Anne nukk

Kui me eelmine kord Tartus Anne juures käisime, siis ta andis mulle sealt kaasa ühe riidest nuku. Mitte selle pärast, et ma saaksin mängida, vaid selle pärast, et ma saaksin nokitseda. Töö tegi ahvist inimese eks? Parim teraapia on tööteraapia? Nali. Tegelikult ma nii ei arva, aga nokitseda meeldib mulle küll. Niimoodi vaikselt, märkamatult, omaette. Ilma televiisorita ja Jaan Tätte seltsis. Anne ütles, et ma teeksin nukule riided.

Mina kakkusin Tite paljaks ja sain teada, et ta on määrdunud. Määrdunud ja auguga. Pesin Tite puhtaks ja nõelusin kinni augu tema rinnal. Oli selline paljas, puhas ja parandatud Titt.

Mulle ei meeldi õmmelda, sest ma ei oska seda, aga mõnikord ma ületan ennast ja teen asju, mida arvan, et ei oska ega suuda. Nii õmblesin ma Titele pluusi :) Loomulikult on need õmblused pisut kõverad ja üks asjatundja õmbleja ütleks, et tuletaevasappi, mida Sa oled teinud, aga ise vaatan, et tegelikult on täitsa kena. Ongi armas, et on kõver ja mitte eriti esinduslik, sest nii ongi minulik.

Pluus on natuke vähe ja nii oli vaja Titele pükse. Minu silmis oli see Titt kohe poiss, seega polnud mingisugust kahtlustki, et ta saab endale helesinisest ja helerohelisest  riided. Beebidele mõeldud lõngast. Ja kui ikka teha ühed püksid, siis need peavad olema traksidega, selja pealt risti ja korralike nööpidega. Sest nii meeldib mulle ja loodetavasti ka nendele väikestele katkistele tüdrukutele, kes Anne juurde satuvad. 

Püksid tulid ausad, aga seda oli ikkagi armetult vähe, sest mulle meeldib kududa. Kudusin Titele sokid ja kindad, mütsi ja jaki. Harutasin ja kudusin. Küll tegin suure, siis tegin väikese, aga valmis tegin. Sokid on kannaga nagu peab ja nii kindad kui sokid said endale kaunistuseks palmikurea. Müts on tutiga, sest just sellised mütsid mulle meeldivadki - triibulised ja tutiga. Jaki tegin viie nööbi ja nööpauguga. Miks nii palju? Et kampsun seisaks kindlalt koos. 

Mütsi külge õmblesin ingli. See, muuseas, ei ole juhuslik. Ma oleksin võinud osta Nobiinast ükskõik millise väikese kujukese või siis üldse ostmata jätta, aga kui müts oli valmis ja Titel peas, siis mulle tundus, et midagi olulist on puudu. Ingel... Anne ütleb, et mina olen klaasist jõulupuu ingel... Ja et mind peab hästi hoidma, et ma ei puruneks. Nüüd talle jääb meelde, et just mina need riided tegin :)

Kui ma emale ja õele neid valminud riideid näitasin, sain ainsaks kommentaariks, et ma pean sellele Titele nüüd silmad ja suu tikkima. Kummaline eksole? Alati me tahame muuta asju, mida muuta pole võimalik. Kellel on liiga pikk nina, kellel liiga suur pepu, kellel silmad väikesed või hoopis pilukil, kellel rinnad väikesed, kellel hoopis suured, kes on liiga kinnine, kes naerab liiga palju.... 

Minu meelest on see Titt just sellisena ilus. Oma väikeste heleisiniste silmadega ja minu nokitsetud riietega. Kaitsmas väikene ingel :) Täpselt nii nagu peab.