Armastuskiri

Käisime Arvoga Pärnus Ammende aias kontserdil. Kõlasid Vikeraadio kuulajate poolt valitud enimarmastatud eestikeelsed armastuslaulud.  Esitajateks olid Maarja-Liis Ilus, Liisi Koikson, Tanel Padar ja Ewert Sundja. Tambet Tuisk täitis laulude vahesid erinevate armastuskirjade, mida kuulsad Eesti kodanikud (nt Ellen Niit) oma armsamatele kirjutanud olid. Eestlaste lemmik armastuslaul on Rein Rannapi ja Ott Arderi "Suudlus läbi jäätunud klaasi". 

Oli tohutult väga ilus kontsert! Ilm soosis ka meid, saime ainult ühe imeväikese vihmakese. Maarja ja Liisi on vaieldamatult minu lemmikumad Eesti naisartistid ja uskumatu, aga nad tõesti ei pea oma keha eksponeerima, et olla tuntud ja head. Padar laulis nii mõnegi hea laulu veel paremaks :) Ja no Ewerti bassihääl oli täiesti omal kohal. Mul on hea meel, et me saime minna Arvoga. Kahekesi. Alguses mõtlesime, et võtame Sebastiani ka kaasa, aga siis kui ta ütles, et kui restosse sööma saab, siis võib ju selle nõmeda kontserti üle elada, otsustasime, et ei hakka talle 30 eurost piletit ostma selleks, et ta saaks kuskil söögikohas süüa. Sööma võime niisama ka minna :)

Ma ei ole elus kunagi armastuskirja saanud ja ei ole ka kunagi armastuskirja kirjutanud. Või ühe väikese paljude vigadega nn armastuskirja ma kirjutasin Bärbelile, kui me hakkasime II klassi minema ja mul oli hirm, et ta äkki ei istugi minuga enam koos :) Noh peale sellist kirja ikka istus küll ja niimoodi pikki aastaid. Aga armastanud olen ma ainult ühte meest siin elus ja nii jääb see igavesti.... 

Ainult Sinuga ma tahan päikeseloojangus tantsida. Ma tahan Sinuga paljajalu vihmavee lompidest läbi joosta. Ma tahan istuda Sinuga heinarullil ja vaadata, kuidas päike loojub metsatuka taha. Ma tahan jalutada Sinuga metsateedel ja nuusutada suvelillede lõhna. Ma tahaksin joosta Sinuga käest kinni merre :) Sa pole ideaalne, nagu keegi meist ei ole, aga Sa oled parim, mis minu elus juhtuda sai. Tänu Sinule sain ma tunda tõelist armastust ja tänu Sinule saan ma olla emaks kahele üliägedale noormehele. Ma tänan Sind, et usaldasid enda lapsed minuga saada. Ma tean, et Sa pole Eesti lauljate fänn, kuid valikust nemad olid ikkagi kõige paremad ja ma tänan, et Sa mind kontserdile kutsusid, sestSa teadsid, et see võiks mulle väga meeldida. See tuletas mulle meelde, et armastus ei ole iseenesestmõistetav - seda peab koguaeg kastma. Kastame, kallis :) Ainult nii on hea olla :) 

Esmaspäeval viis meid tee Peedule, Anne juurde, sest kui keegi üldse oskab peale puhuda, siis see on Anne. Ilma, et oleks vaja rääkida ühestki traumast. Ma kartsin Annet ja ma ei tahtnud, et ta tuleb väga lähedale... Aga Anne oskab nii teha, et hirm läheb ära, sest Anne pole tekitanud mitte millegagi sellist hirmu, mida keha mäletaks ja kui on ikka väga halb, siis võib käest kinni võtta... Ta on alati olemas... Isegi, kui tuleb peale tunne, et ei ole...kokku saades saab üsna kiiresti jälle selgeks, et on küll olemas ja ikka sama armas Anne nagu ta koguaeg on olnud. Me käisime Anne ja tema koertega jalutamas. Kutsikas oli seljakotiga seljas ja Freya jalutas ilusasti rihma otsas. Ainult rihma näris läbi ja hämarasse metsa polnud nõus tulema - muidu oli ikka väga tubli jalutuskaaslane, arvestades, et ta oli alles viis päeva Annega olnud (mõlemad koerad olid võetud varjupaigast). Me jalutasime Peedu radadel, oli ilus ilm ja natukene vihma ka, aga mis kõige tähtsam - ma tundsin iga oma ihurakuga, et ma ei pea alati kõigega nõus olema, mida nt psühholoog teha tahab - mul on õigus valida seda, mida minuga tehakse. Anne suurim mure oli, et ma pean saama jälle magama... Pille töötab selle nimel iga päev. Kui kuhugi sisse võid oma peo panna, siis see on Anne peopesa.... Arvo andis meile nii palju  aega, kui kulub... 

Freya

Peale kolme tundi autos ootamist läksime Arvoga Elvasse Keegel ja Restosse sööma, sest kodutee oli ka umbes kolm tundi ja mina mingit Circle kabanossi küll süüa ei taha. Valituks osutunud söögikoht oli kindlasti seda vahepeatust väärt. Mina tellisin pasta kana ja pestoga, Arvo tellis kana kausi (poke). Lisaks võtsime suvemenüüst endale jahutavad ingveri-apelsini kokteilid. Söök oli väga maitsev. Kui millegi kallal viriseda, siis ainult selle üle, et ports oli liiga suur, aga see võib vabalt ainult minu arvamus olla. Ma ei oleks kujutanud sellele söögile ei eel- ega järelrooga. Minu kõht sai täis ennem, kui söök söödud oli, aga Arvol polnud selle vastu midagi ning ta sõi minu söögi ka ära :) Klienditeenindaja ainult unustas meile vee tuua, aga  tegijal juhtub ... 

Anne ütles, et ma paneksin kirja KÕIK asjad, mis võiksid mind raskel hetkel aidata. Ja kui kõik on kirjas, siis puhkan natukene ja kirjutan edasi, sest kindlasti ei tule ühe korraga kõik asjad, eriti pisiasjad meelde. Ma pole veel alustanud, kuid ma teen seda kindlasti. Ma püüan leida kõik suured ja väikesed asjad, mis võiksid mind toetada nendel hetkedel, kui kõik tundub nii mõttetu ja raske...

Üle mitme kuu tundsin eile, et tahan käsitööd teha.... Ma polnud juba kuid oma käsitöö korvi poole vaadanud, sest koguaeg oli mõte, et ma teen selle asja ära ja siis putitan midagi....aga ei olnud tahtmist... Eile võtsin enda asjad ette ja meisterdasin unenäopüüdja (uni on meie peres väga aktuaalne teema). Ma pole varem heegeldatud sisuga unenäopüüdjat teinud ja see oli mulle päris suur pusimine, aga ma olen lõpptulemusega väga rahul. Ja eriti olen rahul sellega, et ma ikka alustatu lõpule ka viisin. Kasutasin ahhaat pärleid, mille omadused on tasakaal, kaitse, rahulikkus, kindlus, stabiilsus, julgus, pinged, emadus, negatiivsus, vastupidavus. Suurendab seesmist stabiilsust ja meelerahu. Suured pärlid on lihtsalt pärlid, mis on nii ilusad :)

Täna õhtul me läheme öömatkale. Ma pole veel 100% kindel, kas Robin ja Anete ka tulevad, aga meie Sebastiani, Arvo ja Miraga läheme kindlasti. Kui just ilma väga ära ei keera. Lausvihmaga jääme ootama ikkagi natukene paremat päeva. Mul on hea meel, et Arvo on kodus olnud need päevad, sest ma tunnen end turvalisemalt, kui ta on koos meiega. 

Suvi on poole peal, ma loodan, et ees seisab veel mitmeid toredaid tegemisi, et kosutada vaimu. Ühe uue asja õpin ka ükspäev ära, aga sellest mõni teine kord, kui on midagi rääkida asjast :)

Tänud, armas abikaasa, et ikka jaksad....

Teie Ennike

Jansil, Lõetsal ja Seljamaal - palju jaani

 Nii palju jaani polegi ükski aasta olnud....

23.juuni olime oodatud ülejõe Jansil (Arvo onupere) jaanilaupäeva pidama. Muidugi ei saa jätta ka mainimata lehvivaid lippe ja Võidupüha.  Jansile olid kokku tulnud kõik Arvo õed ja vennad. Norrakas Reet oli ka Riina külas. Ja Agnes oma karvikuga oli ka Tartust kohale tulnud. Neil oli põhjust tähistada- lõpetasid mõlemad Taru Ülikooli magistri. 

Minu mureks oli küpsetada kaks kooki - sellest tõusis paksu pahandust, aga koogid said valmis ja otsa said vist ka. Minu jaoks kõige olulisem oli, et Liivi tuli ka. Mulle väga meeldib Liivi, ta on üks ütlemata armas inimene. Mitte ainult selle pärast, et ta Sebastianit aitas, vaid üldse - ilus väljast ja seest :) Süüa oli kohutavalt palju ja igale maitsele. Sai sauna, mis Riina ja Kaido alles eelmisel suvel uueks nüpeldasid. Mul on võõrastes saunades natukene parakad, sest ma ei näe ilma prillideta hästi ja siis ma kardan igale poole otsa koperada või trepi peal komistada või...käisime Kasari jões otse saunast ja siis ma ei näinud enam neid kive, mille pealt välja sai. Issand, kui külm jõgi oli! Isegi saunast minnes. Arvo ja Sebastian käisid ka jões, seda, et Arvo käis, kuulis terve Sipa küla :) Kahju, et Robin ja Anete ei tulnud, kuigi nad pidid tulema. Anete kardab võõraid... Ma küll püüdsin teda julgustada, aga nad ikkagi otsustasid mitte tulla. 

Õhtutundidel Liivi mängis kitarri ja laulsime lõkke ääres. Naabertalust tuli küll tümps, aga lõke kuidagi hajutas selle ära ja me saime laulda sääskede rünnaku saatel. Sebastiangi ütles pärast, kui koju sõitsime, et laulmine annab ikka nii palju juurde - ma jagan tema arvamust. Lõke oli suur ja uhke. Mina ja Sebastian sõitsime veerand üks öösel koju, sest hommikune lüps oli varajane :)

24.juuni hommikul sättisime end korda ja asjad kaasa ning läksime praamile. Olime kutsutud Arvo vanema õe tütre juurde Muhu saarele, Lõetsale. Ma põdesin seda väga, sest Liivi ei saanud sinna tulla ja ma kartsin, et  tunnen end nagu võõrkeha seal Lea tütarde ja nende kaasade keskel. Mirale oli see esimene praamisõit ja ma pean ütlema, et talle see ei meeldinud. Ruumis sees ta muudkui kiunus ja kui tekile läksime, siis tiris rihmast sisse tagasi. Kõige vaiksem oli ta siis, kui sai praami aknast välja vaadata. 

Jõudsime Lõetsale poole kahe paiku ja ma tundsin kohe, kuidas on kuidagi hea ja helge olla. Annely ja Bert olid väga külalislahked ja vastuvõtt oli soe. Kui Annely aastaid tagasi üksi oma väikese pojaga otsustas Muhku kolida, siis kõik mõtlesid, et on ikka hull küll. Üksik naine lapsega vanas lagunenud talumajas.... Me alahindasime Annelyt, sest see, mis ta seal Muhu saarel on korda saatnud, on uskumatu. Ma ei pea silmas ainult renoveeritud maja, aita ja muid kõrvalhooneid, vaid ühiskondlikult ja ametialaselt on tema panus Muhu saarele hindamatu väärtusega või õigemini küll hinnatud ja kõrgelt hinnatud väärtusega. Bert tuli tema ellu alles hiljem ja sündis vägilane Harald ja nüüd nad neljakesi elavad ja toimetavad seal väga tegusalt ja kõrgelt. 

Annely juhatas meid meie aidasviiti, mis oli nii mõnusalt hubane. Saime seal kenasti end kolmekesi sisse seada (Robin ja Anete ei käinud meiega Muhus) ja Mira tundis ka end nagu vaba hing vabal maal ja nuusutamist oli nii palju, et jagus tundideks. Või no nii kauaks, kuni ta lambakoplis voolu sai.... 

Meil Sipas on selline minimalistlik kõik, aga Annely juures oli nagu Pipi juures :) Kõik kohad olid asju täis :) Kui me olime end sisse seadnud, siis Arvo hakkas tegema mõla. Nad olid just valmis saanud oma sauna ja tünni ning oli vaja mõla, millega tünnivett segada. Arvo puidutööd ei karda, ta on selles väga osav ja nii juhtuski, et möödaminnes ta tegi tünni jaoks mõla. Jättis oma märgi maha sinna tallu. 

Kui Aivar ja Lea ka kohale jõudsid, siis läksime mere äärde, mis oli 2,5 kilomeetri kaugusel. Ilm oli väga palav ja kõik tahtsid ujuda. Mina ujumas ei käinud, aga mere ääres on niisamagi ilus olla. Ma ei tea, kas vesi oli soe, meespere väitis, et oli soe ja väike Harald sulistas ka kaldas ja mulle ei tundunud, et tal oleks külm olnud. Mira tundis ka end suurepäraselt. Käis vahepeal kaugemal Arvo ja Sebastiani juures, aga siis tuli ikka jälle kaldale vaatama, kas ma olen olemas. Mirale väga meeldib ujuda. 

Kui me ujumast tagasi tallu jõudsime, siis Annelyl oli aeg minna Getterile ja Keijole sadamasse  järgi. Siis olidki kõik kohal, kes pidid sellest jaaniõhtust osa saama. Ma käisin vahepeal Lea ja Miraga jalutamas. Mul oli hea meel, et Lea oli ka seal, sest ma ikka veel natukene põdesin, et kuidas kõik kulgeb, aga tegelikult ma võin öelda, et mul oli tõesti tore olla ja minu hirm oli täiesti asjatu. Kui kõik kohal olid, siis algas toimkond ja söögid valmisid üliheli kiirusel. Olime kahe päeva jooksul saanud mitut erinevat liha süüa: kana, siga, veis, lammas ja lõhe. Minule maitses kõige rohkem Arvo suitsutatud lõhe. Süüa oli jälle nii palju ja erinevaid asju, et ma pidin end tabama mõttelt - ära söö rohkem, kui Su kõht vajab... Peale sööki hakkasid osad mängima Mölkyt ja osad käisid vahetustega tünnis. Ma ei mäletagi enam, millal ma viimati tünnisauans käisin - see oli väga ammu. Mulle meeldis, aga vesi oli võibolla nii palavi ilma jaoks natuke liiga soe. Ja ma poleks uskunud, et see tünnis vedelemine nii läbi võtab. 

Annelyl oli palju ilusaid lilli ja ma ei saanud neist kohe niisama mööduda. Mõni kaader tuli ikka väga ilus :) Ma ise ei ole eriline lillekasvataja, sest nad surevad mu ebapiisava või ülihoolitsuse tagajärjel ära, aga mulle alati meeldib teiste ilu vaadata ja pildistada. 

Kella kümne ajal õhtul panime lõkke põlema. See oli lambakoplisse tehtud ja natukene kartsin Mira pärast, et äkki ta saab veel voolu, aga ta siiski hoidis traatidest eemale. Mira leidis koplist üles kõige magusamad sitahunnikud ja püherdas nende sees, et selle võrratu chanelliga end lõhnastada. Ma arvan, et ta ei saanud päris hästi aru, miks me ta kaksteist öösel dušši alla viisime :) Aga no me polnud nõus selle oivaliselt lõhnava kutsuga voodit jagama.... "Puhas Loodus" päästis olukorra ja kuts võis minna magama meie voodisse teki alla. Öö oli soe ja ilus. Magasime lahtise aidauksega ja ma ei saanud päris hästi aru, miks mu koer ukseavas urisemas käis, aga need, kes kauem üleval olid, teadsid rääkida, et õue peal käisid nugised. 

Hommikul ärkasime üles ja peremees praadis kõigile soovijatele muna. Kell 12.55 oli meie praami aeg ja me sõitsime koju tagasi. Kõik minu hirmud said ületatud Muhu jaanide pidamisega. Meil oli tõesti väga tore jaaniõhtu. Kui ainult Liivi oleks ka saanud tulla, siis oleks kõik täiuslik olnud. Igatahes on mul hinges hea tunne, et Lea tütred lõpuks ometigi on valmis sõjakirve maha matma, seda tõestas kojusõidul saadud Annely facebooke sõbrakutse :) Aitäh neile selle eest! 

Mira koer oli nii väsinud, et magas terve tee Märjamaani välja. Aga ega siis ikka rahu ei saanud, sest nagu selgus ei olnud Robin ja Anete eelmisel päeval Seljamaal lõket põlema pannud ja me läksime kõik koos maale, et ka see jaanituli süüdata. Olime seal alguses ainult enda perega, aga siis tuli Aivar ka koju (ta oli elavas järjekorras praamile). Oli väga soe õhtu ja minu mehed käisid kõik ujumas. Minu koer ka muidugi :) Ja hiljem istusime lõkke ääres. 

Sellised need selleaastased jaanid said. Keegi ei joonud üleliia ja kõik olid väga sõbralikud ja lahked. Oli laulu ja süüa ja lõkkeid ja mänge ja lilli ja lapsi. Olid toredad päevad pere ja lähedaste  seltsis. Vaatasin seal meie Sebastianit ja mõttest käis läbi, et millal ta tüdineb meiega kaasa jõlkumast? Ma loodan, et veel mitte nii pea, sest ta onn väga äge seltsiline, kellega on alati hea juttu rääkida. Samuti mõlgutasin mõtteid, kuidas Anetet julgemaks saada... Mul on keeruline teda julgustada, sest ma ise kardan ka kõike - ainult seda ei karda, kui öösel tuled põlevad :) Aga ma ikka tahan teda julgustada ja meiega kaasa tulema igale poole, sest nad on ju minu lapsed ja ma tahan nendega aega veeta. 

Täna sõitis Arvo tööle... Suvel on see kuidagi eriti keeruline, sest tahaks koos olla ja käia ja näha. Ma ei tea, millal ta koju tuleb, aga loodan, et varsti. Ma tänan kõiki, kes osalesid meie erinevatel jaanidel ja eriline soe tänu läheb mu armsale abikaasale, kes vaatamata minu hirmudele ikka sunnib mind takka ... et ma saaksin kogeda, et kõik ei ole nii hirmus, kui ma oma vaimusilmas ette kujutan :) Aitäh, kallis!

Teie Ennike