Näpunukud

Oli ükskord koosolek. Seal Sebastiani lasteaias ja eeskujuliku lapsevanemana ma võtsin sellest osa. Vaikselt, aga olin kohal. Oleks võinud muidugi ka mitte olla, sest ma ju käin seal peaaegu iga päev ja eks ma tegelikult teadsin, et ega ma sealt midagi uut ei kuule. Kuid see koosolek polegi kõige tähtsam. Sellest koosolekust kasvas välja hoopis midagi muud.

Üks meie rühma õpetajatest palus neid väheseid emasid, kes kohale olid tulnud, et äkki kellelgi on aega, tahtmist, võimalust teha näpunukke. Kui ma kodus selle lause ütlesin, siis Robin ütles mulle nii: "Ja Sina ütlesid muidugi kohe, et Sinul on vaba aega laialt käes ja Sa meeleldi teeksid mõned näpunukud. See oleks nii Sinu moodi." Annab tunda, et olen temaga 13,5 aastat koos elanud :) Sest umbes nii ma ütlesingi. 

Kui oled midagi sellist välja öelnud, siis pole enam võimalust taganeda. Mul aga tekkis kodus paanika, sest lubadus oli, materjale justkui jagus ka, aga polnud ideed. Sellist korralikku ja kandvat. Ja nii see paanika mu sees kääris mõned päevad. Mida rohkem päevi edasi, seda rohkem kääris. 

Ja siis ma nägin unes, kuidas ma kudusin sõrme, rohelise. Sõrme külge kudusin koonu. Heegeldasin seljale sikk-sakid ja tikkisin silmad. Nägin unes, kuidas ma tegin krokodilli. Tõusin hommikul üles ja hakkasin kuduma. Rohelisega ja nii, kuidas unes nägin. Tuligi krokodill. Ja seda krokodilli tehes tulid juba uued ideed. Värvid, triibud, koonud, sabad, silmad, kõrvad. Midagi kudusin, midagi heegeldasin, silmad kindlasti kahe värviga, vurrud, käppadele küünised. Iga uus loom oli omanäoline ja minulik. 

Mõtled küll, et mis see ühe näpunuku tegemine siis ära ei ole? Ema ütles mulle, et see ju lihtsalt edasi-tagasi kudumine (pole mainimist väärtki, et tegelikult ei tea ta kudumisest mitte midagi). Tegelikkus on aga see, et mul võtab ühe nuku tegemine paar tundi, sest kõik on nii peen nokitsemine. Ja ühtegi asja ei saa jätta tegemata, iga detail on oluline. Sama oluline on looma saba kui nina. Jääkaru ninaots käib suur ja lai, rebasel kitsas. Kas kass peaks olema triibuline? Või hoopis must? 

Igal looma sisse läks natuke mind, sest ma ei oska muudmoodi. Ma oskan ainult hingega. 

Kui ma olin teinud mingi osa loomi lasteaia jaoks ja viinud need lasteaeda ning näinud laste reaktsiooni, siis mul tekkis tunne, et on veel üks inimene, kelle juures käivad lapsed, kellele võiks need näpunukud meeldida. Anne. Ja tema katkised lapsed. Mõnikord on läbi mängu ja läbi mänguasjade hoopis kergem jõuda lapse hinge, saada aru tema murest. Võibolla on kurja hundiga kergem läbi mängida mõni pahadik lapse elus? Ei tea ja kui päris aus olla, siis ega ma väga tahagi teada, sest iga katkine laps on justkui haav hinge ja mina ei oska nende haavadega toime tulla. Minu arvates ei ole midagi kurvemat, kui haiget saanud lapsed. Ja pole midagi paremat, kui teha nende jaoks midagi. Ma ei tea, kas nendest nukkudest on nendele lastele mingit kasu, kuid loodan, et rõõmu ikka. 

Lasteaia lapsed rõõmustasid :) Kahjuks pole ma veel näinud, et nad nendega peale viimise päeva mängida oleks saanud. Need on tagatoas kapi ülemisel riiulil karbis. Ma päris nii seda ei mõelnud, kuid ehk on sellele loogiline seletus. Küllap ongi. 

Natuke hinge läks sinna ja läks tänna. Mul on seda üle ka veel :) Ja nukkudesoovijagi olemas :)