani jooksu, ise tagantselja hüüdes: "Mingi täpik lendab seal!". Iga püütud liblikas vaadati hoolega üle, et ei satuks surmajasse juba olemasolev isend. Iga mitteolemasolev isend aga tekitas eufooriat. Ja seda mitte ainult päeval - ikka öösel ka, kui kvartsi valgel ööpüüki tehti. 

Sebastian oskab juba täitsa ise liblika ära sirutada. Arenguruumi muidugi on, kuid ta saab hakkama nende õhkõrnade tiibadega ja nõelte panemisega. Isa on teda väga kannatlikult juhendanud ja toetanud. 

Ja kui palju ta võib rääkida liblikatest... Tal on meeles igasugune info, mida oleme määrajatest lugenud. Kuskil on talletunud liblikate nimed, kuskil nende lennuajad, kuskil see, kas need on haruldased või tavalised. Tal on meeles, millal me mingi liblika saime, kuidas saime, kes surmajasse pani, kus see juhtus. Erinevad liblikad on seotud erinevate sündmustega. Näiteks: siis, kui oli Saksamaa- Argentiina finaalmäng, käisime päeval seal ja saime selle liblika. Mul ei jää muud üle, kui öelda, et ahah, sest mul tegelikult pole õrna aimugi, millal ja kust me mingisuguse isendi kätte oleme saanud. Aga tema teab.... Teab selle pärast, et ta on jäägitult nende sees. Nii jäägitult, et paneb mõtlema, mida ta kõik suudab veel siin elus oma jäägitu huviga...

Tädi Lea tõi talle Hispaaniast ka kaks liblikat, täpsemalt  suru - Kassitapusuru ja Tontsuru. Need isendid küll lendavad Eestist ka läbi, aga nende kättesaamine on ikka väga keeruline. Kui te oleksite näinud seda reaktsiooni, kui ta teada sai, et talle need surud on toodud... See oli peaaegu samasugune võidutants, kui Eesti Meistrivõistlustel löödud värav väravavahina. 

Tontsuru

Kassitapusuru

Päevaliblikaid on 36 ja ööliblikaid (koos surudega) on 39 - kokku 75. Ja kui palju on veel puudu... 

See kogu on hindamatu ja ammendamatu - igas mõttes. Me oleme saanud nii kohutavalt palju uusi teadmisi liblikatest ja nende ilust, et seda ei olegi võimalik sõnadesse panna. Mul ei olnud õrna aimugi, kui palju ilu lendab ringi meie suvistes öödes. Samamoodi ei olnud ma kunagi mõelnud, kui palju ERINEVAID liblikaid lendab meil ringi päeval. Minu jaoks olid nad valged ja kirjud, ei midagi enamat. Kuidas ma sain üldse mõelda nii? Sest ma polnud selle sees, ma ei teadnud. Arvo viis meid sinna maailma, avas tee ja meie kõnnime kaasa - kes rohkem, kes vähem (Robin taoks parema meelega palli, kui ajaks liblikaid taga :)). 

Selleks aastaks on suur võrk garaaži pandud ja väikene võrk veel igaksjuhuks koridoris - juhul, kui mõni öölane peaks valguse peale ukseklaasile maanduma. Otsene liblikapüük aga on lõppenud aastaja vahetumise tõttu. 

Me jätkame oma teed liblikate maailmas, see on kindlamast kindel. Siis, kui päevasoe on tagasi tulnud :)