Ma kudusin jõulukingiks ühed isemoodi kindad. Idee raamatust "Käsitöö. Mustreid ja meeleolusid". Eveli õpetuse järgi tunduvad need kindad valmis saavat nagu niuhti, aga no ega ikka ei saanud küll. Ma hakkan juba harjuma, et muudkui koon ja viskan tulle. Koon ja viskan tulle. Miks? Sest ei ole ilus, ei ole ilus minu silmadele ja tema silmadele. Nii ilus nagu mina tahaksin ja nii ilus nagu ma tahaks, et temale tundub. Ma ei tea, kui mitu kinnast ma tulle viskasin... 5? 6? 7? Olin juba alla andmas, sest ega lõpuks saab ikka isu täis, kui teed ja asja ei saa.
Ühel päeval ma siiski need kindad valmis sain, sest ma olen jonnipunn ja eks ma enda üle natukene uhkust ikka tundsin ka.
Kindad kootakse eraldi: kaks pitskinnast ja kaks vooderkinnast. Kokku neli kinnast, miljon hävinenud närvirakku ja rahuldustunne lõpptulemusest.
Kuna kindad olid mõeldud jõulukingiks ja nägid minu silma jaoks nii õrnad välja, siis ma ei saanud neid ju pakkida kinkekotti. Muidugi on olemas palju ilusaid kinkekotte nende koledate kirvate kõrval, kuid ma tahtsin midagi ERILIST. Karpi. Enda tehtud.
Googeldasin, vaatasin youtube videosid, googeldasin veel ja läksin kontoritarvete poodi papi järele. Teadsin algusest peale, et karp peab tulema kangaga, sest paber on käe all külm, kuid mul oli vaja teha soe kink. Kui kõik oli õpitud, esimene karp prügikasti lennanud, sain valmis oma elu esimese karbi, millega jäin rahule.
Olen oma esimese karbi üle väga uhke. Muidugi saab paremini, kuid minu jaoks oligi see kõige paremini. Paremini ma lihtsalt veel ei oska. Selle jõulukingi tegemiseks kulus ikka väga palju tunde. Väga. Aga ma ei kahetse neist ühtegi - ehk ainult neid tuliseid ahastusi kaminaklaasist vaadates. Ma loodan, et kingisaaja teab, milline töö ja vaev just temale mõeldes :)
Aitäh Sulle, meie armas Anne :)
Aitäh Sulle, meie armas Anne :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar