Ühel hommikul ma tundsin, et ma tahan Haapsalu salli kududa. See juhtus eelmisel kevadel, üsna minu haigestumise alguses. Vist. Kõik oli olemas - Riina toetus, kudumisoskus, lõng, vardad, muster, aeg - kõik, mida vaja salli kudumiseks. Hakkasin otsast kuduma, oli ilus muster ja mõnusat tooni sallilõng, kuid asi ei edenenud. Ei edenenud kohe üldse. Muster ei jäänud meelde (ravimite süü?), koguaeg tuli vigu sisse, lõng ajas närvi, kudusin liiga tugevasti.... Ei edenenud. Sall seisis, kootud oli vast 20 cm ja muudkui seisis. Kuna mulle poolikud tööd ei sobi, siis ühel närvilisel päeval võtsin selle kudumi ja viskasin minema. Ei harutanud, ei kahelnud, ei olnud kahju ka. Ja mõtlesin siis, et eluseeski enam ma ei taha kududa Haapsalu salli, sest ma jälestan seda imepeenikest lõnga. Kampsunit on palju parem ja kergem kududa. Ja kudusingi vahepeal mitu kampsunit, palju sokke, kindaid, sõrmikuid, mütse. Nii enda perele, kui ka natukene väljapoole.
Isegi ei kripeldanud, et minema viskasin.
Ju siis polnud õige aeg.
Õige aeg tuli natukene rohkem kui kuu aega tagasi :) Ja siis hakkas mu peas keerlema mõte. Sellest ilusast Haapsalu sallist. Nii õrn, nii pehme, nii pitsiline, nii kaunis. Mõnikord mõtlesin valjult ka, siis Seebu ütles, et mis värk selle salliga on? Kampsunid kood valmis, aga salli tehtud ei saa... Ma siis mõtlesin ka, et mismõttes ma ei saa salli kootud. Hakkasin lugema, viisin end kurssi kõigega, mis puudutas ühe Haapsalu salli kudumist. Ja siis mõtlesin, et nüüd ma koon ühe ilusa valge salli. Endale. Suveõhtuteks.
Mõte sai otsa. Ostsin lavendlivärvi lõnga, sest tundsin, et just see värv sobib talle väga... Igaksjuhuks küsisin tema käest ka, mis ta lemmikvärv on ja ta vastas, et taevakarva sinine või lavendel. Kuigi ega sest küsimisest enam tolku polnud, lõng oli siis juba ostetud :) Valisin välja ühe kergema mustri, et suudaks meelde jätta, sest rohtusid on jätkuvalt palju. Rääkisin veel Riinaga, sain näpunäiteid, suuremaid vardaid, julgustust. Ja hakkasin kuduma. Ei läinud sassi, muster jäi meelde, minu imetlus selle pitsilise kudumi vastu muudkui kasvas. Ega kõik ei läinud ikkagi õigesti. Sain aru, et mul kudumiseks liiga suured vardad, isegi, kui koon tugevalt. Minu arvates oli mu sall nagu üks suur auk. Ostsin uued vardad, nr 3,5. Ja just need sobisidki!
Igal vabal momendil kudusin. Ise nii õnnes nagu kevadine vasikas :)
Ühel hetkel, kui salli oli kootud juba pool, sai mu mees aru, et tal on vaja seal Sipa töötoas mulle sallivenitusraam meisterdada. Noh, kas ta just ise aru sai :) Ma ikka talle seda varakult juba teada hakkasin andma. Ostis siis lakki ja pintsli ja roostevabad naelad. Natuke googeldas, natuke sirvis "Haapsalu salli" raamatut ja nii ta mulle selle raami ehitaski. Ma aitasin ka natuke ja Carmen lakkis, kuid ülejäänud on ikka Arvo töö ja vaev.
Raam oli, salli keskmine osa sai ruttu kootud ja siis tekkis hämming. Väga suur hämming selle äärepitsiga. Täna võin öelda, et kudusin äärepitsi üheksa korda. Neist kaks viimast läksid kasutusse. Ma ei saanud seda mustrit jooksma, lihtsalt ei saanud. Küll jäid silmad üle, siis puudu, küll kadus kukil midagi ära... Ma juba olin peaaegu valmis alla andma, aga siis istusin rahulikult maha, hingasin kümme korda sisse ja välja ning valmis sain!
Ja ega siis mu hämming ei lõppenud. Ma ei saanud üldse aru, kuidas need hirmpikad äärepitsid selle salli ümber peaks õmblema nii, et see asi ilus välja ka näeks. Hirm oli juba ette nii suur, et võttis südame põksuma, kuid hirmul on alati suured silmad. Tegelikkuses oli asi palju lihtsam ja täna hommikul ma sain Riinale Skypes kirjutada, et HAKKAMA SAIN!!!!!
See on minu täiesti esimene Haapsalu sall. Minu Annele. Tartusse. Kõige suuremaks tänuks, et ta on olemas olnud ja mind aidanud. Kindlasti on salli sees apsakaid, kuid üldmulje on siiski väga ilus. Ma tegin seda tõesti väga suure hoole ja armastusega, sest mul oli tunne, et just seda mul oligi vaja teha. Just talle. Ja vead seekord ei loe. Vähemasti mulle mitte :)
Jah, minu õlgadele tuligi see imekaunis õhuline armastusega täidetud looduse ime, justkui varahommikune mereäärne ämblikupits, mis muutub nähtavaks ainult siis, ainult nõnda - armastusest ja udust ja vaikusest. Ma kannan seda... alandlikkuses. Aitäh sulle, Ennike!
VastaKustuta