Bowling Krabis ja taimetoit Blissis

Liivil oli sünnipäev, see tore päev ning kuna Liivi on väga energiline ja tegus inimene, siis pole midagi imestada, kui ta ei kutsu Sind oma koju kooki sööma, vaid mõtleb välja erinevaid asju, kuidas oma külalistele (armsatele lähedastele) mingisuguseid huvitavaid kogemusi ja elamusi pakkuda. Eelmine aasta oli Liivi sünnipäev eriti ekstreemsusi täis ja juttu jätkus sellest ka tänavuse sünnipäevani. Sel aastal aga võttis Liivi hoopis uue lähenemise enda sünnipäevale, mis tõestab veelkord - tema ideedel ei ole otsa ega äärt.

Sel aastal ta otsustas meid Krabi Bowlingusse viia ja meiega ühe vahva bowlinguturniiri maha pidada. Broneeritud oli kaks rada - üks noortele ja teine vanadele :) Noorterajal käis tihe rebimine Robini, Sebastiani, Mardi, Villemi ja Kirke vahel ning vanurid ehk mina, Arvo, Liivi ja Priit rebisime siis teisel rajal. Või noh.... Mis seal ikka pikalt keerutada - Liivi, Priit ja Arvo rebisid, ma sörkisin kenasti kannul, viimasena :) Meie aja sisse mahtus kummalgi võistkonnal kaks mängu ja sõrmed sai kindlasti haigeks. Võitjatks osutusid Villem ja Robin ja vanurite rajal mõlemad mängud skooris Priit. Kuid võidust tähtsam oli koosolemise aeg.

Peale tihedat rebimist bowlingurajal oli Liivi soov, et me läheme taimetoidurestorani sööma. Mitte, et me kõik oleksime taimetoitlased. Vastupidi - üheksast kohalolnud inimesest kaheksa olid ja on omnivoorid. Teismelised olid väga kahtlustavalt meelestatud, eriti Robin ja Mart ja no Sebastian ütles kohe, et ta võib ju oma kahvli kaasa võtta, kuigi ta ei saa aru, milleks - Hesburgerist ostetud friikaid saab ju sõrmedega süüa :) Meie Arvoga olime põnevil. Oleme saanud Liivi valmistatud erinevaid taimetoite süüa ja need on alati head olnud, kuid me ei olnud varem käinud kuskil väljas söömas, kus menüüs puuduks liha ja oli päris huvitav teada saada, kas ja kuidas kõik maitseb. 

Bliss Buffee-Restorani missioon on pakkuda tervislikku ja seejuures väga toitvat ja maitsvat toitu. Iga päev on menüüs üle saja erineva toidu, üle 50 GLUTEENIVABA ja üle 50 LAKTOOSIVABA toidu.

Seal oli kõike, mida hing võiks tahta, peale liha. Mina isiklikult valisin väga hoolega, mida ma oma taldrikusse tõstsin, sest tahtsin saada teistsugust maitseelamust ja proovida asju, mida ma varem polnud saanud. Arvo valis selliseid toite, mida ta arvas mõistvat, mis on antud toidu koostisained, sest päris tundmatu taimenahk pole päris tema teema. Robin valis sööki selle järgi, et äkki seal sees on ikkagi liha ka :D, kuskil peidetud kujulgi - kõige naljakam toiduvalmismeetod taimetoidu restoranis. Sebastiani valik oli leib, kartul ja porgand, millest ta sõi ära paar tükikest ebameeldiva maitsega kartulit, krõmpsutas paar porgandit ja leiba sõi kolm ampsu pikkade hammastega, sest see oli seemnetega. Ülejäänud inimeste valikutest ei tea ma midagi, kuid taldrikutes oli näha nii üht kui teist. Mõned taldrikud jäädvustasin. Noorte taldrikud olid eriti ohtralt täidetud ja väga erinevate asjadega sealjuures - mis tegelikult on ju vahva - nad vähemasti olid valmis proovima!

Üks magusa taldrik, vist oli Arvo oma

Kõik peale Sebastaini sõid oma taldrikud tühjaks. Me olime taaskord meeldivalt üllatunud, eriti meie armas Robin, kes buffee poole sõites lunis isalt välja lubaduse, et peale taimetoidu söömist saab ta Hessi burgerit sööma. Burgerit ta ei tahtnud, seekord mitte. Kohe üldse ei tahtnud. Peale mõnda julget ampsu pühkis Sebastian oma kahvli puhtaks ja ütles, et seda asja pole siin täna enam tarvis :) Eks seda oli karta ka - ta on üldse vilets väljas sööja, tahab ikka neid oma ja turvalisi sööke, ema tehtud sousti ja kartulit :) Ja Hessist friikaid... Meie Arvoga tõdesime, et sushi sõpru meist vist ei saa, ülejäänud toidud olid kõik väga maitsvad. Mõned maitsed olid võõrad, nt magus roosa kuskus ja võibolla rohkem seda ei sooviks, kuid üldmulje oli väga positiivne. 

Väga äge oli! Ja jälle hoopis teistmoodi. Sebastian ütles küll Liivile, et eelmise aasta sünnipäeval Sul olid palju paremad söögid (lõkkel küpsetatud õllepunnid :P), kuid kõik ülejäänud olid uue ja huvitava kogemuse üle siiralt tänulikud. Ma ei usu, et ma oma perega peaksin sattuma ise kuskile taimetoidurestorani - juba ainuüksi Sebastiani pärast. Seetõttu on mul eriti hea meel selle võimaluse üle, mida Liivi meile pakkus.

Ja et kõik oleks selge - me Priidu ja Aivariga kinkisime Liivile raha uue kitarri ostmiseks. Jääme ootama esimesi palasid uue pilliga :)

Palju õnne, armas Limmuke :)

Muusikaõpetus ja elu esimene kandletund

Seda ei ole võimalik ühe lausega kokku võtta:"Elu esimene kandletund." See on protsess, mis on minult röövinud hulga närvirakke ja lisanud pähe palju halle karvu, sest mitte ainult Sebastiani jaoks ei ole uued asjad hirmutavad - need on sama hirmutavad ka mulle. 

Kõik sai alguse septembris uuele õppeaastale vastu minnes, kui kool teatas, et ma pean muretsema mingisuguse tõendi selle kohta, et Sebastian on helitundlik ja ei saa muusikaõpetuse tunnist osa võtta. Mina oma naiivse ajuga mõtlesin, et pole probleemi, dr. Kalvo juurde aeg kirja - sealt saab ikka kõik vajalikud tõendid, sest kui Sul on autimsidiagnoosiga laps, siis Sul võib tulla elus üsna palju olukord ette, kui Sul on vaja veidraid tõendeid. 

Kõige alguses on tegelikult asi selles, et Sebastian on väga helitundlik. Ta ei talu võõrast meloodiat, teatud pille, lastelaule, uusi helisid, kõrgeid helisid,vanu inimesi laulmas. Ta võib reageerida antud asjadele väga agressiivselt või hoopis kõrvad kinni katta ja hakata "aaaaaaaa"-tama. Seetõttu on välistatud, et ta peab Märjamaa Gümnaasiumi lauluõpetajaga muusikatunde, sest  viimane on vana, mängib talumatut klaverit (või süntesaatorit) ja laulab lastelaule. Nii ei olnudki eelmisel aastal Sebastiani tunniplaanis kohustuslikku õppeainet "Muusikaõpetus". Mingisugust tõendit keegi ei tahtnud, keegi isegi kordagi ei maininud antud probleemi.

See õppeaasta aga tuli teema koheselt päevakorrale ja nii me oma psühhiaatri juurde sattusimegi - omapärast tõendit nuruma. Minu suureks pettumuseks aga me tõendit ei saanud, sest psühhiaatril ei  ole mingisugust õigust kedagi mingisugusest õppeainest vabastada (mulle jäävad ikkagi kripeldama need ratastoolis lapsed, kes ei saa kehalises kasvatuses osaleda - kuidas neid siis saab vabastada?). Saime hoopis tõendi, et koostöös Rajaleidjaga tuleb leida muusikaõpetuse tundidele alternatiiv või vabastada Sebastian nõustamiskomisjoni otsusega muusikaõpetusest. Võtsin koheselt ühendust Sebastiani juhtumi haldajaga, kelleks on Liis Ehavere ja kirjutasin oma mure talle ära. Arvasin, et ta kirjutab mulle vastu, et pole probleemi - kutsume kokku komisjoni ja vabstame ära. Naiivne. Mina. 

Liis kirjutas hoopis, et ennem vabastamist võiks proovida, äkki Sebastian tahaks õppida kannelt mängima - Aivar Araku käe all. Ma sain südari. Ausalt ka. Laps sai ka, sest ta esimene reaktsioon (nagu uutele asjadele ikka) oli maailma eitav ja vihane. Ma tassin seda last kooli ja koju, kolm korda nädalas Raplasse trenni ja tagasi, lisakohustusena tuleb sellest poolaastast ujumistunnid, mis on problemaatilised, teen temaga kunsti ja tööõpetust ja nüüd hakka veel võhivõõraga läbirääkimisi pidama teemal "Mul on üks autismiga laps, kes ei taha Sinuga kannelt õppida, aga kõik ümberringi arvavad, et ta oma helitundlike kõrvadega peaks ikkagi muusikuks saama". 

Saime kandleõpetaja kokku (Liis, Sebastiani õpetaja ja sotsiaalpedagoog ka ), sest oli vaja arutada läbi põletavad küsimused - kes antud projekti rahastab, kus tunnid toimuma hakkavad, millal tunnid toimuma hakkavad.  Ühise arutelu käigus mu südar taandus. Kool hakkab rahastama (kuna Sebastiani jaoks on riik eraldanud üksühele õppe jaoks paraja portsu raha, mida saab nüüd kasutada), tund hakkab sobivasti kolmapäeviti olema ja Sebastiani turvalises klassiruumis. Aivar oli väga kannatlik ja rahulik mees (esmamulje) ja oli valmis proovima. Isegi, kui Sebastian temaga ainult torises. Ikkagi oli valmis proovima. 

Ja nüüd see toimuski - see elu esimene kandletund.

Ma olen meeldivalt üllatunud. Sebastian on hommikust saadik rääkinud, kuidas tal kurk kipitab ja pea valutab ja palun, palun, palun - ärme lähme kandletundi. Mina muudkui korrutan, et palun, palun, palun, me lähme kipitava kurguga kandletundi, sest see on nii pidanud juhtuma ja selle vastu ei aita ka kipitav kurk, valutav pea ega ka sonimine. See lihtsalt peab juhtuma. 

Ma hindan väga kõrgelt Aivari rahulikku ja tasakaalukat meelt. Seda, et ta on valmis taluma ka porinat. Ja et ta ikka uuesti kordab kõike üle, sest Sebastiani vihased sõrmed ei taha eriti kandlekeeli paitada - rohkem tahavad  ikka justkui sakutada. Sebastian oli tubli, täitis kõiki korraldusi nii hästi, kui suutis ja kuigi ta pilk oli pidevalt kella peal, sai ta 30 minutiga rohke tehtud, kui ma eladeski oleks osanud loota. Ta suutis ära taluda ka suhteliselt lähedase kehakontakti (kui õpetaja talle ette näitas selja tagant), ilma, et oleks midagi krõbedat öelnud. Ja mis kõige tähtsam - ta sõrmed koguaeg käisid. Jonnakalt, aga käisid. 

Võibolla ongi parem, et me niimoodi hopsti mingisugust vabastust ei saanud. Võibolla oligi määratud, et Sebastian hakkab õppima kannelt mängima. Võibolla oli just seda Aivarit Sebastiani ellu vaja....

Järgmine kolmapäev on uus kandletund. Ma ei tea, mis sellest kõigest välja tuleb, aga ega ma ei saagi teada, kui ei proovi. Iga uus asi on hirmutav, aga kui ikka väga vaja on, siis saab ka neid uusi asju kätte proovida. Aitäh Aivarile, et ta on valmis seda kogemust Sebastainile ja meile andma.

Maakonna koolide saalijalgpalli meistrivõistlused

15. jaanuar toimus Rapla Sadolini Spordihoones Rapla maakonna koolide 6.-9-klasside meistrivõistlused saalijalgpallis. Märjamaa Gümnaasium oli esindatud ühe võistkonnaga, kuhu kuulusid Joonas Soomre, Erlend Pettai, Markus Lapolainen, Jürgen Andessalu, Ralf Elfenbein, Robin Stef Luhtatu jaDan Marten Esko. 

Esimene mäng läks aia taha, kuid ülejäänud mängud võideti vastast kindlalt. Robin lõi kokku kuus väravat, meeskonnast kõige rohkem. Kaela saadi kuldsed medalid :)

Nüüd, kui maakonna meistrid on selgunud, lähevad meistrid riiklikele meistrivõistlustele esindama maakonda. Hoiame ikka pöidlaid, et võit koju tuleks :) Märjamaa poistega on suure töö ära teinud treener Mati Püü, kelle käe all poisid iganädalast trenni teevad. Nagu näha, on trenn asja eest, sest oskuseid on poistel rohkem kui veel, kui suudetakse esikoht saavutada erinevas vanuses poistega kokku padnud meeskonnana. 

Tublid poisid :)

PiparkoogiMaania

Käisime täna Tallinnas näitusel, piparkooginaäitusel. Mulle jäi see üritus silma umbes nädal tagasi ja vahelduseks metsas müttamisele sonisin end näitusele. Näitus toimub traditsiooniliselt Tallinnas Disaini- ja Arhitektuurigaleriis Pärnu mnt 6 ja näituse on saanud võimalikuks tänu sajale tublile kunstnikule, kes on suutnud ja osanud taignast(!!!) teha kunsti. Lisaks Eesti piparkoogimeistritele on osalejaid ka Soomest ja Ungarist. Tööde tegemiseks kulus üle 300kg tainast. Näitus "Püha Piparkook" on kummardus sajandeid vanale piparkoogikunstile, millega PiparkoogiMaania tähistab oma 10-ndat sünnipäeva. Piparkook on püha küpsetis keskajast, mille valmistamine ja kaunistamine oli suur kunst. Idamaadest toodud vürtsidest, meest ja parimast jahust tehtud hinnalised maiustused olid nii väärtuslikud, et neid kaunistati isegi puhta kullaga. 

Pidulikul sünnipäevanäitusel saab näha piparkoogist püha puud, hiiglaslikke inglitiibu, ikoone, reliikviaid, püha lehma, Ruhnu puukirikut ja palju muud.

 

Ma olen täiesti võlutud. Just selle pärast, et antud kunsti algaine on taigen. On uskumatu, mida inimene suudab luua - anna talle vaid mingi pläust kätte. Meil on 1,5 kilogrammi piparkoogitaigent alles - ei teagi, mis sellega nüüd peale hakata :D Võibolla proovime midagi meisterdada - mine meid hulle tea. Selline tunne tuli peale küll, sest miks teha traditsioonilisi piparkoogivorme, kui saab teha midagi hoopis isemoodi? 

Minge kindlasti näitust vaatama, see on veel 9. jaanuarini avatud. Sealsamas toimuvad ka töötoad, mis kindlasti lastele huvi pakuvad, kui nad pole just mingid isevärki sellid. Täna toimus seal piparkoogielukate töötuba, aga minu laps vedu ei võtnud, ei haakunud kohe üldse. Isegi see ei mõjunud, kui ütlesin, et saad tööõpetusse hinde - ei midagi :) Robin ei viitsinud ennast üldse kaasa vedada, rääkimata siis veel mingisugusest töötoast. 

Mul on hea meel, et me käisime, sest see on nii eriline kunst, et seda iga päev ei näe. Sebastianile meeldis ka väga, tema lemmik oli "Püha lehm" ja "Kaarli kirik". Minu lemmik oli "Ruhnu puukirik" ja "Kalaparv". Rahvast oli ainult liiga palju nii väikese ruumi jaoks. 

Mõnusat kunstielamust teile, kes te plaanite minna piparkooke vaatama!

Matka-aasta avatud :)

Kui on uusaasta öö ja Sa oled läinud kella kolme ajal magama ja ärkad umbes pool kaksteist päeval asudes hoolega vorstima, siis Sa ei oska eluilmaski endale ette kujutada, et helistab Liivi ja ütleb: "Hei, lähme matkama!". No selline mõte ei tuleks ju Sulle pähe, kui istud jahedavõitu kodus soojas hommikumantlis uue aasta kõige esimesel päeval. Aga just nii võib juhtuda, kui Sinu elus on selline inimene nagu Liivi. Ma esimese hooga, kui Arvo mulle Liivi plaanidest rääkis, mõtlesin, et Limmu on vist nats hüperaktiivne, sest ta sai ju uusaasta ööl mitte ennem, kui kell neli magama.... Teine mõte oli (siis kui vaatasin aknast välja ja lund sadas ja külmakraade oli -8 ja ikka oli ju alles hommikumantel), et juudas küll, ma ei viitsi! Tahaks ju vorstida.... Kolmas mõte oli hommikumantlist olenemata, et ei ole siin mingisugust ei viitsit! Kõik viitsid kokku ja minek!

Oligi minek. Robin  oli endale mingisuguse viiruse külge pookinud, seetõttu asusime teele Arvo ja Sebastianiga. Kokkusaamispunkt pidi olema Valdeku tänaval "Tädi Anni juures" kohviku ees. Statoilis haakisime Aivari ka külge ja taganemisteed enam polnud. Anni juures kohtusime juba Liividega ja siis siuh-säuh olimegi juba Pääsküla rabarajal. Arvo ütles kodu mulle, et seal rabas on üks torn ja me jookseme selle tornini ja tagasi, umbes 2 kilomeetrit ja hopsti ongi kõik valmis. Siis läheme juba Liivide juurde ja saab sooja suppi ja lauamänge. Autost väljudes selgus, et tornini on jah umbes kilomeeter, aga me läheneme tornile hoopis teisest suunast ja tuleb nii umbes 4 kilomeetrit. Ja kui nüüd tõele näkku vaadata, siis 4 kilomeetrit on nohu, ka siis, kui on -9 ja kell juba ähvardavalt 15:10. 

Kuna kilomeetritega oli paras segadus, siis ei jäänud muud üle, kui Endomondo järgi panna ja siiski selgus majja tuua, mis nende kilomeetritega  ikkagi lahti oli. Ja Endomondoga me teele asusimegi, üsna reipal sammul, laudteedel libedat trotsides. Mõnes kohas olid loigud ka ära jäätunud - seal peal lasti liugu (mina muidugi mitte, sest ma kardan selliseid asju ja nagu hiljem selgus, siis õigustatult - Seebu kukkus pahasti ja lõi kukla ära (õnneks ei midagi hullu)). Laudtee oli kohati ikka üsna libe, kuid kõik jäid püsti. 

 

Sünge

Selle raja tornini läbisime me peaaegu ulmelise ahvikiirusega, kohates rajal nii umbes 100 kaasmaalast ja ma mõtlesin mingisugusel hetkel, et inimesed ei istugi kõik 1.jaanuaril oma kodus ja ei vorsti. Inimesed käivadki looduses, käivad jalutamas, käivad suhtlemas, käivad akusid laadimas. Ja ma jõudsin isegi mõelda seda, et kuidas on siis juhtunud nii, et ma 35 aastat järjest 1. jaanuaril olen ainult vorstinud?! Misjaoks ometigi?! Kuidas ma tulin hommikul (peaaegu lõuna ajal muidugi oli see hommik) selle peale, et avasin googlega telekavad.ee ja tegin mõttes ringi ümber nendele saadetele, mida ma vorstides vaadata oleksin tahtnud. Mina. Kes ma ju ei vaatagi telekat.... Miks mina ei tulnud selle peale, et 1. jaanuaril võib vabalt Pääsküla rabaraja tornis teed juua ja lõunat pidada? Võib hoopis -9 kraadiga ringi kolada. Võib hoopis rohkem näha, kui ükski telesaade mulle pakkuda suudaks.... 

 

Kokku kõndisime 5,33 kilomeetrit, aega kulus koos söögipausiga 1 tund ja 24 minutit. Ei mingisugust passimist, puhas jooksurõõm :) Ja mis kõige imelikum - isegi suhkruta tee maitses selles rabatornis -9 kraadi käes täiesti hästi (suhkur jäi koju...). 

Peale rabarada sõitsime Liivide juurde, kus Liivi hakkas mingisugusel turbokiirusel kokkama, valmistades 1,5 tunniga kõrvitsapüreesupi, ahjukanad, praeartulid, kõrvitsasaia ja kaneelirullid :O Mul on lausa imelik siia kirjutada, et meie ülejäänud (mina, Arvo, Sebastian, Mart, Aivar ja Priit) mängisime samal ajal Port Royalit. Et siis kõik mängisid ja Liivi oli tõeline superkokk ilma abitöölisteta oma köögis.... 

Ami ja Aia Arvo kampsuni otsas end suurepäraselt tundmas

Liivi õnnestus 100 protsendiliselt, sest kõik, mis ta 1,5 tunniga valmis kokkas, kõik maitses lausa suurepäraselt ja ega meie ülejäänud õnnestusime ka 100 protsendiliselt, sest kõik Port Royalis osalenud inimised said lõpuks mängu selgeks :) Ja kui te arvate, et see on mingi lihtne mäng niimoodi jooksupealt ära õppida, siis te eksite väga. Kui me esimest ringi mängisime, mille ma algaja õnnega ära võitsin, siis selle esimese ringi alguses mul oli kaks korda selline tunne, et ma panen kaardid maha ja astun mänguringist välja, sest no mitte midagi ei saanud aru. Nii et - ei olnud kerge kellelgi - ei köögis ega royalis. 

Ekstra Sebastiani jaoks tehtud toit

Koju jõudsime alles 22.15. 

Milline 1. jaanuar! Hommikul, esimesi valguskiiri silmade vahelt sisse lastes poleks iialgi uskunud, et umbes kahe tunni pärast sõidame me linna ja läheme matkama. 

Hommikuvorstimisest kõrvitsasaiani. Tehke järgi! :) 

Head uut aastat ka kõigile!  

Puhkus Laulasmaa SPAs

Mõni inimene ütleb, et tema küll ei viitsi kuskil spas vedeleda ja liguneda. Teine inimene ütleb, et talle hirmsasti meeldib kuskil spas vedeleda ja liguneda. Meie oleme need teised inimesed :) Viimased aastad oleme aasta lõpus käinud Laulasmaa SPAs puhkamas. Ikka selleks, et uut jõudu ja hingamist saada. Ja natuke nagu koolivaheaja pärast ka. Ja pisut selle pärast ka, et koduseinte vahelt välja saada. No igatahes me jälle käsime ja jälle Laulasmaal. 

Perepakett sisaldab peretuba, kaheksat hoolitsust, hommiku- ja õhtusööke ning muidugi piiramatult vee- ja saunakeskuse kasutamist. Hommikumantlid pealekauba. Kui me tavaliselt oleme ainult positiivsete emotsioonidega laetud olnud, siis seekord oli ikka üksjagu viperusi sees kogu selles puhkusevärgis. Küll ei saanud õigel ajal hotellituppa, küll polnud tellitud puuviljavaagnat, polnud poiste hommikumantleid, prügikast oli katkine ja poiste diivanvoodi veider (ise selle peal küll magada poleks tahtnud :)). 

Hilinenud puuviljavaagen

Laulasmaa poolt :)

Ainult jalgpall, koguaeg, igas telekas, mille ligidal on minu poisid

Ainuke foto minust :) Käed on tööd täis

Meie spapuhkuste juurde käib ilmtingimata hea söök ja kook. Seekord oli kuidagi lihtsam ka Sebastiani kõhtu täita. Ta võttis kodust oma kahvli kaasa (see on söömise juures üks väga oluline komponent) ja leidis igast hommiku-ja õhtusöögist endale midagi meelepärast (seapraad, kana, peekon, röstsai, viiner). Kui ülejäänud pere proovib uusi ja huvitavaid maitseid, siis Sebastian piirdub tuttavate asjadega ja kindlasti on need maitsed seotud lihaga.  

Ainuke untsus söögikord Sebastiani jaoks oli KohWiccas kohalolekupäeva lõunasöök (mis ei ole perepaketi hinna sees),  sest ta sai tellitud krõbekartulite asemel tilliga kartulid ja siis ta tuju oli muidugi rikutud, sest kartul ja till  ei käi kokku. Pool surmaga ta suutis enamuse neist ikka ära süüa, mis oli tõsine eneseületus, kuid ööuneni välja rääkis ta sellest, kuidas kohvikus aeti kõik asjad segamini ja kuidas ta ei saanudki krõbekartuleid. 

Torisev kohvikuline

Sebastiani hommikusöök

Robini hommikusöök

  

 

 

Vee- ja saunakeskus oli läbinud korraliku uuenduse. Augustis sai valmis puuküttega välisaun ja sanaarium, oktoobri alguses avati lisaks veel käbisaun, aroomisaun, mereline aurusaun ja soola-aurusaun ning Jaapani vann. See Jaapani vann on 41 kraadi - seda on isegi minu jaoks küll ja veel. Saunadest meeldis kõige enam välisaun oma basseiniga ja aurusaun, mis oli tõesti väga korralik. Käbisaunas me ei käinud, sest seal oli 95 kraadi sooja ja Sebastian ei tahtnud sinna minna. Ta on üldse vilets saunaline, see-eest basseinis võiks lõpmatult olla. Isegi viimase päeva hommikul, kui nahk on juba täiesti kärnas (ta nahk ei talu kloori), on raskusi tema veest välja saamisega :) Kohe näha, kes on selle pere kala...

Protseduuridest valisime seekord ürdivannid ja massaažid. Tahan siinkohal rääkida Sebastiani massaažikogemusest, sest ülejäänutel läksid kõik asjad väga hästi - vannid olid lõõgastavad ja massaažid natuke valusad, kuid meeldivad. Sebastian seevastu ütles peale massööri juurest saabumist, et kaks protseduuri aastas ja neist üks ka solgitud ning oli mitu tundi pahuralt meelestatud. Tegelikult oli asi selles, et massöör saatis isa kabinetist välja ja siis alustas vestlust oma kliendiga, kes ei taha võõrastega mitte midagi rääkida. Mina ei oleks Arvo asemel ukse taha läinud või oleksin kindlasti vestlusesse sekkunud, kuid Arvo arvas, et las noormees mehistub :) Ma ei tea.... kas seda peab tegema lõõgastusprotseduuri ajal? Naguniigi on see suur müstika, et laps, kes ei talu puudutamist, on beebist saadik lasknud ennast masseerida.... Mul oli kahju Sebastianist, kuigi ta oli väga vapper. Mul on kahju, et ta ei saanud oma protseduuri nautida. Mul on kahju, et ta tundis ennast halvasti. Kuid mul on hea meel, et ta suutis olla nii vapper ja ei saatnudki massööri pimedasse kohta.... 

Kui me sõitsime kodu poole, siis ma olin tänulik oma mehele, kes meile sellist puhkust võimaldada saab. Muidugi toimub meie elus aastaringselt igasuguseid vahvaid ettevõtmisi, kuid see SPAs puhkamine on kuidagi teistmoodi. Teistmoodi, kui näiteks öösel metsas olemine. Spapuhkuse ajal ei pea süüa tegema ega koristama ega pesusid pesema ega nõusid pesema. Ei pea mõtlema, et mis siis teha, kui varbad hakkavad külmetama nagu näiteks metsas ööbides peab mõtlema. Ei pea mõtlema, ega me pole rajalt eksinud (kuigi jah - mina eksiks hotellis ka ära...). Spapuhkus on nagu päriselt puhkus, isegi, kui see on aktiivne (ikka aktiivne ju - protseduurid, ujumine, protseduurid, ujumine). Kas me oleme nüüd puhanud ja uut jõudu täis? Küllap vist. Ja jõudu läheb vaja.... rohkem kui ma tahaks.

Kuigi meie spapuhkuses olid viperused, olen ma ikkagi rahul, et käsime just Laulasmaal. Sest tegelikult on seal tore, väga. Võibolla läheme järgmine aasta jälle....